1-08-6248/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-6248 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. jaanuar
4. a, Tallinn Kriminaalasi J.H süüdistuses KarS § 331 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsus Apellatsiooni esitaja J.H kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau Prokurör Taavi Pern Süüdistatav J.H, ik:xxx, kodakondsuseta, keskeriharidus, ei tööta, kannab karistust Tartu Vanglas, tõkendit ei ole kohaldatud Varasem karistatus: Ida-Viru Maakohtu 13.03.2003 otsusega KrK § 101 p 7, § 142 lg 2 p 2, 4, § 139 lg 1 järgi vangistus pikkusega 10 aastat. Kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsus J.H süüditunnistamises KarS § 331 järgi tühistada osaliselt.
10. Süüdistuses KarS § 331 järgi narkootilise aine omandamises kinnipeetava poolt mõista J.H õigeks
11. Süüditunnistamises ja karistamises KarS § 331 järgi narkootilise aine valdamises kinnipeetava J.H poolt jätta maakohtu otsus muutmata.
12. Ka muus osas jätta Harju Maakohtu
13. oktoobri
14. a otsus muutmata.
15. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
16. Harju Maakohtu
17. oktoobri
18. a otsusega tunnistati J.H süüdi KarS § 331 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaheksa kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise, so Ida-Viru Maakohtu 13.03.2003 otsusega mõistetud karistuse 10 aastat vangistust ärakandmata osa, so vangistus pikkusega 3 aastat 7 kuud ja 29 päeva, täies ulatuses. Lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kohtuotsuste kogumis vangistus pikkusega neli aastat kolm kuud ja kakskümmend üheksa päeva. J.H tunnistati süüdi selles, et ta omandas Ämari Vangla kinnipeetavana täpselt tuvastamata ajal ja kohas kaheksa pabervoldikut kokku 0,025 grammi fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga. Omandatud narkootilised ained toimetas J.H Ämari Vangla töötsooni, kus hoidis neid kuni 27.01.
19. a, mil narkootilised ained vangla töötajate poolt leiti ja ära võeti. Seega pani süüdistatav toime KarS § 331 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o narkootilise aine omandamise ja valdamise kinnipidamiskohas. Kohus lükkas ümber süüdistatava kaitseversiooni, et teda võidi narkootiliste ainete käitlemises lihtsalt süüdi lavastada – arvestades narkootilise aine käitlemise eripära kinnipidamiskohas, ei pidanud kohus seda versiooni kuigivõrd usutavaks. Süüdimõistva otsuse tegemisel lähtus kohus esmajoones DNA ekspertiisi aktis nr GE-0464-07/1201 antud eksperdiarvamusest, mille kohaselt oli neljal narkootilise ainega pabervoldikul süüdistatava bioloogilist materjali. Eksperdiarvamusest nähtuvalt on süüdistatav neljast uuritud objektist kahel juhul kokku puutunud nende objektidega mitte üksinda, vaid nendega on kokku puutunud ka teised isikud. Samas kahe objekti puhul on süüdistatav üksinda objektiga kokku puutunud. Nendest andmetest tegi kohus järelduse, et tegemist on olukorraga, kus nii süüdistatav üksinda kui osade voldikute puhul ka teised peale süüdistatava on otseselt kokku puutunud narkootilist ainet sisaldanud voldikutega. Asjaolu, et ülejäänud uuritud objektidelt on leitud ka teiste isikute bioloogilist materjali, kelle bioloogilist materjali on avastatud teistes kinnipidamiskohas narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalasjades, viitas üksnes sellele, et narkootilise aine käitlemisega on seotud kindel isikute ring, mis viitab ülesannete jaotusele. Kohtu argumentatsiooni kohaselt kuulus sellesse ringi ka J.H.
20. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat A. Repnau, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja J.H talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi peamised argumendid on järgmised. 2.1 Vanglast leitud narkootilise aine kogus on sedavõrd väike, et sellest piisaks vaid ühekordse narkootilise joobe saavutamiseks. Kummatigi oli see aine pakendatud aga kaheksasse voldikusse, mis kinnitab J.H väidet tema süüdilavastamise kohta; seda võimalust kinnitavad ka 2 narkootilise aine leidmise asjaolud ja kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused. Samuti ei ole tuvastatud puhta narkootilise aine kogust leitud seguaines. 2.2 Apellant on kriitiline ka läbiviidud DNA-ekspertiisi osas. Ekspertiisi on esitatud kinnine pitseeritud ümbrik, kuid kes selle ümbriku pitseeris, on arusaamatu. Samuti ei nähtu ekspertiisiaktist, millelt DNA proovid võeti. Samuti on voldikutelt leitud teiste isikute DNA profiile ja osundatud kriminaalasjadele, kust nende isikute nimed on läbi käinud. Neid isikuid ei ole aga püütud tuvastada, mis on kaitseõiguse rikkumine – seejuures arvestades veel seda, et juurdepääs J.H töökohale oli ka teistel isikutel. Sisuliselt rajaneb kohtuotsus puudulikult koostatud materjalidel.
21. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu, mis omakorda on toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Kriminaalkolleegium annab esmalt vastuse apellatsioonis esitatud argumentidele (I), osundades seejärel põhjustele, mis tingivad kohtuotsuse apellatsiooni korras osalise tühistamise (II). I
22. Kriminaalkolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonis vaidlustatakse üksnes tõenditele antavat hinnangut (kas J.H oli üldse puutumuses vaatluse all oleva narkootilise ainega) ning kriminaalkolleegiumi hinnangul on see puutumus tuvastatud veatult. Seejuures tuleb tähele panna, et kõik argumendid, millele on apellatsioonis osundatud, on leidnud sisuliselt käsitlemist ka maakohtu poolt. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud kaitsja poolt esitatud kaitseversiooni (et tegemist on süüdilavastamisega) kõigi kriminaalasjas sisalduvate ning kohtulikult uuritud tõendite valguses ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü tõendatuse osas. Tõendite põhjalik käsitlus ja neil rajanev arutelu on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust, milleks konkreetsel juhul olid just DNA ekspertiisis sisalduvad järeldused. Maakohtu sellekohane seisukohavõtt rajaneb nii süüdistatava kui ka tunnistajate poolt antud ütlustes sisalduva ning tõendamiseseme asjaolude seisukohalt tähendust omava teabe terviklikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõendite ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Nagu öeldud, kordab kaitsja apellatsioonis suuresti neid argumente, millega ta vaidlustas esitatud süüdistust ka maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ega tõstata põhjendatud kahtlusi tõendamiseseme 3 asjaolude kohta tehtud järelduste suhtes. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-177-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad; sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium seega, et J.H oli vaieldamatult puutumuses kriminaalasjas vaatluse all oleva narkootilise ainega ning apellandi versioon võimaliku süüdilavastamise kohta ei ole tõsiseltvõetav. Kordamata kõiki maakohtu otsuses sisalduvaid ja ringkonnakohtu hinnangul asjakohaseid argumente, märgib kolleegium apellatsiooni väidete osas järgmist.
23. Maakohus on ühe peamise argumendina kummutanud kaitseväite võimaliku süüdilavastamise kohta viisil, et on osundanud narkootilise aine kinnipidamisasutuses käitlemise eripärale ning sellele tuginevalt leidnud, et selline J.H alusetu süüstamine oleks nimetatud eripära silmas pidades liialt kallis ehk teisisõnu – vanglatingimusi silmas pidades ebapraktiline ning mitteusutav. Apellant on seda käsitlust vastustanud osundusega narkootilise aine äärmiselt väiksele kogusele – nimelt leiti kinnipidamiskohast seguainet kogumassiga 0,025 grammi, mis apellandi hinnangul läheneb ühekordse doosi miinimumkogusele. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise arusaamaga. Fentanüüli mõjuvaks toimekoguseks loetakse 0,01 mg/kg kohta; selles mõõtühikus leiti kinnipidamisasutuses narkootilist seguainet aga 25 mg, mis on seega kaugelt enam kui on seda vaja ühekordse narkootilise joobe saavutamiseks ühel isikul. Isegi kui argumenteerida, et tegemist oli seguaine ja mitte puhta kogusega, siis tuleb silmas pidada veel seda, et seguaines sisaldus veel ka 3metüülfentanüüli. Kui fentanüüli ja morfiini võrdluses loetakse esimest teisest ca 100 korda tugevamaks toimeaineks, siis 3-metüülfentanüüli korral on see vahekord veelgi suurem – 3metüülfentanüüli peetakse morfiinist 7000 korda kangemaks narkootiliseks aineks. Seega on apellandi argument selle kohta, et leitud ainest piisanuks vaid ühekordse narkootilise joobe tekitamiseks, täielikult asjakohatu ning tegelikkusele mittevastav; kriminaalkolleegium jagab maakohtu arusaama, et isiku süüstamine narkootilise aine käitlemises sel viisil on kinnipidamiskohas valitsevaid narkootilisele ainele (just tema kättesaadavust silmas pidades) omistatavaid väärtuskriteeriume silmas pidades enam kui ebausutav. Asjakohane on seejuures ka prokuröri apellatsioonikohtu istungil esitatud argument, et kinnipidamiskohas on narkoaine kättesaadavus raskendatud ning sellega seoses isiku tolerantsus aine toime suhtes väheneb – teisisõnu, seda läheb vaja väiksemas mahus kui narkootilise aine regulaarsel tarbimisel. Ka see kinnitab täiendavalt, et leitud narkoaine kogus ei olnud sedavõrd väike, nagu seda leiab kaitsja enda apellatsioonis.
