1-07-13717/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.jaanuar 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 19.jaanuar 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-07-13717 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Apelleeritud kohtuotsus P.H süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,8, § 199 lg 2 p 4,8 - § 25 lg 2 ja § 266 lg 2 p 1 üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 15.oktoober 2008.a. Apellatsiooni esitaja P.H Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav P.H (ankeetandmed Harju otsuses) Kriminaalasi Kaitsja RESOLUTSIOON järgi Maakohtu Adv. Mariann Tusti Tühistada osaliselt Harju Maakohtu otsus 15.oktoobrist 2008.a. süüdistatava P.H suhtes ja nimelt, 1) P.H süüdimõistmise osas 14.juulil 2007.a. Tallinnas, Xxxxxx x x-xx toimepandud korterivarguse episoodis. 2) P.H-le KarS prg. 199 lg 2 p.4,8 järgi mõistetud karistuse osas. 3) KarS prg. 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. 2 4) KarS prg. 65 lg 2 aluselmõistetud liitkaristuse osas. 5) P.H-lt A. L. kasuks väljamõistetud 28000 krooni osas. Edasikaebamise kord Teha uus o t s u s, millega 1) Mõista P.H õigeks Tallinnas, Xxxxxx x x-xx 14.juulil 2007.a. varguse toimepanemises. 2) Mõista P.H-le KarS prg. 199 lg 2 p.4,8 järgi karistuseks 2 aastat vangistust. 3) KarS prg. 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga mõista liitkaristuseks 2 aastat vangistust. 4) KarS prg. 65 lg 2 alusel liita mõistetud karistusele 8.12.2005.a.Tallinna Linnakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 7 kuud 23 päeva ja lõlikuks liitkaristuseks mõista 2 aastat 7 kuud ja 23 päeva. Karistuse kandmise aja algus 16.juuli 2007.a. 5) Jätta kannatanu A. L. hagi P.H vastu 28000 krooni nõudes rahuldamata. 6) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata 7) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 15.oktoobri 2008.a. otsusega tunnistada süüdi P.H KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi ja mõista talle karistuseks 2 /kaks/ aastat ja 4 /neli/ kuud vangistust. Tunnistada süüdi P.H KarS 266 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle 6 /kuus/ kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga mõista liitkaristuseks vangistus 2 /kaks/ aastat ja 4 /neli/ kuud. KarS § 65 lg 2 alusel liita mõistetud 3 karistusele 08.12.2005.a. Tallinna Linnakohtu kohtuotsuse järgi karistuse ärakandmata osa 7 kuud 23 päeva, seega lõplikuks karistuseks mõista vangistus 2 /kaks/ aastat 11 kuud ja 23 päeva. Karistuse hulka arvestada KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg ja arvestada karistuse kandmise algust alates 16.07.2007.a. Tõkend vahistamine jätta jõusse kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Välja mõista P.H-lt esitatud tsiviilhagid järgmiselt: .I. P. kasuks 2250 krooni G. J. kasuks 34 650 krooni N. K. kasuks 56 700 krooni O. M. kasuks 9639 krooni A. L. kasuks – 28 000 krooni KarS prg. 199 lg 2 p.4,8 järgi mõisteti P.H süüdi selles, et tema: - 10.06.2007.a, kella 16.00 paiku viibides majas aadressil XXXXXXXX XXX X, XXXXXXXX küla, XXXXX, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja varastas G. J.