1-08-2097\19

1-08-2097 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-08-2097 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi R.V süüdistus KarS § 120 ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. aprilli 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava R.V kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Prokurör Raul Heido Süüdistatav R.V elukoht: XXX XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: XX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. aprilli 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-2097 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 17.septembrist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 07.oktoobril
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 1 teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 08.oktoobrist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
7. aprilli 2008 otsusega mõisteti R.V süüdi KarS § 121 järgi ja karistati teda 6-kuulise vangistusega 18-kuulise katseajaga. Maakohus mõistis R.V õigeks talle esitatud süüdistuses KarS § 120 järgi ja KarS § 121 järgi temale esitatud süüdistuse 20.06.2006 episoodis ja S.E. kehalises väärkohtlemises. Maakohus arutas R.V-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema: - 07.12.2006 kella 23.30 ajal lõi XXX XXX-XX asuvas korteris oma elukaaslasele S.M. jalaga vastu istmikku, pigistas käsivarrega tema kõri ja lõi peaga vastu S.M. nina. Samuti rebis R.V katki S.M. kuuluvad püksikud ning tekitas talle füüsilist valu sellega, et torkas talle pöidla pärakusse ja üritas torgata teist sõrme vagiinasse ning seejärel lõi jalaga ühel korral vastu S.M. paremat jalga ja kahel korral vastu S.M. vasakut jalga nii, et viimane löök tabas ka nende 5-aastast poega S.E. . Selliste eelpoolnimetatud tegudega põhjustas R.V S.M. füüsilist valu ja ninaluude murru ning S.E. le füüsilist valu; - 08.12.2006 hommikusel ajal XXX XXX-XX asuvas korteris lõi R.V oma elukaaslasele S.M. jalaga vastu istmikku, põhjustades sellega S.M. füüsilist valu. Kohtuistungil R.V ennast talle esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R.V-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistus tõendatud osaliselt, KarS § 120 järgi esitatud süüdistus on tõendamata. Kannatanu ütlustega on tõendatud tema suhtes süüdistatava poolt füüsilise vägivalla toimepanemise aeg ja koht: nende ühises elukohas XXX XXX-XX korteris. Teod pandi toime erinevatel aegadel: 07.12.2006 enne keskööd ja järgmise päeva hommikul enne tööpäeva algust. Kannatanu ütlusi kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Erinevate erialaarstide tuvastatud vigastused kinnitavad kannatanul esinenud vigastusi. Dokumentaalses tõendis väljendatud arsti diagnoos ei välista kannatanul vigastuste tekkimise mehhanismi kannatanu kirjeldatud viisil. Kannatanul esinenud vigastuste iseloom ja ulatus annavad alust järeldada, et tuvastatud vigastuste ja süüdistatava tegevuse vahel on otsene põhjuslik seos.
8. ja 08.12.2006 toimepandud kehalise väärkohtlemise episoodides ei tuvastanud kohus R.V süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 07.12.2006 kannatanu suhtes toimepandud vägivald põhjustas kannatanul vigastusi näos ja alakehas ning valu kogu keha ulatuses. Süüdistatav peksis kannatanut jalgadesse, istmikku, pähe, pigistas randmeid ja kõri. 08.12.2006 kannatanu suhtes toimepandud vägivald põhjustas kannatanule valu süüdistatava poolt kannatanule jalaga istmikku löömisel. Vägivalla ulatus oli teisel korral väike ja toimus lühiajaliselt. Kohus nõustus dokumentaalses tõendis väljendatud arsti diagnoosiga. Süüdistatava teod kannatanu suhtes on koduvägivald. Süüdistatav valis aega ja kohta vägivallategude toimepanemiseks. Kodus kõrvaliste isikute juuresolekuta asus ta kannatanuga armukadedusest ajendatuna asju selgitama, valides selleks uneaja. Süüdistatava ütluste järgi eelnes teo toimepanemisele pikk selgituste nõudmine, kus ta oli sunnitud üksi rääkima ja küsimusi esitama vastuseid saamata. Kuna kannatanu vaikimine ei andnud süüdistatavale soovitud tulemusi, rikkus ta kannatanu kehalist puutumatust, mille tulemusena saabusid vigastustena fikseeritud tagajärjed. Kannatanu kindlameelsus otsida abi politseilt nõrgestas 2 süüdistatava hommikust vägivallarünnakut. Kohus järeldas, et KarS § 121 järgi esitatud süüdistus on tõendatud kahes episoodis. Karistuse mõistmisel arvestas kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusregistri andmetel on R.V väärteomenetluses karistatud 2-l korral; kriminaalkorras süüdistatavat karistatud ei ole. XX ist antud iseloomustuse järgi töötab R.V koolis alates
