Obsah (11)

§ 199§ 65§ 68§ 266§ 64§ 183§ 5§ 218§ 424§ 184§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-12226 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jüri

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi; Ivar Kaupi süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 ja § 266 lg 1 järgi; Kalle Kaupi süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 4,7,8,9 ja § 183 lg 1 järgi; L.L-i süüdistuses

§ 199

lg 2 pde 7,8,9; § 266 lg 1; § 209 lg 2 p 1; § 344 lg 1; § 346 ja § 349 järgi lühimenetluses Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsus Apellatsiooni esitaja Ivar Kaup, Kalle Kaupi kaitsja advokaat Raivo Bergson ja R.F Prokurör Külli Aas , R.F, isikukood XXX, töökoht: OÜ I. elukoht: XXXXX XX-XX, XXXXXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX; Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, emakeel: eesti keel, varem kohtulikult karistatud ühel korral; KrMS § 217 korras kinni peetud alates 26.03.2008.a – 27.03.2008.a, see on 2 päeva, tõkend: elukohast lahkumise keeld; Ivar Kaup, isikukood 37805200350 elukoht: XXXXX XXX XX-XX XXXXXXX, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, emakeel: eesti keel, ei tööta, varem kohtulikult karistatud neli korda; KrMS § 217 alusel kinni peetud alates 25.03.2008.a, vahistatud 27.03.2008.a; Kalle Kaup, isikukood 38003280428, elukoht: XXXXX XXX Süüdistatavad 1 XX-XX, kesk-eriharidus, emakeel: eesti keel, töökoht: M. I. ja OÜ E., varem kohtulikult karistatud neljal korral, KrMS § 217 alusel kinni peetud alates 3.06.2008.a, tõkend: vahistamine alates 5.06.2008.a. Kaitsjad Advokaadid Owe Ladva, Raivo Bergson ja Liis Toomsalu RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a otsus Ivar Kaupi süüditunnistamises

§ 199lg 2 p-de 7,8,9 järgi ja temalt kannatanu M.

S. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas ning Kalle Kaupi süüditunnistamises

§ 199lg 2 p-de 7,8,9 järgi (29.

detsember

1. a kuni mai
2. a toimepandud varguseepisoodid).
3. Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Tunnistada Ivar Kaup süüdi

§ 199lg 2 p-de 4,7,8 järgi; mõistetud karistuse osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Välja mõista Ivar Kaupilt kannatanu M. S. kasuks tsiviilhagi summas 1200 krooni. 2.2 Tunnistada Kalle Kaup süüdi

§ 199lg 2 p-de 4,7,8 järgi; mõistetud karistuse osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Ivar Kaupi apellatsioon rahuldada osaliselt, Kalle Kaupi kaitsja advokaat Raivo Bergsoni ja R.F apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a otsusega: 1.1 Tunnistati R.F süüdi

§ 199lg 2 p-de 7,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega 2 aastat. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus pikkusega 1 aasta ja 4 kuud.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 29.08.2005.a Harju Maakohtu poolt mõistetud ärakandmata vangistuse - 1 aasta – võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus pikkusega 2 aastat 4 kuud.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 26.03.2008.a – 27.03.2008.a, s.o 2 päeva. 1.1.1 R.F tunnistati

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi süüdi kümnes varguse episoodis, mis pandi toime ajavahemikus

1. mai
2. a kuni
3. september
4. a. 2 1.2 Ivar Kaup tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega 3 aastat ja 3 kuud;

§ 266

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus pikkusega 4 kuud.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks vangistus pikkusega 3 aastat 3 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus pikkusega 2 aastat 2 kuud. Süüdistatavalt mõisteti muude tsiviilhagide kõrval välja ka kannatanu M. S. kasuks 21 200 krooni. 1.2.1 I. Kaup tunnistati

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi süüdi kuueteistkümnes varguse episoodis, mis pandi toime ajavahemikus

1. mai
2. a kuni
3. märts
4. a. 1.3 Kalle Kaup tunnistati süüdi

§ 183

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus 1 aasta;

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi 2007 ja 2008 aastal toimepandud vargustes ja mõisteti talle karistuseks vangistus 9 kuud.