´le kuuluvat vara kokku summas 34650,00 krooni - 23.06.2007.a. kella 18.00-st kuni 24.06.2007 kella 20.00-ni, sisenes korterisse aadressil Tallinn XXXXXXXX X-XX luku lõhkumise teel ja varastas N. K.´le kuuluvat vara kokku summas 56700,00 krooni - 29.06.2007.a, viibides korteris aadressil Tallinn XXXXXX X-XX, varastas O. M.´le kuuluvat vara, kokku summas 6669,00 krooni. - 01.07.2007.a. kella 23.00-st kuni 02.07.2007.a.kella 06.30-ni, tungis valevõtme teel ühiskoridori Tallinn XXXXXX X-XX/XX ja varastas O. M.´le kuuluva jalgratta „Peugeot“, väärtusega 3000,00 krooni ning A. M.´le kuuluva jalgratta „Kalahari“, väärtusega 2835,00 krooni - 14.07.2007.a.ajavahemikul 14.30-21.00 sisenes korterisse aadressil Tallinn XXXXXX X-XX ukseluku lõhkumise teel ja varastas A. L.´le kuuluvat vara kokku summas 30138,05 krooni. - 16.07.2007.a. ajavahemikul kell 11:15 kuni 11:30 paiku tungis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil lukustatud ukse avamise teel sisse korterisse aadressil XXXXXXXXX XXX XX-XXX Tallinnas ja püüdis varastada sealt I. P.le kuuluvad kullatud käekella Tissot väärtusega 10 000 krooni, fotoaparaadi Canon Powershot A410 väärtusega 5000 krooni, 8 pakki sigarette Marlboro väärtusega 25 krooni pakk s o kokku 200 krooni – kokku I. P.le kuuluvat vara 15 200 krooni väärtuses. KarS prg. 266 lg 2 p.1 järgi mõisteti P.H süüdi selles, et tema 16.07.2007.a. kella 11:30 paiku tungis ebaseaduslikult ning omaniku tahte vastaselt, olles eelnevalt tunginud lukustatud ukse avamise teel sisse korterisse aadressil XXXXXXXXX XXX XX-XXX Tallinnas, selle korteri rõdu kaudu, rõdupiirdest üle ronides, rõduukse avamise teel H. R. korterisse aadressil XXXXXXXXX XXX XX-XXX Tallinnas. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 4 Süüdistatav palub, et apellatsioonikohus suhtuks tema apellatsiooni objektiivselt ja lähtuks selle läbivaatamisel seadusest ning taotleb varguseepisoodides kas enda õigeksmõistmist apellatsioonikohtu poolt või siis kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. KarS prg. 266 lg 2 p.1 järgi süüdimõistmist ja karistamist apellant ei vaidlusta. Ta leiab, et maakohus on kriminaalasja arutamisel teinud hulganisti vigu ning see on toonud kaasa ebaseadusliku otsuse. Otsust lugedes jääb apellandile mulje, et maakohus ei olegi tutvunud tema kriminaalasja materjalidega ja on võtnud aluseks vaid prokuröri süüdistuskõne. Apellant ei nõustu üheski temale inkrimineeritud episoodis maakohtu järeldustega. 10.06.07.a. varguse episoodis on ta alusetult süüdi mõistetud, sest selle varguse pani tegelikult toime N. K., kes ka kohtus süü omaks võttis. Maakohus ei ole seda aga arvestanud tema süüküsimuse otsustamisel. Põhjused, miks maakohus ei ole pidanud N. K.i ütlusi usaldusväärseteks, on otsitud ning ei lükka ümber N. K.i süüd tunnistavaid ütlusi. Taotleb apellatsioonikohtu istungile kutsuda kannatanu G. J., et välja selgitada küsimus, mis jäi maakohtus välja selgitamata – kas kannatanult oli varastatud kullast käevõru või kullast käevõru kooskellaga. Kannatanu võib ka kinnitada fakti, et 10.juunil tarvitati tema koduõues alkoholi. 