1-08-7237/12

1-08-7237 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-7237 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ago Kutsar, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi U.H süüdistus KarS § 121 ja § 120 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. septembri 2008 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav U.H ja tema kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu Prokurör Silva Rood Süüdistatav U.H viimane elukoht vabaduses: XXX XX, isikukood: XXX, asukoht: Tartu Vangla varem kriminaalkorras karistatud 1 korral Kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. septembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-7237 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista U.H-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Ain Laansalu poolt osutatud õigusabi eest 1150 krooni riigituludesse. U.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „U.H, 1-08-7237, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. veebruarist
6. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
7. märtsist
8. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
9. märtsist
10. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
11. septembri 2008 otsusega mõisteti U.H õigeks KarS § 121 järgi kuriteosündmuse ja kuriteo tõendamatuse tõttu. U.H tunnistati süüdi KarS § 120 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati U.H-le karistuseks mõistetud 6 kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu 03.04.2006 kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuu 27 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud 27 päeva vangistust. KarS 68 lg 1 alusel arvati U.H eelvangistuses 27.04.2007 viibitud 1 päev karistusaja hulka ja kandmisele jäävaks karistuseks loeti 1 aasta 4 kuud 26 päeva vangistust. Samuti arvati karistusaja hulka U.H eelvangistus alates 05.12.2007 ning 1 aasta 4 kuu ja 26 päeva pikkuse vangistuse alguseks loeti 05.12.
12. Maakohus arutas U.H-le KarS § 121 ja § 120 järgi esitatud süüdistusi, kuid kohtuliku uurimise tulemusel leidis kohus, et U.H süü on tõendatud vaid KarS § 120 järgi. U.H-le oli KarS § 120 järgi süüdistus esitatud selles, et - U.H 10.04.2007 kell 17.48 Tartus XXX XX ähvardas Tiit Jürgensoni olulises ulatuses vara rikkumise ja hävitamisega, lubades panna T.J kuuluva maja aadressil Tartu XXX XX põlema ja lüüa maja aknad sisse, millist ähvardust võttis T.J reaalsena ning tundis ennast ohustatuna, kuna U.H on samasisulise teo eest T.J suhtes juba 03.04.2006 Tartu Maakohtu poolt süüdi mõistetud. - U.H 04.12.2007 kella 05.00 paiku Tartus XXX XX ähvardas T.T olulises ulatuses vara rikkumise ja hävitamisega, lubades panna maja aadressil Tartu XXX XX, mida kasutas T.T oma elukohana, põlema, öeldes, et „ei tea, kas see maja tuld võtab?“ ja lubades ära lõhkuda T.T ile kuuluva sõiduauto Audi 100 registreerimisnumbriga XXX väärtusega 40 000 kr, milline oli pargitud Tartu XXX XX maja ette, millist ähvardust võttis T.T reaalsena, kuna 27.11.2007 oli U.H juba kannatanu suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. Esimeses süüdistuse episoodis leidis kohus U.H süü tõendatud olema järgmiste tõenditega kogumis: T.J ütlustega, et U.H elas 10.04.2007 Tartus XXX XX majas korteris