§ 64

lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks vangistus pikkusega 1 aasta 9 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti süüdistatavale vangistus pikkusega 1 aasta 2 kuud.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 11.05.2007.a kohtuotsusega mõistetud ärakandmata vangistuse - 7 kuud 28 päeva - võrra, s.o vangistuseni pikkusega 1 aasta 9 kuud ja 28 päeva. Kalle Kaup tunnistati süüdi veel 01.01.-01.02.2005.a varguse episoodis (XXXXXXXXX, XXXXX X)

§ 199lg 2 p 4, 8 tunnustel ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega 3 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale vangistus pikkusega 2 kuud.

§ 65lg 1 alusel loeti karistus kantuks 27.02.2006.a Harju Maakohtu kohtuotsusega.

1.3.1 K. Kaup tunnistati

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi süüdi kolmes varguse episoodis, mis pandi toime ajavahemikus

1. detsember
2. a kuni mai
3. a. 1.4 Kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati veel L.L, kelle osas ei ole apellatsiooni esitatud.
4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Ivar Kaup, Kalle Kaupi kaitsja advokaat Raivo Bergson ja R.F. Apellatsioonide põhiseisukohad on järgmised. 2.1 Kalle Kaupi kaitsja advokaat R. Bergson palub tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas. Kaitsja peab

§ 183lg 1 järgi mõistetud karistust põhjendamatult suureks.

Liitkaristuse mõistmisel

§ 64

lg 1 alusel ei ole kohus põhjendanud, miks ei võinuks lugeda kergemat karistust kaetuks raskeima karistusega. 2.2 R.F palub tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas. Apellant palub mõista talle lühemaajaline reaalne vanglakaristus (maksimaalselt 1 aasta 6 kuud, mida vähendada 1/3 võrra) ning asendada see pärast liitkaristuse moodustamist üldkasuliku tööga. Süüdistatava käitumises ei ole tuvastatud raskendavaid asjaolusid, küll aga kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus. Kaitseaja kahe aasta vältel ei pannud süüdistatav toime õigusrikkumisi, mis näitab, et katseajal oli ja on valdavas osas tugev mõju R.F käitumisele. 3 Süüdistataval on olemas kindel töökoht, mistõttu reaalse vangistuse kohaldamine ei ole otstarbekas. Karistus võib mõjuda hoopis selliselt, et süüdistatav ei leia tulevikus kohta elus ning võib jätkata kuritegude toimepanemist. 2.3 Ivar Kaup palub maakohtu otsuse tühistada mõistetud karistuse ning osaliselt ka temalt väljamõistetud tsiviilhagi osas. Karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud tema igakülgset abi kuritegude kiirel lahendamisel ning varastatud asjade tagasisaamisel. Tema varasemad kriminaalkaristused on kustunud, mis näitab, et ta on võimeline elama ilma seadust rikkumata. Süüdistatav palub mõistetud karistuse ärakandmata osa jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. I. Kaup leiab veel, et alusetult on temalt välja mõistetud 20 000 krooni kannatanu M. S. kasuks. Tema poolt kannatanult varastatud paadimootor on antud üle politseile; kannatanu pole seda aga tagasi saanud põhjusel, et kõnealune paadimootor oli omakorda varastatud Soomest. Tema ei ole aga süüdi selles, et kannatanu on omandanud varastatud paadimootori.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde. Prokurör leidis, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata, küll aga palus riiklik süüdistaja tühistada maakohtu otsus I. Kaupi ja K. Kaupi käitumisele antud karistusõigusliku kvalifikatsiooni osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ja seda sõltumata apellatsioonides esitatud taotlustest. Esmalt osundab kriminaalkolleegium materiaalõiguse väärale kohaldamisele ning sellest tehtavatele järeldustele kvalifikatsiooni osas (I), andes seejärel hinnangu apellatsioonis esitatud väidetele (II). Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
2. Väljudes esitatud apellatsioonide piiridest, leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on osaliselt andud süüdistatavate käitumisele väära materiaalõigusliku hinnangu, mis seisneb järgnevas. 4.1 Karistusseadustiku § 199 lg 2 p 9, mis sisaldub kõigi süüdistatavate teokvalifikatsioonides, võeti vastu Riigikogu
3. jaanuari
4. a seadusega ning jõustus
5. juulil
6. a (RT I 2008, 33, 199). Õiguslik regulatsioon on seejuures ühemõtteline – seadusel, mis kuulutab teo karistatavaks (käesoleval juhul varguste süstemaatiline toimepanemine), ei ole tagasiulatuvat jõudu (

§ 5lg 3).