23.06.2007.a. XXXXXXXX XXX X-XX korterivarguse episoodis põhjendab maakohus tema süüd asjaoludega, mille vastu ta ei vaidlegi – sai kannatanuga eelmisel õhtul tuttavaks, käis tema korteris, võis jätta sealt lahkudes ukse sulgemisel käelaba jälje välisuksele. Samas tema ei saanud kuidagi teada, et kannatanut 23.juuni õhtul kodus ei ole. Kannatanu on selgitanud, et tema kodunt lahkumine tuli ootamatult. Veel on maakohus arvestanud tema süüküsimuse lahendamisel seda, et tema tõi XXXXXX XX-XXX korterisse arvuti, monitori, 2 televiisorit, laeka kuldkettide ja müntidega. Eeltoodu ei saa aga kuidagi tõendada fakti, et tema pani N. K. korterivarguse toime. Tegemist on lihtsalt samaliigiliste asjadega. Samas tõi ta sinna korterisse ka selliseid esemeid, mida N. K.lt ei varastatud – riideesemeid. Kohus on äärmiselt ühekülgselt hinnanud tõendeid. Taotleb apellatsioonikohtu istungile kutsuda kannatanu N. K., et välja selgitada ülitähtsad detailid - näiteks, kas tema Samsungi arvutimonitoril oli kleebis FERRARI. 29.06.2007.a. O. M. korterist XXXXXX X X-XX toimepandud varguses ja 01.-02.07.2007.a. kahe korteri ühiskoridorist toimepandud jalgratta varguses süüdimõistmise osas on apellandil maakohtule järgmised etteheited. Kohus luges tõendatuks, et O. M.l oli mobiiltelefon SAMSUNG kodus sel ajal, kui tema, s.o. P.H kannatanul külas oli. Apellant aga väidab, et tema pole seda telefoni näinud. Sellise vastuolu tõttu taotlebki apellant, et apellatsioonikohus nõuaks välja O. M. kõnede eristuse, tuvastamaks, millal O. M. viimati helistas oma telefonilt ja kas ta ööl vastu 30.juunit 2007.a. kella 03.00 kuni 11.00-ni sellelt telefonilt helistas. Veel taotleb süüdistatav, et kontrollitaks, kas O. M. telefoniga (IMEI koodi järgi) on helistatud tema, s.o. apellandi telefoninumbrilt. Jalgrataste vargusesse puutuvalt arvustab apellant maakohtu seisukohta, mis seisneb selles, et kuna mõlemad kannatanud väidavad, et nende korterite ühiskoridor oli lukus, siis järelikult sai selle avada ainult tema, s.o. apellant mingite väljamõeldud järeletehtud võtmega. Samas ei ole kohtuotsuses midagi märgitud nende isikute kohta, kes täiesti ametlikult kasutasid veel selle ukse võtmeid – näiteks O. M. poeg või tema elukaaslane või 5 A. M. koos elavad inimesed, kes kõik võisid lihtsalt kogemata ukse lukustamata unustada. Oletuslikud on kohtu järeldused mingitest võtmete koopiate kimpudest. Kõik tunnistajad, kes nägid temal jalgratast, väidavad, et see oli naiste jalgratas. O. M. käest ei ole keegi küsinud, kas temalt varastatud jalgratas oli naiste ratas või meeste. Ise O. M. väitis, et jalgratas kuulus tema pojale, mis aga tähendab, et oli meeste jalgratas. 14.juuli 2007.a. Xxxxxx x x-xx korterivarguse episoodis ei saanud aga kohus üldse millestki konkreetsest kinni hakata. Kohus on teinud järeldused tema süü osas sellest, et justkui tema andis panti varastatud kuldsõrmuse, mille kohta on olemas justkui leping ja mille kohta andsid ütlusi nii pandimaja juhataja kui ka vastuvõtja. Tegelikult pandimaja juhataja kohtus ütlusi ei andnud. Tunnistajatena kuulati kohtus üle kaks naisterahvast – pandimaja töötajat. Seejuures üks nendest – L. R. – ei teadnud midagi sisulist asja kohta kuna ei olnud 14.juulil 2007.a. tööl ja teine – J. S. ütles selgelt, et mäletab apellanti kui klienti, kes ostis välja fotoaparaadi ja kompuuteri, kuid ei mäleta et oleks toonud panti kuldesemeid. Mingi pandileping on tõesti kriminaalasja juurde võetud, kuid seda ei saa kuidagi nimetada dokumendiks. Pandileping on käsikirjas, sellel puudub pandileandja allkiri ja passinumber ei vasta ka tema passinumbrile. 