1-09-890/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09- 890 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. september 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi H.R-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli 2009.a otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Prokurör Õnne-Neare Vaarmann Süüdistatav H.R sünd 06.01.1984.a kodakondsuseta, elukoht xxxxxxxx xxx xx-xx xxxxxxx, ei tööta, varem kohtu poolt 4 korral karistatud, viimati 27.09.2005.a Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 7, 8; 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi 4 aasta ja 6 kuulise vangistusega, vabastati enne tähtaega 31.03.2008.a; 19.02.2009.a määrusega pöörati ärakandmata karistus täitmisele Kaitsja Adv. Eva Tibar RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
4. aprilli 2009.a otsus osaliselt H.R-i õigeksmõistmises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 10.01.2009.a episoodis ja KrMS § 310 lg 2 alusel 10.01.2009.a episoodis M. E. OÜ tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises. Saata kriminaalasi H.R-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 10.01.2009.a episoodis Harju Maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukooosseisus. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on vaidlustatav Riigikohtus 10 päeva jooksul alates määruse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Süüdistatav võib määruse vaidlustada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK H.R tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 29.12.2008.a, 11.01.2009.a ja 13.01.2009.a kuriteoepisoodides ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, 27.09.2005.a otsusega mõistetud ärakandmata osa (1 aasta 3 kuud ja 11 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 7 kuud ja 11 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 16.04.2009.a. 10.01.2009.a episoodis mõisteti H.R KarS § 199 lg 2 p 9 järgi õigeks. H.R tunnistati süüdi selles, et ta 29.12.2008.a Tallinna xxxx xxxxxx x/x asuvast R. R. kauplusest püüdis varastada kokku kaupu 1135 krooni väärtuses, läbis kassa kauba eest tasumata, kuid peeti kinni; et ta 11.01.2009.a Tallinnas XXXXXX XX asuvast M. kauplusest püüdis varastada kolme viskit 627 krooni väärtuses, kuid peeti pärast kassa läbimist kinni ning et ta 13.01.2009.a Tallinnas XXX XX M. kauplusest varastas kaks pudelit viskit kokku 418 krooni väärtuses. H.R-ile oli esitatud süüdistus ja ta oli kohtu alla antud veel selles, et isikuna, kes on vargused toime pannud 28.08.2008.a ja 24.11.2008.a, uuesti 10.01.2009.a kella 18.20 paiku Tallinnas XXXXXX XX kaupluses M. võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaks Hennesy konjakit kogumaksumusega 750 krooni; Balantain viski väärtusega 279 krooni ning lahkus kauplusest kauba eest maksmata, põhjustades M. E. OÜ-le varalist kahju 1029 krooni. Maakohus mõistis H.R-i selles episoodis õigeks, kuivõrd süüdistusakti põhiosas pole 10.01.2009.a toimepandud varguse faktilisi asjaolusid kirjeldatud ja süüdistatava süüditunnistamisel oleks tegemist süüdistuse piirest väljumisega. 2 APELLATSIOONI SISU Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist H.R-i õigeksmõistmises 10.01.2009.a varguses, uue otsusega tema süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 10.01.2009.a toime pandud varguses ning rangema karistuse mõistmist. M. E. OÜ tsiviilhagi 1029 krooni palub prokurör rahuldada. Apellant leiab, et H.R-i õigeksmõistmine 10.01.2009.a episoodis ning sellest lähtuvalt tsiviilhagi rahuldamata jätmine pole seaduspärane, kohus on rikkunud kriminaalmenetluse norme, mis viis isiku põhjendamatu õigeksmõistmiseni. Kohtuotsuse põhjendustes viitab kohus KrMS §-le 268 lg 1, mille järgi asja arutatakse süüdistusakti järgi. Kuna süüdistusakti põhiosas ei ole esitatud kuriteo asjaolusid nagu seda näeb ette KrMS § 154 lg 2 p 1, siis kohus leidis, et süüdimõistmise korral oleks tegemist süüdistuse piiridest väljumisega. Kohus tugines muuhulgas Riigikohtu üldkogu otsusele nr 3-1-1-24-05 ja otsusele 3-1-1-16-
