KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-5721 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jüri

§ 329järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22.

aprilli

1. a otsus Apellatsiooni esitaja P.E ja tema kaitsja advokaat Leelo Viil Prokurör Külli Aas Süüdistatav Kaitsja P.E, eluk xxx xxxx x-xx, xxxxx xxxx, xxxxxxxx xxx, Eesti Vabariigi kodanik, haridus 10 kl, töök. OÜ G. I., varem kriminaalkorras karistatud üheksal korral Advokaat Leelo Viil , ik RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsus P.E süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 329järgi jätta muutmata.

1. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tunnistati P.E süüdi KarS §

§ 329järgi ning mõisteti talle Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuseks üheksa kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati vangistuseni pikkusega kuus kuud. KarS § 65 lg 2 suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. veebruari 2009.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 26 päeva vangistust - võrra ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kuus kuud ja kakskümmend kuus päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati
2. aprill
3. a. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti P.E-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks. P.E tunnistati KarS §

§ 329järgi süüdi selles, et tema isikuna, keda on 10.02.2009.a karistatud Harju Maakohtu poolt Kar

S § 424 järgi vangistusega ning sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, juhtis 20.04.2009 a. uuesti mootorsõidukit, olles joobeseisundis. P.E tuvastati amfetamiini tarvitamisest tingitud joove. Motiveerides mõistetud karistust märgib kohus, et karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. P.E on kriminaalkorras karistatud 9 korda. Varasemad karistused ei ole mõjutanud teda loobuma kuritegude toimepanemisest. Inkrimineeritavad kuriteod pani toime lühikese aja möödumisel eelmise karistuse kandmiselt enne tähtaega vabanemisel ning katseajal. Kohus leidis seetõttu, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras P.E ja tema kaitsja advokaat L. Viil. Mõlemas apellatsioonis vaidlustatakse P.E-le mõistetud karistust. 2.1 P.E palub mõista talle karistuseks kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendada 1/3 võrra – sellist karistust taotles ka prokurör. Apellant kinnitab veel, et tal on vabaduses olemas töökoht. 2.2 Kaitsja leiab apellatsioonis, et karistuse mõistmisel ei ole arvestatud P.E töökoha olemasolu, samuti seda, et süüdistatava ülalpidamisel on alaealine laps. Arvesse on võetud üksnes P.E negatiivselt iseloomustavad andmed ning mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süü suurusele ja tema isikule.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid enda taotluste juurde, paludes maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas tühistada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
3. Käesolevas kriminaalasjas ei vaidlustata kuigivõrd P.E süüküsimust ning apellandid leiavad üksnes seda, et maakohtu otsus ei vasta mõistetud karistuse osas kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Seejuures ei taotle apellandid maakohtu otsuse tühistamist karistusliigi, s.o 2 vangistuse osas, paludes revideerida üksnes mõistetud karistuse ajalist kestust. Kriminaalkolleegium ei nõustu nende väidetega ja seda järgnevatel põhjustel.
4. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
5. Seejuures selgitab kriminaalkolleegium, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus - kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (RKKKo 3-1-1-91-07). Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud P.E-le karistuse, mis vastab täielikult tema teosüüle.
6. Karistuse mõistmisel käesolevas kriminaalasjas ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et P.E pani talle inkrimineeritud kuriteod toime katseajal, olles ennetähtaegselt vabastatud KarS § 424 (s.o joobes juhtimise) järgi mõistetud karistuse kandmiselt. Sellises käitumises väljendub kriminaalkolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et P.E ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuste tähendusest (ning konkreetsel juhul ka ohtlikkusest, mida endas kätkeb sõiduauto joobeseisundis juhtimine). Senised karistused – ja P.E on eelnevalt kriminaalkorras karistatud üheksal korral – ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Viimast kinnitab ilmekalt just osundatud asjaolu, et P.E pani vaatluse all olevad kuriteod toime katseajal, olles reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastatud. See näitab üheselt, et P.E ei suuda isegi mõistetud karistuse võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. Vaieldamatult tuleb seejuures tunnistada, et karistuse mõistmisel omab tähendust ka asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime katseajal ning karistuse kandmiselt ennetähtaegsel vabanemisel. Isiku ennetähtaegsel vabastamisel karistuse kandmiselt antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks karistuse reaalselt kandmata jäänud osa täitmisele pööramise. On isiku sisemise distsipliini, õiguskuulekuse ning ka autonoomse otsustusvabaduse küsimus, kas ja millisel määral kasutab isik talle antud võimalust vältida uue õigusrikkumise toimepanemist. Nagu tuleneb kriminaalasja materjalidest ning maakohtu otsuse motiividest - millega ringkonnakohus täiel määral soostub - ei omanud P.E-le antud võimalus elada seaduskuulekalt ilma süütegusid toime panemata tema jaoks sisulist tähendust; vaid mõned nädalad peale karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegset vabanemist tabati P.E uue analoogse kuriteo toimepanemiselt. 3
7. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu mõistetud karistus – üheksa kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra – vastab täielikult P.E teosüüle ning selle vähendamiseks puudub alus; ning seda ka olukorras, kus prokurör taotles maakohtus P.E-le lühemaajalise vangistuse mõistmist. Nagu öeldud, ei ole kohus karistuse mõistmisel prokuröri vastavasisuliste seisukohtadega seotud ning otsuses sisalduvad piisavad põhjendused, miks on mõistetud just selline karistus. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub joobes juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad ka positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (RKKKo 3-1-1-26-03). Ka see täiendav argument süvendab kriminaalkolleegiumi veendumust, et maakohtu mõistetud karistus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks alused puuduvad.
8. Kriminaalkolleegium on seejuures seisukohal, et ametliku töökoha olemasolu (millele mõlemas apellatsioonis viidatakse) ei saa eraldivõetult olla karistust kergendavaks asjaoluks. Liiatigi tuleb märkida, et töökoht oli süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal ning see ei takistanud tal kuigivõrd käitumast kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed (sh alaealise lapse olemasolu) kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse. Kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-12-06 toonitanud, et süü suuruse kui karistamise aluse tuvastamisse tuleb obligatoorselt kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Tuvastamist leidnud tehioludel peab kriminaalkolleegium vabadusekaotuslikku karistust, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra (KarS § 424 näeb ette vabadusekaotuse kuni kolm aastat), enam kui kohaseks karistuseks. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel ning süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos.
9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
10. aprilli
11. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Malle Preimer 4