13. Tema läks 10.04.2007 õhtul peale 17.00 Tartus XXX XX maja juurde; U.H oli aken lahti; U.H oli toas, ta ise oli väljas, suhtlemine oli läbi akna ja omavahelise suhtlemise käigus ähvardas U.H Tartus XXX XX majale tule otsa panna ja aknad sisse lüüa; maja väärtus oli sellel ajal 2 miljonit. Ta lindistas jutuajamise U.H-ga enda telefoniga. Ta pidas ähvardust reaalseks, kuna reaalne süütamine oli 2003, mil ta oli lastega kodus ja U.H pani trepi alt maja põlema. 2 27.04.2007 asitõendi vaatlusprotokolliga (tl 9), millest nähtuvalt vaadeldi mobiiltelefoni №kia, mille mälus on lindistuste all 10.04.2007 kl 17.48 avamisel kuulda meeste- ja naisterahva vahelist vestlust, mille käigus naishääl muuhulgas ütleb ka järgmised väljendid: „ma panen maja põlema“, „pätimaja põlema saan, löön need aknad kõik sisse.“ 03.04.2006 Tartu Maakohtu otsusega (lk 78-79), millega tunnistati U.H süüdi KarS § 120 ja § 404 järgi. Üheks kannatanuks oli T.J , lisaks ka tema pereliikmed. U.H ähvardas lisaks muudele ähvardustele Tartu XXX XX maja põlema panna 2003 septembris ja 01.02.2005 ning süütas 04.12.2003 Tartu XXX XX maja esimesel korrusel asuva sahvri. Eeltooduga luges kohus tõendatuks, et T.J il oli 10.04.2007 alust karta, et U.H viib maja põlema panemise ja majal akende sisselöömise ähvarduse täide. U.H enda süüd täielikult eitavad ütlused luges kohus ümberlükatuteks eeltoodud tõenditega kogumis. Maakohus oli seisukohal, et maja põlemapanemisega ja maja akende sisselöömisega ähvardamise pani U.H toime tahtlikult, vähemalt kaudse tahtlusega. U.H pidi võimalikuks pidama ja möönma, et T.J võtab neid ähvardusi reaalsetena. Kohus leidis, et U.H poolt 10.04.2007 toimepandu on kvalifitseeritav KarS § 120 järgi ning et ta ähvardas olulises ulatuses vara rikkumise ja hävitamisega. Nimelt, Tartus XXX XX maja väärtus 10.04.2007 oli T.J ütluste kohaselt 2 miljonit kr ning käesoleval ajal on väärtus suurem. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 1 kohaselt on oluline kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt. 2007 oli palga alammäär 3600 kr. Maja väärtus 2 miljonit krooni ületab olulise kahju piirmäära, s.o 36 000 kr. Maakohtu otsuse motiivide kohaselt leidis U.H süü tõendamist ka teises ähvardamise episoodis, s.o 04.12.2007 toimepandud kuriteos. U.H süü luges kohus tõendatuks kannatanu T.T i ja tunnistaja T.T i ütlustega ning T.T i ütluste ja olustiku seostamise protokolliga. T.T i ja T.T i tunnistuste kohaselt viibis ööl vastu 04.12.2007, sh ka 04.12.2007 varahommikul, T.T i elukohas Tartus XXX XX-2 ka T.T . T.T i ja T.T i ütluste kohaselt ähvardas U.H 04.12.2007 varahommikul kl 05.00 paiku panna Tartus XXX XX maja põlema ning lubas ära lõhkuda T.T i kasutuses oleva sõiduauto, mille väärtuseks sellel ajal oli 40 000 kr. Et jutt oli just T.T i kasutuses olevast sõiduautost, ilmneb T.T i ütlustest, et seal maja juures teistel majaelanikel autosid ei olnud. T.T i ütlustest nähtuvalt võttis ta U.H ähvardusi reaalsetena ja ta rääkis ähvardustest ka T.J ile, kes ütles, et U.H on selle maja juba korra süüdanud. Maakohus luges tõenditeks ka ütluste ja olustiku seostamise protokolli, eksperdiarvamuse ja SA Ülikooli Kliinikumi 02.05.2007 teatise. Kohus leidis, et T.T il oli 04.12.2007 alust karta, et U.H viib maja põlema panemise ja auto lõhkumise ähvarduse täide. U.H enda süüd täielikult eitavad ütlused on veenvalt ümber lükatavad eeltoodud tõenditega kogumis. Kohus asus seisukohale, et ka U.H poolt 04.12.2007 toimepandu on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 120 järgi ja et ka siin ähvardas U.H olulises ulatuses kahju tekitamisega. Ütluste ja olustiku seostamise protokollist ning selle juurde kuuluvatelt fototabelitelt nähtuvalt ületab auto väärtus 36 000 kr ja maja väärtus ületab samuti 36 000 kr. Ka siin leidis kohus, et U.H pani maja põlemapanemise ja auto lõhkumisega ähvardamise toime tahtlikult, vähemalt kaudse tahtlusega. Lausudes valjult, et üle maja kostusid tema ähvardused, et paneb maja põlema ja lõhub auto ära, pidi U.H pidama võimalikuks ja möönma, et auto kasutaja ja majas naaberkorteri elanikuna viibiv T.T võtab neid ähvardusi reaalsetena. 