5. Prokurör nõustub, et süüdistusakti põhiosas on jäänud vaidlusaluse episoodi asjaolud kajastamata, mis on käsitatav sellise rikkumisena, milline vastavalt KrMS § 258 lg 1 p 2 kohaselt tingib süüdistusakti (lühimenetluses ka kriminaaltoimiku) prokuratuurile tagastamise, kuid süüdistusakti kirjeldava osa puudulikkus ei ole aluseks isiku õigeksmõistmiseks olukorras, kui süüdistus vastab KrMS § 154 nõuetele. Süüdistatava kohtu alla andmisel peab kohus vastavalt KrMS § 257 lg 2 ja 258 lg 2 p 2 kontrollima süüdistusakti vastavust nõuetele. Sellise kontrolli teostamata jätmine kohtu poolt on vaieldamatult vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-29-07). Kohus, jättes reageerimata prokuröri poolt süüdistusaktis tahtmatult tehtud veale, andis H.R-i kohtu alla esitatud süüdistuse järgi täies mahus, arutas kohtuliku uurimise käigus lühimenetluses kriminaalasja esitatud süüdistuse täies mahus, mille käigus süüdistatav ennast süüdi tunnistas, sealhulgas ka 10.01.2009.a episoodis. Lisaks süü omaksvõtule uuriti ka 10.01.2009.a toime pandud kuriteo kohta kriminaaltoimikus sisalduvaid kirjalikke tõendeid. Kohus tegi kohtumenetluse pooltele üllatava sisuga otsuse, mis ei ole kooskõlas ausa kohtumenetluse põhimõtetega ega tulene KrMS normidest. Andes H.R-i süüdistuse täies mahus kohtu alla, luges kohus süüdistusakti puudulikkust mitteoluliseks. Kuna aga süüdistusakti puudulikkuse kontrollimata jätmine kohtu poolt on kaasa toonud põhjendamatult õigeksmõistva otsuse, siis leiab prokurör, et tegemist on kohtulikul arutamisel aset leidnud olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellise järelduse tegemisel toetub prokurör Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-29-07 esitatud seisukohtadele. Prokurör ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et süüdistusakt on samastatav süüdistusega. Kooskõlas KrMS § 154 lg 3 on süüdistus süüdistusakti lõpposaks. Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik hinnang, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-91-07). 3 Riigikohtu seisukohale tuginedes leiab prokurör, et kohtuliku arutamise piirid määrab mitte süüdistusakt tervikuna, vaid süüdistusakti lõpposaks olev süüdistus. Selle veendumuse kujunemisel on arvestatav ka KrMS § 285 lg-s 2 tehtud seadusemuudatus, mille kohaselt enam ei avaldata kohtuliku uurimise alguses süüdistusakti tervikuna, vaid prokurör annab ülevaate süüdistusest ja tõenditest. See seadusemuudatus rõhutab süüdistust kui süüdistusakti osa, mille piires toimub kohtulik arutamine. Kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei seostu käesoleva kriminaalasja ega ka kohtuotsuse tegemisel kajastamist leidnud asjaoludega. Kuigi kohus rikkus kohtuotsuse tegemisel oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, siiski leiab prokurör, et rikkumist on võimalik kõrvaldada apellatsioonikohtus, kuna kohtulik arutamine kriminaalasjas toimus ka 10.01.2009.a kuriteos. Prokurör palub eelnevat arvestades kohtuotsus tühistada osas, millega on H.R õigeks mõistetud ja ta süüdi tunnistada ning rahuldada tsiviilhagi. Prokurör on seisukohal, et kuivõrd tegemist ei ole karistuse suuruse vaidlustamisega, vaid lisanduma peab süüdimõistmine veel ühe kuriteo eest, siis on võimalik ja tuleb H.R-ile mõista suurem karistus. Arvestada tuleb sealjuures, et juba järgmisel päeval, s.o 11.01.2009.a pani H.R toime uue varguse ja seda samast kauplusest. Varastas ta kallist alkoholi, mitte kaupu esmavajaduste rahuldamiseks. Kergendavaid asjaolusid ei esine. Lisaks eelpooltoodule ei nõustu prokurör otsuse p-s 8 väljendatud seisukohaga selles, et varasem röövimine ei saa olla asjaoluks, mis tõendab süstemaatilisuse tunnust ja varasem röövimine võib olla üksnes KarS § 199 lg 2 p 4 kvalifitseerivaks tunnuseks. KarS § 200 koosseisu näol on tegemist liitkoosseisuga, s.o vargus, mis on toime pandud vägivallaga, milles on KarS