16.juuli 2007.a. XXXXXXXXX XXX XX-XXX korterivarguse katse episoodis ja korterisse nr. XXX omavolilise sissetungimise episoodis andis tema enne kohtuvaidlusi täiendavad ütlused, kus kirjeldas täielikult tegelikku olukorda. Tundub, et kohus ei ole otsuse kirjutamisel isegi mitte piilunud kohtuistungi protokolli ja kopeeris vaid prokuröri süüdistuskõne. Ta taotles maakohtus, et kohus nõuaks välja tema ja V. E. kõnede eristused kuna V. E. eitas nendevahelist tihedat läbikäimist. Tema eesmärk oli paljastada V. E. vale, kuid kohus tema taotlust ei rahuldanud. Nii sai kohus ümber lükata ka kohtuotsuses tema väited, et tegelikult oli V. E. kuriteo kaasosaline. Seetõttu taotleb süüdistatav apellatsioonikohtult vastavate kõnedeeristuste väljanõudmist. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium , tutvunud esitatud apellatsiooniga menetlusosalised , tuli alljärgnevatele järeldustele. ja kuulanud ära 1) Kohtukolleegium nõustub apellandiga ühe episoodi osas ja nimelt selles, et korterist asukohaga XXXXXX X-XX 14.juulil 2007.a. toimepandud varguses ei ole süüdistatava süü tõendatud. Maakohtu otsuses puuduvad ka arvestatavad põhjendused nimetatud episoodis süüdistatava süü tõendatuse osas. Sisuliselt ei ole maakohus selles episoodis oma seisukohta esitanud ja uuritud tõendite analüüsi kaudu välja öelnud. Tuvastatud on , et nimetatud korterisse pääses varas originaalvõtmetega, millised olid varastatud A. R. baaris. Koos võtmetega oli ka dokument, kus oli elukoha aadress. Tõendeid selle kohta, et võtmed oleks A. R. varastanud P.H , ei ole ja teda selles ka ei süüdistata. Varastaud võtmetega siseneti Xxxxxx x x-xx korterisse ja varastati sealt 6 kannatanutele A. L.le ja S. L. kuuluvat vara kokku summas 30138 krooni. Tõendeid selle kohta, et nimetatud korteris oleks sees käinud P.H kohtule esitatud ei ole. Kannatanu A. L.leidis ühe oma varastatud sõrmuse umbes kuu aega peale vargust XXXXX X. asuvast pandimajast, kuhu see oli panditud. Pandimaja kullaekspert J. S., kes kuulati üle ka maakohtu istungil ei ole andnud üheseid ütlusi selle kohta, et 14.juulil 2007.a. pantis kannatanule kuuluva sõrmuse P.H. Ta mäletab küll süüdistatavat kui pandimaja klienti, kes 2007.a. suvel mitu korda asju pantimas käis. Mäletab, et pantis arvuti, fotoaparaadi, kuid seda, kas 14.07.2007.a. sõrmuse pantis ei mäleta. Kohtukolleegium möönab, et olukorras, kus pandimajal olnuks esitada vormikohane originaalleping, millest nähtuks üheselt, et just P.H on selle sõrmuse pantinud, et sellisel juhul oleks tuvastatav vähemalt tema puutumus vaidlusaluse korterivargusega. Käesoleval juhul on ainuke tõend, millel põhinevad prokuröri ja maakohtu oletused P.H süü osas vaidlusaluse varguse toimepanemises pandimaja leping, mis aga ei veena apellatsioonikohut vähemalgi määral selles, et just P.H oli selleks isikuks, kes pantis A. L. kuuluva kuldsõrmuse. Kriminaalasja juures olevast pandilepingust nähtub, et sellel on esialgselt märgitud teise isiku nimi, kes pandimaja töötajate väitel aga ei olnud lepingus näidatud eseme pantijaks. P.H andmed on lepingusse kirjutatud hiljem ja seda lepingus esialgselt olevate