KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28 mai 2009, Tallinn Kriminaalasja number 1- 08-3079 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Paap ja Iko Nõmm Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 19 mai 2009, Tallinn Kriminaalasi Z.P süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10 veebruari 2009 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Kadi Mägi Prokurör Ringkonnaprokurör Vallo Kariler Süüdistatav Z.P, ik: XXX varem kohtu poolt karistamata, vahistatud ei olnud. Kaitsja Advokaat Kadi Mägi RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 10 veebruari 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-08-3079, Z.P süüdistusasjas, muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja 1 vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. VAIDLUSTATUD SÜÜDISTUS:
- Z.P-le on esitatud KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdistus selles,et tema töötades alates 25.09.1996.a kuni 30.09.2003.a AS-is G. G., asukohaga XXXXX X, Maardu, Harju maakond, laevavarustajana ning olles töölepingu ja materiaalse vastutuse lepingu kohaselt täielikult materiaalselt vastutav isik, olles ühtlasi materiaalse vastutuse lepingu alusel volitatud tellimuse täitmise eest laeva kaptenitelt sularaha vastu võtma ja olles kohustatud sularaha kassasse andma, vastutades seega talle üle antud rahasummade eest : varustas 11.07.2003.a Libeeria lipu all sõitvat ja Maardus, Muuga sadamas seisvat laeva K.K. toiduainetega ja sai samal kuupäeval, pärast toiduainete laevale laadimist, laeva kaptenilt AS-i G. G. poolt 11.07.2003.a koostatud arve nr 366 alusel sularaha summas 4170,22 USD, mis vastab sel hetkel kehtinud kursi alusel 57 618,33 Eesti krooni suurusele summale; samuti varustas 12.07.2003.a Libeeria lipu all sõitvat ja Maardus, Muuga sadamas seisvat laeva I. toiduainetega ja sai samal kuupäeval, pärast toiduainete laevale laadimist, laeva kaptenilt AS-i G. G. poolt 12.07.2003.a koostatud arve nr 367 alusel sularaha summas 2049,71 USD, mis vastab sel hetkel kehtinud kursi alusel 28 290,14 Eesti krooni suurusele summale; samuti varustas 18.07.2003.a Küprose lipu all sõitvat ja Maardus, Muuga sadamas seisvat laeva F. toiduainetega ja sai samal kuupäeval, pärast toiduainete laevale laadimist, laeva kaptenilt AS-i G. G. poolt 18.07.2003.a koostatud arve nr 374 alusel sularaha summas 1652,15 USD, mis vastab sel hetkel kehtinud kursi alusel 23 020,25 Eesti krooni suurusele summale; samuti varustas 12.08.2003.a Küprose lipu all sõitvat ja Tallinnas, Kopli sadamas seisvat laeva F. toiduainete ja muude kaupadega ning sai samal kuupäeval, pärast kauba laevale laadimist, laeva kaptenilt AS-i G. G. poolt 12.08.2003.a koostatud arve nr 403 alusel sularaha summas 4733,37 USD, mis vastab sel hetkel kehtinud kursi alusel 65 683,49 Eesti krooni suurusele summale ja 12.08.2003.a koostatud arve nr 404 alusel sularaha summas 734,43 USD, mis vastab sel hetkel kehtinud kursi alusel 10 191,50 Eesti krooni suurusele summale; samuti varustas 13.08.2003.a Küprose lipu all sõitvat ja Tallinnas, Kopli sadamas seisvat laeva F. toiduainetega ja sai samal kuupäeval, pärast toiduainete laevale laadimist, laeva kaptenilt AS-i G. G. poolt 13.08.2003.a koostatud arve nr 406 alusel sularaha summas 237,30 USD, mis vastab sel hetkel kehtinud kursi alusel 3269,73 Eesti krooni suurusele summale. Saadud rahasummad oli Z.P kohustatud vastavalt materiaalse vastutuse lepingule ja AS-i G. G. direktori 31.01.2003.a käskkirjale nr 05/03 kahe tööpäeva jooksul andma üle AS-i G. G. kassiirile, kuid rahasummasid ta üle ei andnud, vaid jättis need endale, tekitades AS-ile G. G. varalise kahju kokku 188 073,44 Eesti krooni. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
- Maakohus tunnistas Z.P süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistas 2 aastase vangistusega. Kohaldas KarS § 73 sätteid ja määras katseajaks 3 aastat. AS G. G. kasuks mõistis kohus Z.P-lt välja tekitatud kahju summas 192 850.34 krooni. APELLATSIOON: 2
- Kaitsja vaidlustab kohtuotsust kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.
- Z.P tunnistas oma süüd vaid kahel korral AS G. G. rahaliste vahendite arvel hangitud jookide hankimist laevadele omamata selleks volitusi ja luba tööandjalt ja tellimust laevalt, millega tekitas AS G. G.’ile kahju kokku summas
- 90 krooni. Teistes süüdistusepisoodides ta ennast süüdi ei tunnistanud.