6. peatükis sätestatud vägivallateod. See tähendab, kui isik, kes on varem toime pannud röövimisi, paneb seejärel toime varguse, milline moodustab varasemate ja vägivallaga toime pandud vargustega ühtse süsteemi, varastamine (kas vägivallaga või ilma) on kujunenud isiku elustiiliks, siis viimane vägivallata vargus on kvalifitseeritav süstemaatilise vargusena. Juhul kui varasemate röövimistega ühtsele süsteemile viitavaid tunnuseid ei sedastata, on tegemist korduva vargusega KarS § 199 lg 2 p 4 mõttes tingimusel, kui varastatu väärtus ületab 1000 krooni. Kuigi seisukoht selles osas ei mõjutanud tegude kvalifikatsiooni ja karistuse määra, on kohus siiski kohaldanud teo kvalifikatsioonile hinnangut andes vääralt materiaalõigust ja seetõttu peab prokurör vajalikuks apellatsioonis sellele viidata. H.R-i teod on juba süüdistuse esitamisel õigesti KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritud. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör toetas apellatsiooni ning taotles H.R-i süüditunnistamist ka 10.01.2009.a varguseepisoodis ja karistuse karmistamist. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4 Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon on 10.01.2009.a kuriteoepisoodi puudutavas osas põhjendatud üksnes osaliselt. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja saata uueks arutamiseks. Prokuröri poolt apellatsioonis esitatud seisukohaga, mille kohaselt maakohus on kriminaalmenetlusõiguse normi rikkunud ning selle rikkumisega on kaasnenud põhjendamatu kohtuotsus, kohtukolleegium nõustub. Nimelt tuleb kohtul KrMS § 257 lg 2 ja 258 lg 1 p 2 kohaselt isiku kohtu alla andmisel kontrollida süüdistusakti vastavust KrMS § 154 nõuetele ning tuvastanud nimetatud nõuete rikkumise, saadab kohtunik oma määrusega süüdistusakti prokuratuurile tagasi (KrMS § 262 p 2). Vaidlusaluses asjas ei ole maakohus eelmenetlus käigus süüdistusakti puudulikkusele reageerinud, mis aga viitab sellele, et kohus on süüdistusakti vastavuse seaduse nõuetele kontrollimata jätnud. Prokurör leiab põhjendatult, et sellise kontrolli teostamata jätmine kohtu poolt on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, millega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-29-07 rõhutanud, et süüdistatava kohtu alla andmisel peab kohus süüdistusakti nõuetekohasust kontrollima, kusjuures mitte ainult KrMS §-s 154 sätestatust lähtudes vaid ka KrMS §-s 226 ettenähtut silmas pidades. Kohtukolleegium nõustub apellandiga ka selles, et süüdistusakt ei ole samastatav süüdistusega. KrMS § 154 lg 3 kohaselt on süüdistus süüdistusakti lõpposaks, millest nähtub süüdistuse sisu ja täpne kuriteo kvalifikatsioon. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-91-07 selgitanud, et süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid. Ka lahendis nr 3-1-1-139-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud, et just süüdistus määrab üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid. Prokurör märgib apellatsioonis põhjendatult, et süüdistuse olulisusele viitab ka KrMS § 285 lg 2, mille kohaselt annab prokurör kohtuliku uurimise alguses ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb (jõustunud refereeritud kujul 19.06.2008.a). Kohtukolleegiumi hinnangul ei toeta maakohtu seisukohta ka kohtuotsuses viidatud Riigikohtu otsustes esitatud põhimõtted, need ei seostu käesoleva kriminaalasja probleemistikuga ega kohtuotsuses kajastamist leidnud asjaoludega. Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsusele nr 3-1-1-96-06, milles on asutud seisukohale, et juhul kui süüdistuse puudulikkus välistab süüdistatava süüditunnistamise talle algselt süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi ning süüdistatava käitumine ei vasta ka mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2 järgi, mille kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on pannud toime süüdistatav. Seega järeldub viidatud sättest, et ainuüksi süüdistuse puudulikkus ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Seoses sellega täpsustab täiskogu Riigikohtu 5 kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-69-06 (RT III 2006, 32, 272) väljendatud seisukohta, mille kohaselt toob kitsalt süüdistuse puuduste kõrvaldamatus endaga kaasa süüdistatava õigeksmõistmise. Täiskogu arvates on puuduliku süüdistuse korral süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära näitama, millise KrMS § 309 lg-s 2 nimetatud asjaolu - kuriteosündmuse, kuriteo (s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse - tuvastamatuse süüdistuse puudused endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise. Eelnevast järeldub, et isegi süüdistuse puudulikkus iseenesest ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks, rääkimata muudest süüdistusaktis esinevatest minetustest. Vaidlustatud maakohtu otsuses puudub aga kohtu seisukoht 10.01.2009.a kuriteosündmuse tuvastatuse ja kuriteo tõendatuse kohta ning selle kohta, kas selle kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seega on kohus KrMS §-s 309 lg-s 2 sätestatut rikkunud ja H.R-i 10.01.2009.a kuriteoepisoodis põhjendamatult õigeks mõistnud. Nagu kohtukolleegium eelpool juba märkis, on maakohus käesolevat süüdistusasja arutades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellant leiab, et see rikkumine on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav, kuivõrd kohus on kõiki tõendeid kohtuistungil uurinud ja kontrollinud. Põhimõtteliselt oleks prokuröri poolt apellatsioonis esitatud tingimustel menetlusnormide rikkumine kõrvaldatav, kuid käesolevas süüdistusasjas ei ole see kohtukolleegiumi hinnangul võimalik. Ringkonnakohtu istungil avaldati prokuröri taotlusel maakohtu istungi protokoll /I tl 61-62/, millest nähtub, et 10.01.2009.a toimepandud varguse kohta ei ole ühtki tõendit uuritud. Kohus on avaldanud küll kriminaaltoimiku materjale, kuid need ei puuduta 10.01.2009.a toimepandud vargust. Prokurör ei ole omalt poolt ühtki taotlust tõendite avaldamiseks ja uurimiseks esitanud ega ole palunud ka kohtu poolt avaldatu täiendamist. Süüdistusakti kohaselt on vaidlusalust vargust käsitlevad tõendid II köites toimikulehtedel 69-98 /tl 114/, kuid need ei ole kohtuliku uurimise objektiks olnud. Ka ringkonnakohtus ei taotlenud prokurör H.R-ile esitatud ja vaidlusaluse süüdistuse aluseks olevate tõendite uurimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-142-05 väljendanud seisukoha, mille kohaselt Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg-st 1, § 321 lg 2 p-dest 4 ja 5 ning § 331 lg-st 2 tuleneb, et tõendite uurimisel ringkonnakohtus lähtutakse eeskätt apellandi taotlustest. Ka KrMS § 15 lg-s 2 sätestatut ei tule mõista mitte selliselt, et ringkonnakohus peaks eranditult kõigis asjades ise vahetult uurima tõendeid. Selle sätte kohaselt võib ringkonnakohus üldiselt võrdsel määral tugineda nii ringkonnakohtus vahetult uuritud tõenditele kui ka maakohtus uuritud ja apellatsioonikohtus avaldatud tõenditele. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb kõike eelnevat arvestades küll maakohtu otsus H.R-i õigeksmõistmises 10.01.2009.a varguseepisoodis tühistada, kuid kuna kriminaalmenetlusnormide rikkumist ei ole ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada, tuleb kriminaalasi vaidlustatud osas saata maakohtule uueks arutamiseks. 6 Apellatsiooni osa, mis puudutab kohtuotsuse süüdimõistvat osa, jätab kohtukolleegium KrMS §-s 318 lg 3 p 2 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 2, 338 p 3, 339 lg 2, 341 lg 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16.04.2009.a otsuse osaliselt H.R-i õigeksmõistmises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 10.01.2009.a episoodis ja saadab kriminaalasja selles osas Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Malle Preimer Meelika Aava 7 Julia Katškovskaja