Obsah (4)

§ 199§ 65§ 64§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. mai 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-3309 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Am

§ 199lg 2 p 4, 9 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.

märtsi 2009. a otsus Apellatsiooni esitaja E.G Prokurör Maksim Kink E.G, elukoht: xxxxx x xxxxxxx; isikukood: xxx; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidus; emakeel: vene keel; ei tööta. Kriminaalkorras varem karistatud kaheksal korral, viimati: 21.05.2008.a. Harju Maakohtu poolt

§ 199lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi 30 päevase vangistusega.

Advokaat Kätlin Uibo Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus tühistada osaliselt, täpsemalt E.G süüditunnistamises

§ 199lg 2 p-de 4, 9 järgi (1.

september

1. a kuni
2. september
3. a toimepandud episoodid).
4. Süüdi tunnistada E.G

§ 199lg 2 p 9 järgi (1.

september

1. a kuni
2. september
3. a toimepandud episoodides).
4. Mõistetud karistuse ning lõpliku liitkaristuse osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5. Ka muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1
6. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. märtsi
9. a otsusega tunnistati E.G süüdi

§ 199lg 2 p 4 järgi (30.07.2007.a episood) ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati pikkuseni kaks kuud vangistust.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristus, lugedes kergem, s.o Harju Maakohtu 21.05.2008.a otsusega mõistetud karistus - 30 päeva vangistust - kaetuks raskeima karistusega 2 kuud vangistust. Harju Maakohtu 21.05.2008.a. kohtuotsusega mõistetud ja ärakantud karistus 30 päeva vangistust arvati liitkaristusest maha ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 kuu vangistust. E.G tunnistati süüdi veel

§ 199lg 2 p-de 4, 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati pikkuseni üks aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti E.G-le liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 1 aasta 1 kuu vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti E.G karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg 1.09.2.09.2008.a, 14.09.- 15.09.2008.a, 18.09.-19.09.2008.a, s.o kokku 6 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus pikkusega 1 aasta ja 24 päeva. Karistusaja alguseks määrati 19.10.2008.a. Kohtuotsusega mõisteti E.G-lt välja ka tsiviilhagid, sh I. M. kasuks 3600 krooni. E.G tunnistati süüdi seitsmes varavastases süüteos, mis ta pani toime

1. juulil
2. a,
3. septembril
4. a,
5. septembril
6. a,
7. septembril
8. a,
9. septembril
10. a ja
11. septembril
12. a.
13. Maakohtu otsus peale esitas E.G apellatsiooni, milles taotleb kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse ja temalt väljamõistetud tsiviilhagi osas. 2.1 Apellant leiab, et tõendamata on kannatanu I. M. tsiviilhagi summas 3600 krooni. Kannatanu ei esitanud arveid ega ka muid tõendeid, mis kinnitaks, et ta maksis telefoni eest just 3600 krooni. Kahju tekitamine sellises summas on tõendatud ainuüksi kannatanu paljasõnaliste ütlustega, mille tõelevastavuses E.G aga kahtleb. 2.2 Veel leitakse apellatsioonis, et kohus on mõistnud liiga karmi karistuse. Kohtunik kirjutab otsuses, et E.G on varasemalt korduvalt karistatud; see tähendab, et kohtunik kujundas juba enne temast arvamuse ning ei saanud kriminaalasja lahendada erapooletult. Kohus ei pööranud tähelepanu mitte konkreetsetele vaatluse all olevatele süütegudele, vaid tema eelnevatele karistustele. Sisuliselt on temast tehtud retsidivist, millisest mõistest Eesti karistusõigus on aga loobunud. 2
14. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, paludes see rahuldada. Esitatud apellatsiooni toetas ka süüdistatava kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ja seda väljapoole apellatsiooni piire jäävatel argumentidel (KrMS § 340 lg 1). Apellatsioonis esitatud väited kohtuotsuse tühistamiseks kriminaalkolleegiumi hinnangul alust ei anna. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
15. Materiaalõiguse väär kohaldamine seisneb kriminaalkolleegiumi hinnangul järgnevas. Nimelt on E.G tunnistatud süüdi

§ 199lg 2 p-de 4, 9 järgi kuue varavastase süüteo toimepanemises ajavahemikus 1.

september

1. a kuni
2. september
3. a. Teisisõnu – E.G on tunnistatud süüdi korduvas ja süstemaatilises varguste toimepanemises.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on süstemaatilisuse mõiste

§ 199lg 2 p 9 tähenduses avanud otsuses nr 3-1-1-87-08.

