1-08-12197\12

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember
2. a Kriminaalasja number 1-08-12197 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. septembri
4. a otsus E.J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi, kiirmenetluses Süüdistatav E.J Apellatsiooni esitaja Resolutsioon Edasikaebamise kord Jätta E.J-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. septembri
7. a otsusega tunnistati E.J süüdi KarS § 25 lg 2§ 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks viis kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võtta, s.o pikkuseni kolm kuud kümme päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati
8. september
9. a.
10. Maakohtu otsuse peale esitas E.J apellatsiooni, milles palub mõistetud vabadusekaotuslik karistus tema suhtes tingimuslikult jätta kohaldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
12. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata.
13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub käesoleval juhul alus rääkimaks nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest. Süüdistatavale heidetakse ette süstemaatilist varastamist; sisuliselt võib väita, et varguste näol oli E.J-i jaoks tegemist vähemalt osaliselt elatusallikaga. Nii kinnitab ka süüdistatav ise, et „kuna tal oli vaja saapaid, otsustas ta varastada ühe paari meeste saapaid“ (maakohtu otsuse lk 2). Tegemist ei olnud samas spontaanse, mõtlematu käitumisega, vaid ettekavatsetud süüteoga – seda kinnitab süüdistataval kaasas olnud fooliumkott, mille sisse ta asetas varguseks välja valitud jalanõud. Seega puuduvad täielikult asjaolud, mis räägiks süüteo toimepanemise erandlike asjaolude kasuks. Samuti ei iseloomusta erandlikud asjaolud ka süüdistatava isikut, mis võimaldaks vaagida karistuse kandmisest tingimisi vabastamist. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad igasugused eeldused eelpool mainitud positiivset laadi prognoosiotsuse tegemiseks E.J-i isikut silmas pidades. Maakohus on selles osas selgesõnaliselt märkinud, et süüdistatavat on varasemalt korduvalt karistatud samalaadsete süütegude eest, kuid mingeid järeldusi ei ole ta mõistetud karistustest aga teinud. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium seega, et ei saa rääkida märkimisväärsest isikut iseloomustavast eripärast, mis annaks alust vaagida apellandi taotlust temale mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks.
14. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel sedagi, et käesolevaks hetkeks on apellatsioon muutunud õiguslikult realiseerimatuks ning seetõttu ka sisutühjaks. Nimelt on ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kohtuotsusega mõistetud vangistus pikkusega kolm kuud kümme päeva, mille alguseks määrati
15. september
16. a – karistuse kandmise viimaseks kuupäevaks oli seega
17. detsember
18. a. Seega on mõistetud karistus tänase kuupäeva seisuga kantud ning süüdimõistetu kinnipidamiskohast vabastatud. Seetõttu puudub ka sel täiendaval põhjusel igasugune alus apellatsioonis esitatud taotluse sisuliseks arutamiseks kohtuistungil.
19. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Meelika Aava