9. a septembrist töökoormusega 0,2 ametikohta, kus ta on väga hinnatud majandusteooria ja finantsjuhtimise õpetaja. Kohus ei tuvastanud R.V KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid. Karistust raskendavate asjaoluna arvestas kohus KarS § 58 punktides 1 ja 4 ettenähtud muud madalat motiivi ja süüteo toimepanemist isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Muu madala motiivina arvestas kohus üldinimlikult hukkamõistetavat kadedust, mille madalaimaks ja negatiivselt raskeimaks ilminguks on armukadedus. Kohus leidis, et karistust kergendavate asjaolude puudumisel ja kahe KarS §-s 58 ettenähtud karistust raskendava asjaolu esinemisel ei ole võimalik süüdlast mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste tegude toimepanemisest kergemaliigilise karistusega, rahatrahviga. R.V on varem kriminaalkorras karistamata. Arvestades tõendatud kuriteoepisoodide arvu, leidis maakohus, et teda võimalik mõjutada raskemaliigilise karistusega alla kolmandiku määra KarS §-s 121 sanktsioonis ettenähtud raskemaliigilise karistuse määrast. Esmakordsel kriminaalkorras karistamisel on võimalik R.V karistusest tingimuslikult täies ulatuses vabastada KarS § 74 lg 1 alusel sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud minimaalse katseajaga. Kuriteo toimepanemise asjaolud ja koosseisuväliste raskendavate asjaolude olemasolu ei võimalda karistusest tingimuslikult vabastada KarS § 73 alusel. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu R.V kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 08.04.2008 otsuse R.V KarS § 121 järgi süüdimõistmise osas ning mõista R.V õigeks, või kergendada karistust, asendades 6kuulise vangistuse rahalise karistusega. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole R.V toime pannud talle etteheidetavat käitumist ning ei ole kasutanud kannatanu suhtes KarS § 121 koosseisurelevantset vägivalda. Võimalik väärkäitumine on olnud tingitud kannatanu enda käitumisest ning süüdistatav ei ole kordagi soovinud kannatanut kahjustada. Lisaks sellele ei vasta süüdistatavale mõistetud karistus sanktsiooniõiguse põhimõtetele. 07.12.2006 ja 08.12.2006 episoodides puudus igasugune kuriteokoosseis ning kohus on valesti tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud. 07.12.2006 väidetava kuriteoepisoodi osas on kohus jätnud hindamata süüdistatava väited kannatanu enda käitumise suhtes ning ei ole arvestanud toimunu põhjuseid ega tuvastanud selle tegelikke asjaolusid. Nii on lähtutud kannatanu ütlustest talle vigastuste tekitamise kohta süüdistatava poolt. Nagu süüdistatav on kogu menetluse jooksul selgitanud, olid sellised vigastused kannatanul juba varem, teiseks ei ole selge ka selliste vigastuste tekkimise mehhanism või nende tekitamine süüdistatava poolt. Süüdistatav on tõrjunud kannatanu enda käitumist ning sellises tegevuses ei saa näha süüteokoosseisu. Tõendamata on väited kannatanu kehalise puutumatuse rikkumise kohta. 3 Täielikult on tõendamata kehalise väärkohtlemise toimepanemine 08.12.2006 hommikul. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele peale kannatanu ütluste on kohus kuriteoepisoodi tuvastamisel tuginenud. Ühestki dokumentaalsest tõendist ei nähtu kannatanule väidetava 08.12.2006 löömisega tekitatud vigastused. Süüdistatav on andnud selgeid ja üheseid ütlusi, et ta ei ole sellist tegu toime pannud. Samuti ei ole tuvastatud löömine süüdistatava poolt, kusjuures ainsad tõendid sellise asjaolu kohta on kannatanu ütlused. Sel põhjusel ei saa 08.12.2006 kuriteoepisoodi lugeda tuvastatuks ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõendada süüdistatava kasuks, mistõttu R.V süüdimõistmine nimetatud episoodis tuleb tühistada. Kohus on otsuse tegemisel lugenud raskendavateks asjaoludeks KarS § 58 punktides 1 ja 4 ette nähtud madala motiivi ja süüteo toimepanemise isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Kohus on ebaõigesti tuvastanud kadeduse kui süüteo toimepanemise ajendi. Kadedus ei ole koosseisurelevantne madal motiiv KarS § 58 p 1 mõistes ning ei ole aluseks raskema karistuse mõistmiseks. KarS § 56 lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. R.V puhul esines ainult üks karistust raskendav asjaolu. Kohus ei ole üldse hinnanud karistuse eripreventiivseid mõjusid. Süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning mõistetud väärteokaristused liiklusrikkumiste eest ei oma antud juhul mingisugust puutumust isikule etteheidetava teoga. Nii tuleb eripreventiivseid kaalutlusi ja karistust raskendavaid asjaolusid vaadelda eraldi. Kohus seda teinud ei ole. Kohus on lugenud karistust raskendavad asjaolud automaatselt ka eripreventiivseid mõjusid välistavateks asjaoludeks. Puudub põhjus karistada R.V vangistusega, kuna eripreventiivse funktsiooni täidab täielikult kergemaliigiline karistus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
10. Esitatud apellatsioonis taotletakse ringkonnakohtult uuritud tõendeid hinnata erinevalt maakohtust ja sellest tulenevalt teha õigeksmõistev kohtuotsus. Samas pole esitatud tõendite osas mingeid uusi asjaolusid, millised poleks teada olnud maakohtule. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud etteheidetega maakohtu otsuse põhiosa motiivide ja järelduste osas ning leiab, et tõendeid on uuritud süsteemselt ja sellest tulenevalt õigustatult tuvastatud süüdistatava süü ( tl 83-86). Maakohtu otsus vastab kohtuotsusele esitatud nõuetele KrMS § 312 p 1, 2 mõttes. Nimetatud otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatavale süüks arvatud 07.