Kriminaalkolleegium märgib osundatud lahendis, et süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, misjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida

§ 199(kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla.

Lisaks on vajalik, et isiku poolt toimepandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilise varguse võivad moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole süstemaatilisuse moodustamiseks oluline (otsuse p 10).

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on õiguslikult veatult tuvastanud E.G käitumises süstemaatilise varguse tunnuse. Pole alust kahelda, et toimepandud varavastased süüteod olid omavahel seotud nn sisulise süsteemi tähenduses. E.G pani lühikese ajavahemiku jooksul toime kuus varavastast süütegu, mille käigus püüdis varastada jalanõusid, kõrvaklappe, alkohoolseid jooke, toiduaineid ning ka küünlajalga. On üheselt aru saada, et varguste toimepanemine oli süüdistatava jaoks kujunenud sissetulekuallikaks, mille abil ta püüdis saada rahalisi vahendeid narkootiliste ainete hankimiseks ning ka lihtsalt äraelamiseks. Olles varasemalt korduvalt varavastaste süütegude eest karistatud, näitab see täiendavalt, et varguste toimepanemine oli E.G jaoks kujunenud n.ö elustiiliks.
2. Samas tuleb tähele panna, millises omavahelises suhtes on

§ 199

lg 2 p 4 ja

§ 199lg 2 p 9 ehk siis varguse korduvuse ja süstemaatilisuse tunnus.

Osundatud otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et kui isik on karistatud varem korduva varguse eest

§ 199

lg 2 p 4 järgi, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta sõltumata varastatu väärtusest. Sel juhul neeldub korduvus süstemaatilisuses ning isiku tegu kvalifitseeritakse üksnes

§ 199lg 2 p 9 järgi (RKKKo 3-1-1-87-08, p 10).

Pannes toime kuus varavastast süütegu, oli E.G käitumises seega tegemist varguste süstemaatilise, mitte aga enam korduva toimepanekuga ning seetõttu tuleb E.G käitumine varguste osas, mis ta pani toime ajavahemikus 1. september 2008. a kuni 19. september 2008. a, kvalifitseerida üksnes

§ 199lg 2 p 9 järgi.

Tunnistades D. 3 E.G samaaegselt süüdi

§ 199

lg 2 p 4 järgi on maakohus seega vääralt kohaldanud materiaalõigust ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. II

1. Kriminaalkolleegium leiab, et muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning esitatud apellatsioon rahuldamata.
2. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha küsimuses, millega vaidlustatakse maakohtu otsust kannatanu I. M. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. Süütegu, milles oli kannatanuks I. M., seisnes järgnevas. Süüdistatav pruukis koos kannatanu ja kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajatega ühiselt alkoholi, mille käigus varastas I. M.le kuuluva mobiiltelefoni Samsung D820, mille kannatanu oli eelnevalt ostnud 3600 krooni eest. Eeluurimisel antud ütlustes on süüdistatav varguse toimepanemist tunnistanud ja seletas, et peale varguse toimepanemist müüs ta telefoni koheselt 700 krooni eest maha. Hiljem otsustas süüdistatav enda sõnul veel raha teenida, helistas kannatanule ja pakkus, et telefoni saab tagasi osta. Ta viis kannatanu ühe maja juurde, kus teadis, et ühele naisele saab telefone panti anda. Ta seletas kannatanule, et raha tuleb naisele nööriga aknast üles saata ja siis saab telefoni tagasi. I. M. andiski selleks 700 krooni, tema võttis raha ning jooksis minema (tlk 23). Selle süüteo toimepanemise eest mõistis kohus süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 3600 krooni. Olgu märgitud, et kannatanu ise on tekitatud kahjuna määratlenud 4300 krooni (tlk 4).
3. Tsiviilhagi rahuldamise osas nimetatud summas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Riigikohus on üheselt määratlenud, milliste reeglite ning nõuete kohaselt toimub tsiviilhagide rahuldamine kriminaalmenetluses. Nii märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-6008 üheselt, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Maakohus on tsiviilhagi rahuldamisel osundanud VÕS §-le 1043 (otsuse lk 9). Viidates täiendavalt veel VÕS § 127 lg-le 1 ja 4, § 132 lg 1 ls-le 1 ja § 1045 lg 1 p-le 5, leiab kriminaalkolleegium, et kahju tekitamine nimetatud summas süüdistatava poolt on tõendatud ning see vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavale mõistlikule kulutusele. VÕS §-d 127 lg 1 ja § 132 lg 1 kaitsevad isiku varalist sfääri kui terviklikku positsiooni (nagu ka