24. Apellant heidab menetlusele tervikuna ette ka seda, et selgeks ei ole tehtud puhta aine kohus leitud seguaines. Siinkohal märgib kriminaalkolleegium, et viitab apellant ju isegi KarS § 331 osas sellele, et nimetatud sätte inkrimineerimiseks pole vaja teada käideldud narkoaine kogust. Kui teises narkokuritegudes võib puhta ainekoguse mittemääratlemisel tekkida lahendamatu probleem kuriteo ja NPAS-is sätestatud väärteo piiritlemises, siis selline küsimus KarS § 331 kontekstis ei tõusetu – narkootilise aine keelatud käitlemine kinnipidamiskohas on käsitletav alati kuriteona ja seda sõltumata nn puhta narkootilise aine kogusest. Puhta aine kogus tõendamiseseme seisukohalt käesoleval juhul midagi ei anna ning ka selle määratlemine ei oleks isegi mitte teoreetiliselt saanud kuigivõrd mõjutada süüdistatava olukorda kergendavas suunas (väikse koguse tuvastamine ei oleks muutnud kvalifikatsiooni, küll oleks seda aga teinud võimalik suure koguse tuvastamine). 4
25. Apellant viitab sellelegi, et kindasse paigutatud narkootikum ei olnud mitte peidetud, vaid asetatud meelega leidmiseks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa narkootilise aine leidmise asjaoludest sellist järeldust teha; seda juba seetõttu, et narkootilise aine „jätjad“ ei oleks saanud olla kuigivõrd kindlad selles, et narkoaine leidjateks olnuks kindlasti just vanglatöötajad, mitte aga teised kinnipeetavad, kes selle oleks võimaluse korral lihtsalt omandanud (ja tuvastatu kohaselt oli sellele piirkonnale juurdepääs ca 150-160 inimesel, kd 3, tlk 13 pöördel). Pigem on usutav olukord sellisena, nagu on seda kirjeldanud tunnistaja M.-L. Parts – kinnas oli jäetud avalikult laoriiulile, kuhu läks isik, kes oli maksnud SMS vahendusel müüjale raha ja saanud seeläbi teada narkoaine asukoha (samas, tlk 14). Kaitsja viitab isegi nimetatud tunnistajale kui kogenud spetsialistile – ning viimase selgituste kohaselt oli narkootilise aine jaotamine (ning ka leidmine), nagu see toimus käesoleval juhul, pigem tavapäraseks praktikaks.