andmete parandamise teel. Maakohtus tunnistajatena ülekuulatud pandimaja töötajate ütlused ei tee aga arusaadavaks ja jälgitavaks seda, miks ja mille alusel just P.H nimi ja tema andmed sellele lepingule hiljem kanti. Mälu järgi P.H, kui tegelikult kuldeseme panti toonud isiku tuvastamine ei olnud võimalik, sest kullaekspert J. S. on äratundmiseks esitamise protokollis, mida maakohus on loetlenud ka kohtuotsuses tõendina, öelnud, et tema ei mäleta, et P.H oleks 14.juulil 2007.a. pantinud kuldsõrmuse. J. S. poolt maakohtus antud selgitus, et P.H andmed olid pandimajas olemas kuna ta oli ka varem toonud pandimajja asju ning nendest lepingutest võeti P.H andmed, ei tõenda fakti, et tegelikult P.H ka selle sõrmuse pantis. Veel selgitas J. S. maakohtus, et andmete muutmine lepingus toimus umbes poolteist kuud peale 14.juulit 2007.a. Samas kannatanu ütluste kohaselt leidis ta sõrmuse pandimajast kuu aega peale vargust. Seega kohtukolleegium leiab, et P.H süü 14.juulil 2007.a. toimepandud Xxxxxx x x-xx korterivarguses ei ole usaldusväärselt tõendatud, ja ta tuleb nimetatud varguseepisoodis õigeks mõista. Kannatanu poolt käesolevas kriminaalasjas P.H vastu esitatud tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. 2) Ülejäänud varguseepisoodides, millistes P.H on süüdimõistetud ning milliseid ta ka vaidlustab esitatud apellatsioonis, on kohtukolleegiumi arvates maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik. P.H apellatsioonis esitatud väited ja versioonid ei saa olla tõsiseltvõetavad ja ei tekita vähimatki kahtlust P.H süüs. Kõikides 7 nendes varguseepisoodides on tegemist kannatanutega, kes ise või kelle samas korteris(majas) elav perekonnaliige on pikemat või lühemat aega tuttav P.H-ga ja kelle juures oli P.H enne vargust külas käinud või vähemalt korteri ukse taga käinud. Kannatanu G. J. teadis süüdistatavat seetõttu, et tema tütar kutsus ta endale külla, kannatanud N. K. ja O. M. olid tutvunud P.H-ga lühikest aega enne vargust baaris ja kannatanu I. P. tütrega oli saanud P.H samuti tuttavaks tütre sõbranna kaudu. Kui uskuda süüdistatava apellatsiooni väiteid, siis peab olema täielik juhus, et naisterahvad, keda ta tundis ja kelle kodus ta ka võib öelda, et vahetult enne vargust viibis (v.l. I. P., kelle korteris käis küll ükskord ukse taga, kuid siis oli pererahvas kodus), sattusid peale temaga tutvumist korterivarguse ohvriteks. Tähelepanu väärib seejuures fakt, et kannatanud omavahel tuttavad ei olnud ja milleski kokku rääkida ei saanud ning ka P.H ei eita ise ei tutvust nendega ega ka nende kodudes viibimist. Tuvastatud on ning seda ei vaidlusta ka süüdistatav ise, et ta tõesti mitmel korral oli samast majast, kus toimus vargus, toonud autosse esemeid, mis sisuliselt kattusid kannatanutelt varastatud asjadega. Seega, kui uskuda süüdistatava väiteid, et tal ei ole nende vargustega mingit puutumustki, siis peab olema jällegi juhus, et P.H tutvus baaris erineval ajal ja erinevate juhuslike naisterahvastega (N. K., O. M.) , kes elasid juhuslikult kumbki ühes ja samas majas kellegi P.H või N. K.i tuttavaga, kelle juurest oli vaja ära tuua asju, mis kattusid liigilt nende asjadega, mis olid varastatud kannatanutelt ja seda just samal ajal , kui olid toimunud kannatanute