Selleks, et inkrimineerida süüdistatavatele

§ 199

lg 2 p 9, peaks vähemalt osad süüteoepisoodid seega olema pandud toime seaduse kehtivusajal. Selle põhimõttelise seisukoha suhtes on käesoleval juhul eksitud. 4.2 Nagu kriminaalkolleegium osundas, tunnistati I. Kaup

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi süüdi kuueteistkümnes varguse episoodis, mis pandi toime ajavahemikus

1. mai
2. a kuni
3. märts
4. a. Ükski süüdistatavale etteheidetud vargusest ei leidnud aset ajal, mil oleks kehtinud

§ 199lg 2 p 9 redaktsioon praegusel kujul; selle redaktsiooni rakendamine I.

Kaupi suhtes on seega välistatud. Ükski kuriteoepisoodidest ei jäänud tekitatud kahju osas aga alla 1000 krooni; selles osas ei pea kriminaalkolleegium maakohtu otsust seega tühistama ega vaagima isiku õigeksmõistmist. Küll tuleb aga I. Kaupi käitumine kvalifitseerida ümber

§ 199lg 2 p-de 4,7,8 järgi.

Selline 4 ümberkvalifitseerimine ei riku kuigivõrd süüdistatava kaitseõigust ega ole käsitletav nn üllatava sätte kohaldamisena, mistõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda. 4.3 Sarnane minetus on tuvastatav ka süüdistatav K. Kaup suhtes. K. Kaup tunnistati

§ 199

lg 2 p-de 7,8,9 järgi süüdi kolmes varguse episoodis, mis pandi toime ajavahemikus

1. detsember
2. a kuni mai
3. a. Ka ükski neist episoodidest ei ulatu aega, mil oleks kehtinud

§ 199

lg 2 p 9, seega on ka käesoleval juhul tegemist ilmselge

§ 5lg 3 rikkumisega.

Ka ükski K. Kaupile süüks arvatud varguseepisoodidest ei ole hinnatav süüteona väheväärtusliku asja vastu

§ 218mõttes, mistõttu kvalifitseerib kohus K.

Kaupi käitumise ümber

§ 199lg 2 p-de 4,7,8 järgi.

5. Samas soostub kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega R.F süüditunnistamises

§ 199lg 2 p-de 7,8,9 järgi.

5.1 R.F pani vargusi toime alates

1. maist
2. a; viimane varguse episood, mis jäi ka ainukesena juba

§ 199lg 2 p 9 kehtivusaega, pandi toime 16.

septembril

1. a. Maakohus on selles osas leidnud, et faktiliselt pani süüdistatav toime süstemaatilisi vargusi, kuna neid pandi toime enam kui kolm enne viimast, s.o
2. septembri
3. a episoodi (otsuse lk 35). Selles osas leiab kriminaalkolleegium, et R.F suhtes ei ole rikutud

§ 5lg 3 sätteid.

Kaude on selline seisukoht välja loetav Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-23-00, kus on sisult sarnast küsimust vaetud erisubjektsuse kontekstis. Osundatud kaasuses leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kuigi isik pani teo toime

1. jaanuaril
2. a ja KrK § 204 lg 3 jõustus alles
3. jaanuaril
4. a, on A. U näol siiski erisubjektiga KrK § 204 lg 3 mõttes, kui ta juhib uuesti joobes sõiduautot
5. aprillil
6. a. Seega - kuigi isik pani ühe kahest KrK § 204 lg-s 3 (praegu

§ 424

) nõutavast joobes juhtimisest toime enne seaduse jõustumist, leidis Riigikohus, et see ei välista kuigivõrd isiku süüdimõistmist ja karistamist KrK § 204 lg 3 järgi. Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerinud enne seaduse jõustumist toimepandud tegude kaasamist seaduse uue redaktsiooni kehtivusaega. Käesoleval juhul on maakohus nii ka toiminud ning kriminaalkolleegium ei näe siin õiguslikke minetusi. Sarnastel argumentidel ei pea kriminaalkolleeguim vajalikuks laiendada apellatsiooni piire L.L-i suhtes. II 6. Esitatud apellatsioonides sisalduvate taotluste osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. 7. K. Kaupi kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Täielikult arusaamatuks jääb, millistel argumentidel peab kaitsja K. Kaupile

§ 183lg 1 järgi mõistetud karistust liiga rangeks.