26. Asjakohatu on ka apellandi kriitika kriminaalasjas läbiviidud ekspertiiside osas. On asjakohane kaitsja osundus äravõetud aine nö liikumise kohta. Esmalt suunati leitud aine narkootilise aine ekspertiisi (kd 1, tlk 11), kus tuvastati aine narkootiline toime, kust omakorda saadeti aine edasi DNA-ekspertiisi (kd 1, tlk 13). Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks apellandi etteheide, et ei ole aru saada, kuidas teostati DNA-jälgede võtmine vanglatöötajate poolt ja millelt DNA-proove võeti. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vanglatöötajad ei olegi pädevad DNA-jälgede võtmiseks – seda peab tegema ekspert, nagu see tuvastatult on ka toimunud. Ning ekspertiisiaktist on üheselt aru saada, millelt kõnealused DNA-jäljed leiti – nimelt võeti DNA-analüüsiks proovid pabervoldikutelt, mis saadeti aineekspertiisist DNA-ekspertiisi (kd 1, tlk 13). Kriminaalkolleegiumile jääb seetõttu arusaamatuks kaitsja viide verele või juustele vms kui DNA võimalikule allikale. Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium kaitsja argumendiga, et RKKKo nr 3-1-1-63-08 valguses ei ole ekspertiisiakt kohtukõlbulikuks tõendiks. Piisava selgusega on käesolevas ekspertiisiaktis kajastatud nii kasutatud meetodid kui ka nende meetodite kasutamise põhjal saadud tulemused – ja need osundavad üheselt ning arusaadavalt J.H-le kui narkootilise ainega vahetus puutumuses olnud isikule. Siin ei ole tegemist nn „tõenäoliku eksperdiarvamusega”, mis oli osundatud Riigikohtu otsuse aluseks.
27. Iseenesest soostub kriminaalkolleegium apellandi etteheitega, et pole püütud selgeks teha teisi isikuid, kellele osundavaid DNA-jälgi ekspertiisi käigus leiti (ekspertiisiakti p 4). See loonuks tõepoolest terviklikuma pildi narkootilise aine käitlemisega seotud isikutest ning andnuks võimaluse tuvastada nende võimalik töö-ja ülesannete jaotus narkootilise aine käitlemise terviklikus ahelas. Kuid kriminaalkolleeguim ei pea seda minetust selliseks, mis toonuks endaga kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi J.H suhtes. Käesolevas kriminaalasjas lahendatakse üksnes J.H süüküsimust ning seda saab teha lahutatult sellest, kuivõrd ulatuslik oli narkootiliste ainete käitlemisega seotud isikute ring tegelikkuses. Karistatavate osategude ring on KarS §-s 331 sätestatud laialt ning N. Borikovi karistusõiguslik vastutus sõltub sellest, kas on tuvastatav konkreetselt tema poolt kõnealuses koosseis nimetatud osateo toimepanemine ehk teisisõnu – vahetu puutumus narkootilise aine käitlemisega omandamise, valdamise vms vormis (selle kohta vt otsuse p 10 jj). See vahetu puutumus on aga käesolevas kriminaalasjas kriminaalkolleegiumi hinnangul vaieldamatult tuvastatud ja seda ennekõike just osundatud ekspertiisiakti kaudu. Sarnaselt maakohtule ei usu ka ringkonnakohus apellandi peamist kaitseväidet J.H võimaliku süüdilavastamise kohta ning neil argumentidel ei saa rajaneda maakohtu otsuse tühistamine. 5 II
28. Vaatamata eeltoodule leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning sellest johtuva materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Nimelt on J.H tunnistatud süüdi järgmistes KarS § 331 koosseisu realiseerivate osategude toimepanemises – narkootilise aine omandamine ja valdamine. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise järeldusega ning seda järgmistel motiividel.
29. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-4-04 üheselt selgitanud, millistel asjaoludel on võimalik isikule süüks arvata koosseisus sätestatud erinevaid osategusid ja seda just narkootikumide käitlemisega seotud süütegudes (et KarS § 331 ei nimeta seejuures otseselt sõnale „käitlemine“, ei muuda seejuures midagi); kui isikut karistada erinevate koosseisus loetletud osategude eest eraldi, võib see viia nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni. Seejuures on kriminaalkolleegium otsesõnu märkinud, et teatud osategusid ei saa üleüldse teistest osategudest lahutatult toime panna: omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne. Süüteokoosseisu - praegusel juhul KarS § 331 - objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (otsuse p 8.2). Omandamisega kaasnevad paratamatult ka teised, nn passiivse käitumise aktid. Omandatud asja (ainet) ostmise kohast näiteks oma elukohta toimetades paneb isik vältimatult toime asja (aine) valdamise ning vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta seda asja (ainet) pelgalt omandada.