korterivargused. Veel on ühist arutatavate varguste puhul see, et näiteks G. J. ja O. M. asjade vargus korterist toimus ajal, mil nende elukohas viibis P.H. N. K. , O. M. ja A. M. korterite ühiskoridori ning I. P. korteritesse oli aga sisse saadud järele tehtud võtmega. Ka on selgunud, et P.H olles külas O. M.l käis vahepeal ära ja olles üheaegselt külas koos I. P. tütre V. E.ga tunnistaja A. M., käis P.H mõneks ajaks ära. Igati loogiline ja muude tuvastatud asjaoludega kooskõlas olev on ka maakohtu järeldus, et ära käies võttis P.H kaasa võtmed, tegi või lasi nende järgi teha võtmete koopiad, tuli tagasi, pani võtmed tagasi ja kasutas hiljem järeletehtud võtmeid korterisse sisenemiseks. Maakohus on ka põhjendanud, miks ta sellised järeldused tegi ja kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei hakka neid üle kordama. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium eeltoodu osas järgmist. Kui uskuda süüdistatava väiteid, et tema ei ole neid vargusi toime pannud, siis oleks tegemist juba sellise juhuslikkuse jadaga, millist ei saa eeldada. Mis puudutab G. J.lt asjade varguses tunnistaja N. K.i poolt maakohtu istungil tehtud avaldust, milles ta võtab süü omaks, siis ka selles osas nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et see ei ole arvestatav. Kannatanu ja tunnistajad välistavad olukorra, kus N. K. oleks saanud maja teiselt korruselt asju varastada. Ta oli pidevalt tunnistajate vaateväljas. Seevastu P.H käis majas ja ka teisel korrusel, kust olid varastatud asjad ja kuhu tal tegelikult ei tohtinuks asja olla. 8 Paljasõnalised on süüdistatava väited ja maakohtus ristküsitluse käigus antud ütlused ka selles, et I. P. korterisse ei läinud ta vargile vaid tegi I. P. tütrega kokkulepitult nalja. Nali pidi seisnema selles, et tekitada vanemate korteris segadus ja tõsta osa asju rõdule. Tunnistaja V. E. eitab kategooriliselt kokkuleppeid sellise nalja tegemiseks. Kohtukolleegiumi arvates on ka väheusutav , et täiskasvanud täie mõistuse juures inimene korraldab sellise nalja oma pereliikmetele ja isegi siis, kui sündmus oleks toimunud 1.aprillil e. üleüldisel naljategemise päeval. Ka räägib sellise kokkuleppe vastu P.H enda käitumine sündmuskohal, mida kinnitab nii kannatanu kui ka tunnistajad. Esiteks, välistatud on asjaolu, et kellegi pereliikme poolt oleks süüdistatavale antud võti, millega korterisse nalja tegema minna. Kõigil pereliikmetel olid oma võtmed alles. Seega sisenes P.H korterisse järele tehtud võtmega. Kohtuotsusega on tuvastatud ka aeg, millal P.H selline võimalus võtme järeletegemiseks avanes. Teiseks, kui nali pidi seisnema selles, et asjad tõstetakse rõdule, tekib küsimus, miks viskas P.H korterist kokkukorjatud asjad rõdult alla. Juttu sellest, et asjad kukkusid käest maha ja otse tänavale ehmatusest, kui ta kuulis korteri välisukse paugutamist, peab kohus ebausutavaks. Ja kolmandaks, kui oli olemas kokkulepe peretütrega sellise nalja korraldamiseks, siis sattunud sellisesse olukorda nagu seda oli P.H puhul, on iga inimese loomulik reaktsioon ka koheselt kokkulepitud nalja sisu ära rääkida ja seda eelkõige enda käitumise õigustamiseks, mis objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ilmselge varguse mulje jätab. P.H aga seda ei