1-08-11162/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08- 11162 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. jaanuar 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi F.H süüdistus KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. novembri 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav F.H Prokurör Saskia Kask Süüdistatav F.H sünd 03.05.1971.a, Eesti kodanik, kinnipeetav, kannab karistust Tartu Vanglas, varem kümnel korral kohtu poolt karistatud, viimati 25.10.2006.a Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi 5 aasta ja 6 kuulise vangistusega Kaitsja Adv. Rein Kiviloo RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. novembri 2008.a otsus F.H süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK F.H tunnistati KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta 21.08.2007.a kella 13.15 paiku Murru Vangla
5. eluosakonnas kambris nr 212 tungis kallale J. K., peksis teda rusikatega keha erinevatesse piirkondadesse, põhjustades nahamarrastuse ja nahaalused verevalumid. Lisaks tekitas F.H peksmise käigus J. K. küünetangidega kukla piirkonda hulgalised rebimishaavad. Talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa (2 aastat 3 kuud ja 27 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 11.11.2008.a APELLATSIOONI SISU F.H taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist tõendamatuse tõttu. Apellant leiab, et maakohus lähtus alusetult otsuse tegemisel vanglaametnike tunnistustest ja jättis kõrvale nii tema enda kui kannatanu J. K. ütlused. J. K. on selgitanud, et kukkus klaasikildudele ja palus temalt abi, mida ta ka andis. F.H ei pea J. J. tunnistust usaldusväärseks, kuivõrd tunnistaja ei saanud pärast välimise ukse avamist näha teda ja J. K.t kaklemas, sest kambril on ka võreuks, mille ette oli riputatud tekk, et tuul ei puhuks kambrisse. Ka ei usu apellant, et J. J. nägi tema käest küünetange kukkumas, sest kambris oli mitu inimest. Pealegi pole tõendatud, et need küünetangid tema omad olid, pole ju ekspertiise tehtud. Samuti ei saanud J. K. pärast välisukse avamist kohe näha, mis kambris toimub, sest tema vaateväli oli tekiga piiratud. V. H. väitel näinud ta J. K.l väikesi haavu. Samas J. J. kinnitas, et nägi haavu alles meditsiiniosakonnas kui neid puhastati. Ametnikud ei saa nii erinevalt apellandi arvates näha kui nad mõlemad kambrisse sisse tulid ja seal J. K.t paljana nägid. F.H on arvamusel, et J. J. lihtsalt rääkis pärast meditsiiniosakonnas käimist teistele, et nägi haavu ja siis rääkisid nad kõik ühte juttu. 2 Asjas on lähtutud vaid sellest, et tema kannab karistust KarS § 200 järgi, seega võis ka peksta ja on süüdi. F.H rõhutab, et kannatanu ise teab kõige paremini, kas ta kukkus või teda peksti. Kohtuotsus ei ole õiglane. V. H. ja J. K.i ütlused on fabritseeritud. Apellant on seisukohal, et nad mõlemad lihtsalt kuulsid raadio teel kaklusest kambris
6. Seda põhjendab F.H sellega, et talle taheti lihtsalt kätte maksta ähvarduse eest, mis oli seotud tema taotlusega Murru Vanglast Tartu Vanglasse üleviimiseks. Teda lihtsalt ignoreeriti. Apellant kirjeldab asjaolusid, mille tõttu ta Tartu Vanglasse üleviimist taotles. Apellant rõhutab, et ametnikel on õigused aga tema on ju vang, õigusteta isik. Ta võib ju selle mõistetud karistuse ära kanda, aga kuhu jääb siis õiglus ja kuidas saab siis ametnikke ja riiki üldse usaldada. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Süüdistatav ja tema kaitsja RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kõiki tõendeid analüüsinud ning kogumis hinnanud, nagu seda nõuab KrMS § 61 ja esitanud põhjendused, miks ta loeb ühed tõendid usaldusväärseiks ning miks ei saa F.H süüküsimuse otsustamisel tugineda süüdistatava ja kannatanu ütlustele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea nende kordamist KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatust lähtudes vajalikuks. Apellatsioonis tõstatud küsimustega seoses märgib üksnes järgmist. F.H arusaamaga, nagu oleksid kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud vanglaametnike ütlused vastuolulised ning et tunnistajad on kokku leppinud, mida ja kuidas sündmusest rääkida, ei ole kohtukolleegiumil võimalik nõustuda. Tunnistajate V. H., I. J. ja J. K.i ütlused on omavahel riimuvad ning kooskõlas teiste, objektiivsete tõenditega (sündmuskoha vaatlusprotokoll tl 12-19, eksperdiarvamus J. K.l tuvastatud vigastuste kohta tl 38-39). Asjaolu, et V. H. nägi juba kambris väikesi haavu, J. J. aga alles meditsiiniosakonnas, ei ole käsitatav ütluste vastuoluna. Erinevad isikud tajuvadki sündmusi ja olukordi teatud erinevustega, sõltuvalt sellest, millele keegi neist oma põhitähelepanu pöörab. Vastupidi, kui tunnistajad kirjeldaksid nähtut ülidetailselt ja kokkulangevalt, seaks just see ütluste õigsuse kahtluse alla ja annaks põhjuse kahtlustamaks omavahelist ütluste kooskõlastamist tunnistajate poolt. F.H poolt apellatsioonis esitatud kättemaksuteooria on aga loogikavastane ja käesolevas süüdistusasjas kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid silmas pidades välistatud. 3 Kohtuistungil esitatud küsimusele, mis võiks põhjuseks olla, et tunnistajad F.H arusaama kohaselt alusetult teda süüstavaid ütlusi annavad, ei ole süüdistatav osanud vastust anda /tl 128/. Mis puudutab küünetange, siis on F.H kohtuistungil kinnitanud, et need olid tal käes kui valvurid tulid ja kukkusid maha kui käed raudu pandi /tl 128/. Need ütlused on kooskõlas tunnistajate sõnadega ja sündmuskohal fikseerituga. Asja tehiolusid arvestades puudus igasugune vajadus läbi viia ekspertiise, tuvastamaks küünetangide puutumust toimepandud kuriteoga. Küünetangide kuuluvuse kindlakstegemine ei oma aga asjas mingisugust tõenduslikku tähendust. Lõpetuseks osundab kohtukolleegium J. K.l tuvastatud kehavigastustele – hulgalised rebimishaavad kukla piirkonnas, nahamarrastus ja nahaalune verevalum vasaku abaluu piirkonnas, nahaalused verevalumid parema silma piirkonnas ja mõlemal huulel. Eksperdiarvamuse kohaselt võivad verevalumid näol olla tekitatud korduvate löökidega kõvade tömpide esemetega, rebimishaavad kukla piirkonnas aga rebimisest teravat serva omava tömbi esemega. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et arvestades vigastuste iseloomu ja paiknemist on ka kohtuarsti eriteadmisi omamata selge, et kukkumine aknalaualt selliseid tagajärgi ei põhjusta. Nii kannatanu kui süüdistatava versioon ei haaku ühegi teise tõendiga, on seega paljasõnaline. Lisaks eelnevale ei toeta ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatu – kambri nr 212 seintel verepritsmed, voodil verega määrdunud madrats, vereplekkidega tekk ja lina segiaetuna põrandal, laud ümber lükatud, põrandal verepritsmed, aknalaual verised käterätid, kambri ja WC vaheseinal verepritsmed, kraanikausil verised jäljed, põrandal verised küünetangid /vt tl 12-19/ kannatanu ja süüdistatava ütlusi. Maakohus on põhjendatult F.H süüdi tunnistanud, apellatsioon ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Eelnevat arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11.11.2008.a otsuse muutmata ja F.H apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 4 Ivi Kesküla