30. Käesoleval juhul on J.H-le arvatud süüks nii narkootilise aine omandamine kui ka valdamine; kriminaalkolleegiumi hinnangul on teoühtsuse põhimõtet silmas pidades nende osategude samaaegne inkrimineerimine J.H-le välistatud. Nagu kriminaalkolleegium eelnevalt märkis, on vaieldamatult tõendatud J.H vahetu puutumus kinnipidamiskohast leitud narkootilise ainega. Lahendades küsimust selle kohta, kas antud kriminaalasjas valdamine neeldub omandamises või on osateo mõttes tõendatud üksnes valdamine, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
31. Selleks, et rääkida J.H-st kui narkootilise aine omandajast, peaks olema tuvastatud üks kahest võimalikust alternatiivist – a) J.H oli ise narkootiliste ainete tarvitaja ja leitud narkootikum oli mõeldud tema enda tarbeks; b) J.H oli narkootiliste ainete edasitoimetamisel vahetutele tarvitajatele nö iseseisev vahelüli ehk siis müüja. Kriminaalkolleegiumi hinnangul pole kriminaalasjas tõendatud kumbki nimetatud alternatiividest. 13.1 Välistatud on võimalus, et süüdistatav oleks olnud ise narkootilise ainete tarvitajaks. Leidis tuvastamist, et J.H kontrolliti kinnipidamisasutuses narkootilise ainete tarvitamise osas korduvalt ning alati oli testide tulemus negatiivne. 13.2 Tõendatud ei ole ka variant, et J.H oleks olnud narkootiliste ainete kinnipidamisasutusse sissetoimetajaks (või selle organiseerijaks) või oleks ta ostnud ainet kelleltki kolmandalt selle iseseisvalt edasimüümise eesmärgil. Ka maakohtu järeldused on selles küsimuses üldsõnalised. Kohus märgib üksnes, et kinnipeetava hea iseloomustus „ei välista tegelikkuses isiku puutumust narkootiliste ainete käitlemisega“. Veel sedastatakse otsuses, et narkootiline aine kinnipidamiskohas on „selle aine valdaja ja vahendaja jaoks“ väärtuslikuks kaubaks (maakohtu otsuse lk 7). Samal ajal on kohus osundanud ka narkootilise aine käitlemise eripäradele kinnipidamiskohas: „kinnipeetavad, kes on tegelenud narkootiliste ainete käitlemise organiseerimisega, ise otseselt sellega ei tegele ning lasevad seda teha teistel, olles samas administratsiooni silmis positiivse käitumisega“. Seega on ka maakohtu argumentatsioon suunatud 6 pigem sellele, et J.H ei olnud narkootiliste ainete käitlemisel nö juhtfiguuriks, vaid oli lihtsalt üheks lüliks terviklikus ahelas selle aine tarvitajatele toimetamisel. Tuvastades üksnes N. Borsikovi vahetu kokkupuute narkootilise ainega ning mitte midagi enamat, saab sellest seega teha üksnes järelduse narkootilise aine valdamise kohta N. Borsikovi käitumises. Narkootilise aine omandamine kinnipidamiskohas J.H poolt on täielikult tõendamata ja süüdistuse selles osas tuleb N. Borsikov õigeks mõista.
32. Vaatamata osalisele õigeksmõistmisele ei pea kriminaalkolleegium võimalikuks revideerida J.H-le mõistetud karistust. Nagu kriminaalkolleegium osundas, oli maakohtu argumentatsioon suunatud eeskätt J.H seotuse tuvastamisele narkootiliste ainete käitlemisega kinnipidamiskohas ning sellest arusaamast lähtuvalt on kantud on süüdistatavale mõistetud karistuse motiveerimine. Seega vaatamata sellele, et J.H tuleb süüdistuses narkootilise aine omandamises õigeks mõista, ei mõjuta see otsustavalt talle süüks arvatud kuriteo ebaõigussisu. Sellisele järeldusele on asunud sisuliselt ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuse nr 3-1-1-51-05 p-s
33. Süüdistatavale on mõistetud karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra ning kriminaalkolleegium peab seda kohaseks karistuseks ka osalise õigeksmõistmise tingimustel.
34. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja § 340 lg 2 p-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
35. oktoobri
36. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas ise uue kohtuotsuse. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Igor Amann Jüri Paap 7