3 Kohus leidis, et eksperdiarvamustest (lk 52-56, 80-81) ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 02.05.2007 teatisest (lk 73) nähtuvalt oli U.H 10.04.2007 ja 04.12.2007 võimeline ja on ka käesoleval ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima, ta on võimeline andma ütlusi, tema suhtes ei ole vaja kohaldada psühhiaatrilist sundravi. Asjas puuduvad U.H käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Karistuse mõistmisel lähtus kohus U.H süü suurusest, s.o et ähvardamisega toimepandud kuritegusid on kaks, ähvardustega hõlmatud kahjude suurused on ulatuslikud, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad ajaolud, U.H on varasemalt analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud ning lisaks on ta karistatud ka süütamise eest. Kohus pidas õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada U.H kuritegusid rohkem mitte toime panema, vajalikuks karistada U.H vangistusega sanktsiooni keskmises määras. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu U.H oma apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole talle süüksarvatavat kuritegu toime pannud. Kannatanu T.J süüdistused ei vasta tõele. Kaitsja A. Laansalu taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tunnistati süüdi ja karistati U.H KarS § 120 järgi ning uue, s.o õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja leiab, et kohus on U.H süüditunnistamisel vääralt kohaldanud materiaalõigust ja vääralt hinnanud tõendeid, s.h kannatanute ning süüdistatava ütlusi. Oma väidet põhjendab kaitsja alljärgnevaga: Kohus ei ole põhistanud, miks U.H ütlused selles, et tema ei ole kedagi ähvardanud, ei ole usaldusväärsed. U.H ei ole tavapärase käitumisega isik, tema elu- ja väljendusviis võib häirida palusid ning nimetatu võib olla põhjuseks, miks kannatanud on asju juurde mõelnud või nendega liialdanud. Küsitav on, miks kohus, tunnistades T.T i ütlused löömise osas ebausaldusväärseks, on pidanud sama tõendiallikat usaldusväärseks ähvardamise asjaolude tõendamisel. U.H ütlused on kooskõlas objektiivsete tõenditega, mistõttu on maakohus eksinud tõendite hindamisel. U.H ei ole ähvardanud T.J vara hävitada 10.04.
14. Tl 9 asub U.H ja kannatanu vestluse salvestuse väljakirjutis. Esiteks, U.H jutt vestluses ei ole selgelt mõtestatud ehk sellest ei ole võimalik välja lugeda selgelt U.H ideed. Samas on T.J kinnitanud, et selles vestluses oli jutt suunatud naabrimaja M-ile. T.J on kinnitanud, et nn “pätimaja” all räägiti naabrimajast. U.H võimalikku vestluse ideed kinnitab ka tema väide, et “Sina (s.o T.J ) ei ole mulle midagi tennu.” Arvestades T.J ütlusi kohtus ja antud vestluse salvestust, ei ole võimalik neist tõenditest välja lugeda, et U.H oleks ähvardanud T.J viimase vara kahjustamisega. T.J poolse vääritimõistmise põhjus seisneb eelkõige U.H tavapäratus käitumises ning teda ajendab ilmselge soov saada U.H sellest majast välja. Isegi, kui U.H oma eluruumis valjusti mõtles ja seda tajus ähvardusena T.T , ei kujuta see tegu KarS § 120 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Esiteks, väljendit “Ei tea kas see maja tuld ka võtab” saab võtta U.H murena majas toimuva üle. Sellise väljendi võtmine ähvardusena on vastuolus väljendi tavapärase keelelise tähendusega. U.H ei teinud selle väljenduse lausumisele järgnevalt midagi, mis oleks muutnud selle fraasi tegelikku tähendust. Asjaolu, et kannatanu seda väljendust tajub ähvardusena, on seotud eelkõige tema sooviga vabaneda tülikast süüdistatavast. Teiseks puudub sellel nn ähvardusel adressaat. Hommikul kella 05.00 paiku tavapärased inimesed magavad. Seetõttu ei saanud U.H olla teadlik sellest, et omas kodus valjult avaldatud muremõtteid kuulavad ning võtavad ähvardusena teised isikud. 