teinud. Maakohtu istungil enne kohtuliku uurimise lõppu muutis süüdistatav oma ütlusi, milliseid ta andis ristküsitluse käigus viimati käsitletud varguseepisoodi osas ning teatas, et tegelikult saatis V. E. ta naaberkorterisse vargile. Ehmatusest, et I. P. koju tuli oli ta aga sunnitud jätma mulje nagu soovinuks ta varastada just sellest korterist ja seetõttu viskas asjad korterist välja. Tegemist on väljaspool ristküsitlust antud selgitustega, kuid ka neid peab kohtukolleegium paljasõnalisteks ja ennastõigustavateks. Oma varguse tahtlust just I. P. korterist väljendas süüdistatav objektiivse käitumisega – asjad olid korterist juba kotti korjatud. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatava apellatsioonis esitatud väited on alusetud ning ennast õigustava sisuga, millest on jälgitav süüdistatava soov vastutusest vabaneda. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud varguseepisoodides, milliseid kohtukolleegium käsitles käesoleva kohtuotsuse p.-s 2 on leidnud tõendamist. Selline maakohtu otsustus põhineb kõigi kogutud ja kontrollitud tõendite põhjalikul analüüsil ja kogumis hindamisel. Maakohtu otsuses esitatud põhjendustes on jälgitav tõendite analüüsi kaudu, kuidas maakohus sellisele järeldusele tuli. Sisuliselt taotletakse apellatsioonis maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning 9 asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid eraldi ning ka kogumis ning selle tulemusel tuvastanud P.H süü käsitletavates varguseepisoodides. Selles osas nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kohtukolleegium ei saa nõustuda ka apellatsioonis kohtule esitatud etteheidetega, et kohus on kohtuotsuse rajanud süüdistaja kohtukõnele, omapoolseid seisukohti väljaütemata ja et süüdistatava väidetest on lihtsalt mööda mindud. Kohtuotsuses on maakohus igas arutatud kuriteoepisoodis esitanud eraldi ja nii kaitsja kui ka prokuröri sesiukohad ning seejärel omapoolsed järeldused. Kohtu järeldustest on väljaloetav, et kohus on pööranud ka tähelepanu süüdistatava ütlustele, mis kajastasid temapoolset versiooni toimunust ja ka see, miks maakohus ei ole võtnud süüdistatava kaitseversiooni arvesse. 3) Süüdistatav on koos apellatsiooniga esitanud rida taotlusi arutatavates varguseepisoodides tõendite kontrollimiseks või uute tõendite väljanõudmiseks. Kohtukolleegium jättis kõik esitatud taotlused apellatsiooni ettevalmistamise käigus ja ka kohtuliku uurimise käigus rahuldamata. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt taotlustes rõhutatud asjaolud, milliste väljaselgitamist ta taotleb , ei mõjuta mingilgi määral tema süüküsimust. Tegemist ei ole asjaoludega, milliseid kohus saaks hinnata kui süüd välistavad asjaolud. Nii taotleb süüdistatav, et apellatsioonikohtu istungil kuulataks üle kannatanu G. J. selgitamaks, kas temalt varastatud asjade hulgas oli kullast käevõru või kullast käevõru kellaga. Samuti omab tema arvates tähtsust asjaolu, et G. J. õues tarvitatu 10.juunil 2007.a. ka alkoholi ja G. J. peab seda kohtus kinnitama kuigi prokuratuur ja maakohus eitavad seda fakti. Kohtukolleegium leiab, et ei prokuratuur ega ka maakohus ei ole sellele asjaolule, kas tarvitati ka alkoholi omistanud süüküsimuse otsustamisel määravat kaalu. Ei kuriteo