Maakohus on selles küsimuses tuvastanud, et K. Kaup tegeles narkootilise aine müümise ja ka lihtsalt jagamisega enda tuttavatele ja seda minimaalselt kaheksal korral. Selle asjaolu taustal on maakohus üheselt märkinud, et K. Kaup, olles eelnevalt kriminaalkorras korduvalt karistatud isikuks, on asunud raskemaliigiliste süütegude toimepanemisele. Kuigi seda ei kinnitata otseselt sanktsioonide võrdlus (vrdl § 199 lg 2 ja § 183 lg 1 sanktsioone), on siiski selgelt väljaloetav maakohtu arusaam narkootiliste ainete müügiga tegelemise erilisest taunitavusest; ringkonnakohus soostub sellega. 5 Kuigivõrd ei ole vaidlustatud apellatsioonis K. Kaupi suhtes valitud sanktsiooniliiki ehk siis vangistust.

§ 183lg 1 näeb ette karistusena vangistuse pikkusega kuni kolm aastat.

Silmas tuleb pidada, et K. Kaup müüs/andis edasi narkootilisi aineid vähemalt kaheksal korral. Kuivõrd kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et narkootilise aine korduval edasiandmisel on alust rääkida jätkuvast süüteost, mis võimaldab ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud episoodidel edasiantud ainekoguseid hinnata kumulatiivselt ühtsena, tähendab see sedagi, et sisuliselt on K. Kaupile süüks arvatav käitumine külgnev

§-s 184 kriminaliseeritud käitumise ning seal ettenähtava sanktsiooniga – mis näeb aga ette vangistuse kuni kümme aastat. Seega on tuvastatud K. Kaupi poolt ainekoguse edasiandmine, mis jääb napilt alla suure koguse narkootilise aine käitlemisele

§ 184mõttes.

Selle tõdemuse taustal leiab kriminaalkolleegium, et K. Kaupile mõistetud karistus – üks aasta vangistust – on tema teosüüd silmas pidades enam kui asjakohane. Asjakohatu on seejuures apellandi seisukoht, et maakohus ei ole motiveerinud, miks tuleb

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel rakendada kumulatsiooni-, mitte aga nn neeldumisprintsiipi. Maakohtu otsuse lk 40 on antud edasisi täiesti arusaadav maakohtu mõttekäik ning on vaetud kõiki argumente, mis omavad tähendust K. Kaupile karistuse mõistmisel; ning ühtlasi on need ka asjaoludeks, mille alusel toimub

§ 64lg 1 alusel karistuste liitmine.

On väär arusaam, et kõnealuse küsimuse lahendamine eeldaks täiesti uue argumentatsiooni läbiviimist; sellesse võib kaasata ka argumendid, mis on olnud kasutusel üksikkaristuste motiveerimisel ja põhistamisel. Neil motiividel ongi maakohus leidnud, et karistused kuuluvad liitmisele. Ringkonnakohus soostub sellise järeldusega. 8. Põhjendamatu on ka R.F taotlus mõistetud karistuse vähendamiseks. Maakohus on märkinud, et R.F pani talle süüksarvatud kümme varguse episoodi toime katseajal (kus karistuseks mõistetud vabadusekaotuslik karistus jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata), kusjuures viimase episoodi siis, kui juba käis kriminaalmenetlus käesolevas kriminaalasjas. 8.1 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on enda kestvas praktikas osundanud, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. 8.2 Nagu öeldud, pani R.F kõik süüteod toime katseajal – see näitab ilmekalt, et süüdistatav ilmselgelt ei kasutanud seda võimalust, mis talle anti eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel. Kõik kuriteod pani R.F seega toime teadmisega, et uue tahtliku süüteo toimepanemisel pööratakse eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus täitmisele (

§ 74lg 5).

Kummatigi ei takistanud see aga kuigivõrd sisuliselt süstemaatiliselt panemast toime uusi kuritegusid. 6 Jääb täielikult arusaamatuks argument, et katseajal oli ja on süüdistatava käitumisele tugev mõju; isikule mõisteti katseaeg pikkusega kolm aastat, millest napid kaks kolmandikku suutis ta elada ilma kuritegusid toime panemata. See näitab ilmselgelt, et tegelikkuses on katseaja toime R.F käitumisele juhuslik; teadmine, et uue kuriteo toimepanemisel pööratakse mõistetud karistus täitmisele, ei takistanud isikut siiski panemast toime kümmet vargust. See näitab ilmekalt esitatud argumentide asjakohatust – isegi kui tulla vastu soovile karistuse vähendamiseks, on neil asjaoludel täielikult ning põhimõtteliselt välistatud R.F-ile mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga. Tema käitumine ei ole seda usaldust kuigivõrd kinnitanud. Süüdistatavale anti võimalus vältida reaalset vabadusekaotust; seda võimalust R.F ei kasutanud ning tuleb väga selgelt anda mõista põhjuslik seos teatud käitumise ning saabuva tagajärje vahel. Käesoleval juhul on selleks tagajärjeks eelmise karistusähvarduse realiseerimine kumulatiivselt käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusega. 8.3 Seejuures ei pea kriminaalkolleegium ka võimalikuks vähendada R.F-ile käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust. Maakohus on sellekohased motiivid otsuses väga selgesõnaliselt edastanud (otsuse lk 40) ning kriminaalkolleegium soostub nendega täiel määral.