4 Maakohus on vääralt hinnanud võimaliku kahju suurust ehk on lähtunud kahjustavate asjade turuväärtusest, mitte võimaliku kahju ulatusest. KarS näeb ette vastutuse olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest. Isegi juhul, kui U.H oleks ellu viinud väidetavad ähvardused, siis ei oleks saabunud kahju asjade maksumuse ulatuses. T.J avaldas kinnistu turuväärtuse, samuti avaldas auto turuväärtuse T.T . Mõistetamatu on ka, kuidas oleks U.H teoreetiliselt suutnud nt T.J kinnistu või T.T i auto “maa pealt minema pühkida.“ Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
15. Apellatsioonides taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist kriminaalasjas kogutud ja maakohtus uuritud tõendite pinnalt ning leitakse, et maakohus on materiaalõigust kohaldanud ja tõendeid hinnanud vääralt. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud asjaolud ja põhjendused ei sea kahtluse alla maakohtu motiveeritud otsust, kus on käsitletud kannatanute, tunnistaja ja süüdistatava ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus järginud KrMS § 61 lg 2 sätestatud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohus on analüüsinud kõiki kriminaalasjas olemasolevaid tõendeid ja põhjendanud, miks ta loeb süüdistust kinnitavad tõendid süüdistatava ütlustest usaldusväärsemaks. Kannatanute ütluste usaldusväärsuses pole ringkonnakohtul, nagu maakohtulgi, alust kahelda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses märgitud järeldusega, et U.H-le esitatud süüdistus T.J ähvardamises on täielikult tõendamist leidnud T.J ütlustega ja asitõendi vaatlusprotokolliga (tl 9). Viimases kajastub U.H ja T.J vestlus 10.04.2007, mille T.J salvestas mobiiltelefoniga. Kaitsja väitel ei ole salvestatud vestlusest võimalik välja lugeda U.H poolt T.J ähvardamist. Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Vestluses nähtub U.H lause: „Ma panen maja põlema“. T.J on Taru Maakohus toimunud kohtuistungil salvestuse kohta selgitanud, et see kajastab tema ja U.H vahelist järjekordset tüli ja jutt käis majast asukohaga XXX XX. Ringkonnakohtul, nagu maakohtulgi, puudub alus T.J ütluste usaldusväärsuses kahelda. Maakohus hindas põhjendatult usaldusväärseks T.J loogilised ja ühetaolised, U.H süüd kinnitavad ütlused. T.J il oli U.H isikust ja tema varasemast käitumisest lähtuvalt põhjendatud alus karta U.H poolt maja põlema panemise ja majal akende sisselöömise ähvarduse täideviimist. T.J tundis U.H kui konfliktset, agressiivset ja ettearvamatu käitumisega naisterahvast, kelle ähvardusi tuleb võtta tõena. T.J maakohtus antud ütluste kohaselt on U.H tulnud nende korterisse ja rünnanud tema abikaasat. Samuti on U.H ka varem ähvardanud Tartu XXX XX maja põlema panna ning ähvarduse teostas ta 04.12.2003, süüdates maja esimesel korrusel asuva sahvri. Oma teoga põhjustas U.H ohu samal ajal maja teisel korruse viibinud T.J ja tema kahe alaealise lapse (sündinud 1997 ja 1999) elule ja tervisele. Ähvardamiste ja süütamise eest tunnistati U.H süüdi Tartu Maakohtu 03.04.2006 otsusega vastavalt KarS § 120 ja § 404 järgi. Seega leidis maakohus selle varasema kriminaalasja arutamisel U.H süü tahtlikus süütamises täielikult tõendatud olema. 