toimepanemise asjaolude seisukohast ega ka kannatanu isikut iseloomustava materjali seisukohast ei oma nimetatud küsimus mingit tähtsust. Isegi, kui eeldada, et sel päeval õues šašlõki kõrvale ka alkoholi rüübati, ei õigusta nimetatud fakt millegagi süüdistatava käitumist. Mis aga puutub sellesse, kas tegemist oli suure kellaga kullast käevõruga või suure kullast kellaga käevõruga, siis kannatanu on ise seda eset nimetanud suureks kullast käevõruks ja nii on see loetletud ka süüdistuses 10 ja maakohtu otsuses. Ka oli süüdistataval võimalus esitada maakohtus kannatanule ja tunnistajatele küsimuse nimetatud asjaolude väljaselgitamiseks. N. K. korterivarguse episoodis taotleb süüdistatav samuti kannatanu ülekuulamist apellatsioonikohtu istungil, et tuvastada , kas kannatanult varastatud arvutimonitoril oli kleebis FERRARI. Ka selle küsimuse väljaselgitamiseks oli süüdistataval võimalus maakohtus olemas. Küsimus ei oma ka määravat tähtsust P.H süüküsimuse otsustamisel N. K. korterist toimepandud varguses. O. M. korterist mobiiltelefoni varguse episoodis peab apellant oluliseks tema süüküsimuse otsustamisel välja nõuda kannatanu telefonikõnede eristus, mille alusel teha kindlaks, millal kannatanu enne väidetavat vargust helistas mobiiltelefonilt ja kas mobiiltelefonilt on kannatanu helistanud ka 30.06.2007.a. öösel kella 3-st kuni hommikul 11-ni. Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetatud kõnede eristus ei saa omada P.H süüküsimuse otsustamisel tõenduslikku tähtsust. Ei ole välistatud, et inimene ei helista ega temale ei helistata mobiiltelefonile pikemat aega. Samuti on võimalik, et O. M. mobiililt tegi kõnesid P.Hse ja seda mobiiltelefoni mälus olevatele kannatanute tuttavatele eksitades enda arvates sellisel võimalikul viisil uurimisorganeid ja hajutades endalt vargusekahtlust. I. P. korterivarguse episoodis soovib süüdistatav esitatud taotlusega V. E. telefoni kõnede eristuse väljanõudmises tõendada seda, et ta suhtles tihedamalt enne vargust V. E.ga, kui viimane kohtus kinnitas. Kohtukolleegium leiab, et ka selles vargusefaktis ei oma tähtsust asjaolu mitu korda alates V. E.ga tutvumisest 2007.a. maikuu lõpus kuni V. E. Inglismaale ärasõiduni e.26.juunini 2007.a. V. E. ja P.H omavahel helistanud olid. Mingit alust seada kahtluse alla V. E. ütlusi kohtul ei olnud. 4) KarS prg. 199 lg 2 p.4,8 järgi on vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude toimepanemise eest karistatud P.H 2 aasta ja 4 kuulise vangistusega. Nimetatud karistus on süüdistatavale mõistetud 6 varguseepisoodi eest, millistest üks jäi katsestaadiumi. Käesoleva kohtuotsusega otsustas kohtukolleegium süüdistatava ühes varguseepisoodis õigeks mõista kuna ei ole tõendatud selle varguse toimepanemine süüdistatava poolt. Kohtukolleegium peab võimalikuks seetõttu vähendada KarS prg. 199 lg 2 p.4,8 järgi P.H-le maakohtu poolt mõistetud karistust 4 kuu võrra. Kohtukolleegium nõustub seejuures maakohtu poolt karistuse liigi ja määra valikul arvestatud asjaoludega ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. 5) Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4,: 338 p.2; 340 lg 2 p.2,4,5; 342-345 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Julia Katškovskaja Meelika Aava Paavo Randma