1. I. Kaupi osas leiab kriminaalkolleeguim, et tema apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 9.1 Põhjendamatu on süüdistatava apellatsioon osas, milles ta taotleb mõistetud karistuse vähendamist ning ülejäänud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmist. Maakohus on väga selgelt väljendud arusaama, et I. Kaupi jaoks olid vargused sisuliselt põhitegevuseks ning sissetulekuallikaks (otsuse lk 40). Seda asjaolu ei ole apellant kuigivõrd vastustanud. Seda kinnitab ka I. Kaupile süüks arvatud episoodide rohkus ja süstemaatilisus – poole aasta vältel pani süüdistatav toime 17 kuritegu. Selle taustal on süüdistatava väide, et ta suudab elada ilma kuritegusid toime panemata, enam kui kaheldav. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on süüdistatavale mõistetud karistus – kolm aastat kolm kuud vangistust – täielikult vastav tema teosüüle. Mõistetud karistuse suurust ei väära kuigivõrd ka süüdistatava väide kriminaalasja menetlemisel osutatud abi kohta – ainult ehk niipalju, et selle puudumisel oleks mõistetud karistus olnud veelgi rangem. Käesoleva otsuse p-s 8.1 juba kajastatud argumentidel ei pea kriminaalkolleeguim vajalikuks täiendavalt arutleda võimaluse üle mõistetud karistuse tingimuslikuks kohaldamata jätmiseks. Ei süüteo toimepanemise asjaolud ega ka süüdlase isik anna kuigivõrd alust rääkida erandlikest asjaoludest kohtupraktika tähenduses. 9.2 Küll leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada süüdistatavalt kannatanu M. S. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. Kannatanu M. S.le tekitati vargustega järgmine kahju – temalt võeti ära paadimootor „Suzuki“ maksumusega 20 000 krooni ja diivan hinnaga 1000 krooni. Kannatanu valdustesse tungiti ukseluku lõhkumise teel, mis tegi tekitatud kahju kogusummaks 21200 krooni. See summa mõisteti süüdistatavalt kannatanu kasuks ka välja. Õige on seejuures apellandi väide, et tema poolt varastatud paadimootor kriminaalmenetluse käigus leiti ning võeti politseis arvele asitõendina. Kui teised kriminaalmenetluse käigus leitud esemed anti tagasi kannatanutele, siis vaatluse all olev paadimootor „Suzuki“ jäeti edasiselt hoiule „PPP garaaži ruumi“ (kd 3, tlk 186). Ehk teisisõnu – kõnealune paadimootor on täielikult olemas, kuid omandiõiguslike ebaselguste tõttu ei ole seda kannatanu M. S.le tagastatud; seda tunnistas ka prokurör. 7 Nendel asjaoludel puudus maakohtul sisuliselt teave tsiviilhagi rahuldamise võimalikkuse kohta; õigustatult osundas apellant sellele, et väidetavalt on paadimootor omakorda varastatud Soomest ning nagu tunnistas prokurör, taotletakse ka selle paadimootori tagastamist õigusabi korras. Sellistel asjaoludel on välistatud, et I. Kaup vastutaks kahju tekitamise eest, mille on tinginud kellegi teise varasem ebaseaduslik käitumine. Nendel argumentidel leiab ringkonnakohus seega, et M. S. tsiviilhagi tuleb selles osas jätta KrMS § 310 lg 1 alusel läbi vaatamata. Selles on kannatanul õigus esitada hagi tsiviilkohtupidamise korras. Käesoleva kriminaalmenetluse raames tuleb kannatanu tsiviilhagi rahuldada summas 1200 krooni.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-dest 3 ja 5, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Ivar Kaupi apellatsioon rahuldada osaliselt, Kalle Kaupi kaitsja advokaat Raivo Bergsoni ja R.F apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Malle Preimer 8