11. ja 08.12.2006 kuriteoepisoode. Otsuse põhiosas on esmalt käsitletud põhjalikult süüdistatava enda ütlusi ja vastuväiteid süüdistuse osas, seejärel aga kannatanu S.M. ütlusi. Seejärel on analüüsitud olemasolevaid tõendeid kuriteoepisoodide järgi ning avatud ka dokumentaalsete tõendite sisu. Maakohus on õieti järeldanud, et erinevate 4 erialaarstide tuvastatud vigastused kinnitavad kannatanul vigastuste olemasolu. Samuti on esitatud süüdistatava poolt toimepandud vägivaldsete tegude, kui koduvägivalla sisu. Vastuväitena süüdistusele on süüdistatav asunud väitma, et kannatanu annab tema vastu süüstava iseloomuga ütlusi ning kinnitas ringkonnakohtus, et kannatanu on süüdistuse sisuks olevad teod välja mõelnud. Samas ei oska R.V veenvalt põhjendada, mis peaks olema kannatanu taolise käitumise motiiviks ning nimetab lihtsakoeliselt, et kannatanu „tahab ennast sugulaste ees paremas valguses näidata.“ Süüdistatav ei oska sisukohaselt selgitada kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanismi. Ringkonnakohtus süüdistatava poolt esitatud sellekohased võimalikud versioonid ei sobitu reaalselt tuvastatud vigastustega. Nii pakkus süüdistatav väheveenvalt kannatanul sedastatud vigastuste tekkimist sõiduki Audi uksega kokkupuutest ja sõbranna juures vastu lauda põrkumisest. Veel peab süüdistatav võimalikuks, et kannatanul tekkisid vigastused kodus, kui süüdistatavat seal ei olnud. Ninaluumurru ja suguteedes esinenud vigastuste osas süüdistatav võimalikku tekkemehhanismi nimetada ei tea. Väheveenev on ka süüdistatava väide, et sõrmede surumine suguteedesse ja päraku piirkonda on raskelt teostatav. Kriminaalasja materjalid ei sisalda faktilisi asjaolusid, et kannatanu võis tekitada endale vigastused ise või lasi neid kellelgi teisel tekitada, samuti, et osa vigastusi on kannatanul tekkinud vastassugupoolega suhtlemisest, mida aga väidetakse kaitseversioonina. Kaitseversioonina ajendavat kannatanu ütlustes kahtlema ka asjaolu, et 07.12.2006 õhtul ei võtnud ninaluumurruga kannatanu vastu politseitöötajate pakkumist teda ära viia, vaid läks magama. Ringkonnakohus ei pea taolist kannatanu tegevust asjaoluks, mis seaks kahtluse alla süüdistatava poolt tema suhtes toimepandud vägivaldse tegevuse. Maakohus on süüdistatava ja kaitsja sellekohaseid vastuväiteid süüdistusele juba põhjalikult käsitlenud ja need ümber lükanud. Ringkonnakohus nõustub prokuröri väitega, et mõneti tendentslikult püütakse kaitseversioonina rõhutada kannatanut iseloomustavana ja halvustavana tema väidetavat vägivaldsust (esemete purustamist), millel ei ole aga käesoleva süüdistuse seisukohast puutumust. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta süüdistatavale mõistetud karistuse liigi ja määra valiku ning põhjenduste osas. Maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks puudub seaduslik alus. Põhjendatult on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel kahte raskendavat asjaolu KarS § 58 p 1 ja 4 mõttes, seejuures neid põhjalikult motiveerides. Maakohus on arvestanud muu madala motiivi all üldinimlikult hukkamõistetavat kadedust, mille üheks ilminguks on armukadedus. Armukadedust tuleb mõista madala motiivina. Samuti on karistust raskendava asjaoluna põhjendatult tuvastatud süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Õigustatult tuleb rõhutada, et pedagoogilise töö juurde ei kuulu vägivald. Alusetu on apellatsiooni väide, et maakohus pole motiveerinud vangistust kui karistusliigi valikut. Maakohus on põhjendanud miks ei ole võimalik süüdistatavat karistada rahalise karistusega. Tiit Lõhmus Mati Kartau 5 Aarne Sarjas