- Kohtuistungil oli esitatud aruandeblanketi, millel oli kirje „allahindlus“ ja mis oli tunnistajate ütluste kohaselt kasutuses. Kaitsja viidates KrMS § 61 ja 312 p 1,2 märgib, et kohus on jätnud nimetatud tõendi analüüsimata, mis on KrMS § 339 lg 2 mõttes oluline rikkumine. Kaitsja leiab, et kuna laeva I. teenindas süüdistatava kõrval ka S. S. ja arvel puudub laevavarustaja allkiri ei saa üheselt väita, et kaptenilt sai raha just Z.P. Andes ülevaate tunnistaja L. K. ütlustele kaitsja leiab, et saab asuda seisukohale et kassa sissetuleku order kirjutati hiljem kui sularaha varustajalt vastu võeti. Tunnistaja ütlused haakuvad süüdistatava ütlustega. Süüdistatava taotlus täiendavate dokumentide väljanõudmise osas jäeti rahuldamata. Süüdistatav taotleb viies episoodis enda õigeksmõistmist või tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kokkuvõttes kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, mõista süüdistatav viies episoodis õigeks ja süüdistuse mahu vähenemisel mõista kergem karistus. KANNATANU VASTUVÄITED APELLATSIOONILE:
- Kannatanu leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud alusetult ja palub jätta kaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Kogutud tõenditega on tuvastatud, et süüdistuses nimetatud summad olid kauba eest süüdistatavale antud, kuid üle GG kassasse ta raha ei andnud. Apellatsioonis esitatud väidetele allahindlusest märgib kannatanu, et sellisel juhul peaks süüdlane olema nõus hüvitama siis 15% väiksemat summat. Samas on tunnistaja R. B. ütlustega tõendatud, et allahindlus oli arves juba maha arvestatud. Süüdistatav pole kohtule esitanud dokumente mis tõestaks kassasse raha üleandmist. Tunnistajate ütlustega on tuvastatav, et sularaha saamisel väljastati varustajale kassaorder. Väide, et tunnistajad valetavad ei vasta tõele. R. B. ei tööta ammu enam GG-s. Süüdistatava ütlused on kantud soovist vabaneda vastutusest ja kahju hüvitamisest. Kannatanu annab ülevaate süüdistatava poolt antud ütluste erinevustest. Z.P, materiaalselt vastutava isikuna oli kohustatud sularaha kassasse üleandmisel säilitama orderi veel 5 aastat. Kuna ta pole raha kassasse toonud, tal ordereid ka pole. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
- Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Apellant- kaitsja toetas apellatsiooni, palus kohtuotsus tühistada, vaidlustatud osas süüdistatav õigeks mõista ja mõista ka kergem karistus. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Menetlusõigusnormide oluline rikkumine pole tuvastatav. Palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 3 RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
- Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et maakohtu otsus esitatud apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu järeldustega ei pea vajalikuks neid korrata, piirdub apellatsioonis esitatud väidetele hinnangu andmisega. 6.1 Apellant on leidnud et maakohtu otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Apellandi väitele, et süüdistatav on tunnistanud süüd 4776.90 krooni ulatuses kahju tekitamises ehk on osaliselt oma süüd tunnistanud, viies episoodis oma süüd tunnistanud pole, märgib kohtukolleegium, et vastavalt KrMS § 34 on süüdistataval õigus anda ütlusi või nende andmisest keelduda seega ka tunnistada oma süüd või ka eitada oma süüd kas osaliselt või täielikult. Asjaolu, et süüdistatav on oma süüd tunnistanud osaliselt on maakohtu otsuses kajastamist leidnud ning otsusest üheselt arusaadav. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt süü osalisel tunnistamisel ning kohtu poolt tema ütlustele hinnangu andmisel pole alust tuvastada kriminaalmenetluse olulist rikkumist. Apellant leiab, et kohus rikkus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt menetlusnorme kuna pole eraldi analüüsinud süüdistatava poolt esitatud aruandeblanketti, kus esineb sõna „allahindlus“. Apellatsioonikohtu istungil kaitsja täpsustas, et nimetatud aruanne sisuliselt ei olnud puutumuses antud kriminaalasjaga ja oli esitatud kohtule vaid näidiseks kasutuses olevast aruandeblanketist. Otsuses tõepoolest puudub juriidiline hinnang toimiku lk 112 olevale aruandele, kuid kohtukolleegium leiab, et selline näidisblankett pole antud kriminaalasjas käsitatav tõendina KrMS § 61 mõttes. Nimetatud blankett ei anna teavet ei tõendamiseseme ega kriminaalmenetluse asjaolude kohta. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohus pole nimetatud aruande analüüsimata jätmisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 6.2 KarS § 201 ettenähtud omastamise objektiivne koosseis on muuhulgas valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Varavastaste süüteokoosseisude tähenduses käsitatakse sularaha kui kehalist eset vallasasjana, mis on kooskõlas ka tsiviilõiguse üldosa ja asjaõiguse põhimõtetega. Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras vallasasja, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tõendamist on leidnud, et 12.07.2003 laeva I. ja 18.07.2003, 12.08.2003, 13.08.2003 laeva F. varustas toiduainetega süüdistatav Z.P . Nimetatud fakti ei eita süüdistatav ka ise. Küll aga on ta andnud ütlusi et tema raha I. kaptenilt ei saanud, kuna tehnilise teenindamisega tegeles S. S., F. kaptenilt võis saada raha, kuid siis andis selle koos dokumentidega ka firma kassasse üle. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud süüdistatava ütlused on maakohus õigustatult tunnistanud ebausaldusväärseteks. Maakohus on tunnistajate J. T. ja J. G. ja S. S.i ütlustele 4 tuginevalt tulnud järeldusele, et arvete koostamise juures oli Z.P, tema oli isikuks, kes arvete alusel toiduained laevale üle andis ning kes pidi varustajana ka arvete kohaselt kaptenitelt sularaha saama, kuid aktsiaseltsi kassasse seda raha üle ei andnud. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate ütlused on usutavad ja igati loogilised. Isik, kes varustab laeva saab tema poolt üleantud asjade eest ka raha. Pole loogiline, et kapten annab sularaha üle isikule, kes pole arvet esitanud, kes pole arvel olevad toiduaineid laevale toimetanud. Usutav pole süüdistatava ütlus ka seetõttu, et isik kelle ülesandeks on ka tema poolt laeva antud varustuse eest sularaha vastu võtta ning kes on materiaalselt vastutav isik ning peab tagama nimetatud summa aktsiaseltsi kassasse andmise, ei nõua laeva kaptenilt tema poolt laeva antud toiduainete eest raha vaid jätab selle isiku ülesandeks, kes pole nimetatud arve alusel midagi laevale toonud. Tunnistaja L. K.’i ütlused on kohus avaldanud ja kohtuotsuses on need kajastamist leidnud. L. K. on kinnitanud nagu teisedki tunnistajad, et nii kaptenitelt saadud sularaha kui kõik dokumendid esitas operaatorile varustaja ja nende alusel väljastati kassaorderid. Asjaolu, et kassaorder väljastati pärast dokumentide kontrollimist, pärast sularaha saamist on loogiline kuid ei lükka ümber kohtu poolt tunnistajate ütluste alusel tuvastatut, et süüdistuses esitatud kauba eest saadud sularaha Z.P firmasse ei edastanud. Tunnistaja R. B. ütluste kohaselt suvepuhkuselt tagasi tulles talle teatati, et Z.P pole ei dokumente ega sularaha firmasse toonud. Temaga polnud võimalik kontakteeruda, ka firma buss oli Z.P käes. Viidi läbi juurdlus. Osa dokumente tõi S.Dresvjanikovi käest hiljem ära S. S., Ülejäänud dokumendid taotleti ja saadi laevakompaniist. Kompaniist saadud arvetel oli Z.P allkiri. Analoogset sündmuste kulgu kinnitavad ka teised kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad, kes sel ajal olid seotud aktsiaseltsiga. Kohtukolleegium leiab, et pole seaduslikku alust seada tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla vaid seetõttu, et nad olid või on töösuhetes AS-ga G. G.. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et varustajana enda valdusse saadud raha oli Z.P-le võõras, ta oli kohustatud selle edastama firmasse, kuid seda ei teinud, jättis selle endale, tehes seda korduvalt, seega on maakohtu poolt tema tegevusele antud õige juriidiline hinnang. 6.
- Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaselt kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi. Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud. Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Antud juhul on maakohus tsiviilhagi rahuldamise osas oma põhjendused esitanud. On jälgitav millistele seadustele on maakohus oma järeldustes tuginenud, seega on järgitud ka tsiviilhagi rahuldamisel materiaalõigusliku aluse äranäitamise nõuet. 5 Kaitsja apellatsioonis on tsiviilhagi rahuldamata jätmine seostatud viies episoodis süüdistatava õigeksmõistmisega. Kohtukolleegium ei leidnud seaduslikke aluseid ülalnimetatud taotluse rahuldamiseks. Muid juriidilisi argumente tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks apellatsioon ei sisalda. 6.4 Kaitsja on apellatsioonis sidunud süüdistatavale kergema karistuse mõistmise temale esitatud süüdistuse mahu vähendamisega. Ringkonnakohus ei mõistnud vaidlustatud episoodides süüdistatavat õigeks, seega nimetatud põhistusel pole alust kergema karistuse mõistmiseks. Maakohus on süüdlast karistanud 2 aastase vangistusega. Kohus on leidnud, et arvestades süü suurust ja fakti, et süüdistataval lasub kohustus tasuda kahju suures summas, pole otstarbekas teda karistada rahalise karistusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, kuna rahaliste nõuete koormis muudab ebatõenäoliseks süüdistatava poolt veel ka rahalise karistuse tasumise. Samuti nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega, et kuna tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, siis tema poolt reaalselt vangistuse ärakandmiseks vajadus puudub. Kohus on kohaldanud KarS § 73 sätteid ning on süüdlase mõistetud karistusest tingimisi vabastanud.
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 10 veebruari 2009 otsuse Z.P süüdistusasjas muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JÜRI PAAP IKO NÕMM 6