5 Eeltoodut arvestades on mõistetav T.J il ka käesoleval juhul sedavõrd tugeva hirmuaistingu tekkimine, et ta pidas ähvardusi tõsisteks ja reaalseteks. Seetõttu on paljasõnaline kaitsja väide, et isegi kui U.H oleks ähvardanud, siis T.J jaoks ei saanud ähvardused olla usutavad, kuna ükski normaalne inimene (U.H) ei paneks oma elukohta põlema. Asjaolu, kas U.H ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus, ei oma tähtsust. Piisab, et T.J seda põhjendatult arvas ja ähvardus teda hirmutas. Kuivõrd T.J on Tartu XXX XX maja omanik, tundis ta põhjendatud muret oma vara pärast. Süüteokoosseisu realiseeris U.H vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta pidi võimalikuks pidama, et varem toimepandud süütamise ja kujunenud olukorra tõttu võtab T.J ähvardusi reaalsetena. Maakohus on põhjendatult tuvastanud U.H süü ka T.T i ähvardamises. Nii T.T kui tal külas olnud T.T mõistsid U.H poolt öeldut ähvardusena maja põlema panna ja auto ära lõhkuda. Seega ei olnud tegemist U.H iseendale öeldud muremõtetega majas toimuva üle, nagu on väitnud kaitsja. Kuigi U.H ütles ähvardused oma korteris, olid need adresseeritud T.T ile, kes neid kõrvalasuvasse korterisse selgesti kuulis. T.T i maakohtu istungil antud ütluste kohaselt lisas U.H ähvardustele usutavust naise kohene majast väljumine. Kaitsja on maakohtule ette heitnud süüdistuses KarS § 120 järgi kannatanu T.T i ütluste lugemist usaldusväärseks, kuna tema ütlused U.H-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistusse puutuvalt, hindas kohus ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab kaitsja sellise etteheite olema põhjendamatu. Maakohus tunnistas U.H KarS § 121 järgi õigeks, kuna kohtuistungil selgus, et U.H ei saanud T.T i lüüa viimase poolt nimetatud ajahetkel. Maakohus märkis: „ “ Seega, tõlgendades kahtlused süüdistatava kasuks, mõistis kohus U.H selles süüdistuses õigeks. Ringkonnakohtul, nagu maakohtulgi, ei ole aga alust kahelda T.T i poolt KarS § 120 kohta antud ütlustes, kuna ütlused on antud samal päeval toimunuga, kohtuistungil on T.T andnud samasuguseid ütlusi ning tema tunnistust on kinnitanud ka tunnistaja T.T . Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et T.T il oli alus karta ähvarduste täideviimist. T.T ja U.H olid sama maja elanikud ning seega olid nad korduvalt kokku puutunud. T.T teadis U.H kui agressiivset ja ettearvamatu käitumisega naisterahvast, kes ilma mingi põhjuseta teisi sõimas. T.J rääkis T.T ile varasemast U.H poolt toimepandud Tartu XXX XX maja süütamisest. Kuivõrd sõiduauto, mille lõhkumisega U.H ähvardas, oli T.T i kasutuses ning Tartu XXX XX ühte korterit kasutas T.T oma elukohana, kus oli ka tema vallasvara, siis tundis T.T põhjendatud hirmu oma asjade ja eluruumi rikkumise pärast. Kaitsja on maakohtule ette heitnud U.H ütluste ebausaldusväärseks lugemist seda põhistamata. Nimetatud väide ei ole sisukohane, kuna maakohust on mõlemat ähvardamise episoodi käsitledes ära näidanud, milliste tõenditega on ümber lükatud U.H enda süüd eitavad ütlused (tl 197 ja 198). Põhjendatud on maakohtu seisukoht selles, et U.H ähvardas T.J ja T.T i olulises ulatuses vara rikkumise ja hävitamisega. Maja põlema panemisel maja väärtus langeb oluliselt, rikutud saavad selles olevad esemed ja maja võib muutuda lõplikult kasutamiskõlbmatuks. Samuti, sõltuvalt ründe intensiivsusest, sõiduauto majanduslik väärtus või võimalus selle täielikuks 6 sihtotstarbeliseks kasutamiseks vähenevad või auto ei ole enam senisel eesmärgil tarvitamiskõlbulik. Seega ületab maja põlema panemisega, majal akende lõhkumisega ja sõiduauto lõhkumisega tekkiv kahju kahtlematult 36 000 krooni piiri. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on U.H kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat A. Laansalu poolt. Tiit Lõhmus Ago Kutsar 7 Aarne Sarjas