§ 199

) ning kahju tekitamise järgselt tuleb kannatanu asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane sellele, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu (käesoleval juhul mobiiltelefoni vargust) ei oleks esinenud. Käesoleval juhul on see nõue täidetud ning kriminaalkolleegium peab tsiviilhagi rahuldamist 3600 krooni suuruses mõistlikuks ning seda ka VÕS § 132 lg 1

1. lause tähenduses.
2. Apellant märgib, et tsiviilhagi suuruse kinnituseks ei ole kannatanu esitanud mingeid tõendeid peale enda ütluste. Kriminaalkolleegium selgitab, et selline olukord ei ole õiguslikult välistatud ning seda on kinnitanud ka kohtupraktika (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-7413). Samuti tuleneb see tõendamise üldistest põhimõtetest nii kriminaalmenetluses (KrMS § 63 lg 1) kui ka tsiviilkohtupidamises (TsMS § 229 lg 2). Seega on lubatav olukord, kus isikul ei ole tekitatud kahju osas esitada dokumentaalseid tõendeid ning tekitatud kahju suurus tuvastatakse üksnes kannatanu ütluse alusel. Nii nagu süüdimõistvat kohtuotsust on võimalik teha üksnes kannatanu ütluse alusel, on sama põhimõtte kohaselt võimalik tuvastada ka kannatanule tekitatud kahju ulatust ning suurust; oleks ebamõistlik eeldada, et isikul peavad talle tekitatud kahju tõendamiseks alati olema esitada kirjalikud tõendid. Maakohus on kahju tekitamise ulatuse tõenditele antud hinnangu alusel lugenud 4 tuvastatuks ning kriminaalkolleegium ei näe põhjust selles järelduses kahelda. Kannatanu on tõendanud, et tal oli nimetatud vara olemas (vt mobiiltelefoni Samsung D820 ettemaksu arve summas 3600 krooni, tlk 8), kannatanult telefoni vargust on süüdistatav seejuures ka tunnistanud ning kriminaalkolleegium ei näe siin õiguslikke minetusi.
5. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada veel järgnevale. Nagu kohus juba märkis, tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilmenetluse regulatsioonist. Maakohtu istungil on E.G tunnistanud end süüdi kõigi talle omistatud varavastaste süütegude toimepanemises ning vastusena kohtu küsimusele kinnitanud, et on nõus kõik tsiviilhagid hüvitama (tlk 221). Teisisõnu – süüdistatav on tunnistanud nii süütegude toimepanemist kui ka varalise kahju tekitamist süüdistuses kirjeldatud ulatuses, nagu seda õigustatult märkis ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Tegemist on hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lgle 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama; ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, v.a juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on seega teinud ainuõige lahendi ning tsiviilhagi rahuldanud; kohtul ka puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Tuleb märkida veel sedagi, et hagi õigeksvõtu korral võib kohus otsusest välja jätta nii kirjeldava kui ka põhjendava osa (TsMS § 440 lg 4). Käesolev kriminaalasi on lahendatud lühimenetluses ilma kannatanuid ning tunnistajaid välja kutsumata. Kui E.G soovinuks vaidlustada esitatud tsiviilhagi ning nõuda selles osas täiendavate tõendite esitamist, sh kannatanu ülekuulamist, pidanuks ta taotlema kriminaalasja menetlemist üldmenetluses. Seda ei ole apellant aga soovinud.
6. Tsiviilhagi omaksvõtt, millega kohus on seotud, ei võta isikult mõistagi ära kaebeõigust. Kuid sellisel juhul tuleb näidata ära konkreetsed alused, mis viisid isiku asja hinda puudutavate faktiliste asjaolude suhtes esialgselt eksimusse ehk teisisõnu – mis tingisid temapoolse hagi eksliku õigeksvõtmise. Käesoleval juhul ei ole apellant neid asjaolusid kaebuses nimetanud. Nagu öeldud, ei väära hagi rahuldamist kuigivõrd ka toetumine üksnes kannatanu ütlustele. Mingeid muid asjaolusid, mis viinuks E.G põhjustatud kahju suuruse osas eksimusse, ei ole kriminaalasjas aga tuvastatavad ning neid ei nimetanud süüdistatav ka apellatsioonikohtu istungil. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb E.G-lt väljamõistetud tsiviilhagi osas jätta muutmata. III
7. Samuti leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, ei vähenda see kuigivõrd E.G teosüüd ega muuda midagi tema poolt faktiliselt toimepandud varavastastes süütegudes. 15.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel 5 õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.

1. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud E.G puhtsüdamlikku kahetsust ning märkinud, et puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Veel märgib kohus, et E.G on varem kriminaalkorras varavastaste kuritegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ning ta ei tööta. E.G-le karistuse mõistmisel arvestas kohus eelkõige isiku süüd, samuti karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Lähtudes seejuures selgesõnaliselt õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti arvestades võimalust mõjutada E.G edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leidis kohus, et E.G ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega. E.G pani uue kuriteo toime vaevalt kaks kuud peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist ning jätkas oma õigusvastaseid tegusid järjepidevalt seni, kuni tema suhtes kohaldati tõkendit vahistamine. Seetõttu asus kohus seisukohale, et E.G ei ole eelnevatest karistustest teinud endale mingeid vajalikke järeldusi ning jätkas kuritegude toimepanemist. Kohus märgib, et E.G poolt avaldatud kahetsus ei anna alust ning ei ole piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja süü suurusest, et talle karistuse mõistmisel kohaldada rahalist karistust, mis on välistatud ka seetõttu, et E.G ei ole tasunud talle eelnevalt karistustena mõistetud rahatrahve.
2. Kriminaalkolleegiumil on raske lisada neile enam kui asjakohastele argumentidele täiendavaid motiive. Ringkonnakohus lisab vaid niipalju, et väär on E.G arusaam, nagu ei omaks isiku varasem kuritegelik käitumine tähendust karistuse mõistmisel; seda tuleb arvestada nii eripreventiivse aspekti kui ka õiguskorra kaitsmise huve silmas pidades. Karistusõigus ei tunne küll tõepoolest enam nn retsidivisti mõistet, kuid siiski ei ole karistusõigusele võõrad terminid nagu „korduvus“ ning „süstemaatilisus“, mis mõlemad on E.G puhul rakenduvateks kategooriateks. Seega on väär näha maakohtu osunduses, et E.G on varasemalt kaheksal korral karistatud, viidet kohtuniku erapoolikusele. Tegemist on reaalse faktiga ning sellest saanuks teada iga kriminaalasja menetlev kohtunik, samuti olnuks see ka igale teisele kohtunikule sisuliselt kohustuslikuks asjaoluks karistuse mõistmise argumenteerimisel. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et apellandi väited kriminaalasja menetlenud kohtuniku erapoolikuse kohta on paljasõnalised ning tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus peab E.G-le mõistetud karistust täielikult vastavaks tema teosüüle ning ei pea võimalikuks seda muuta.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Paavo Randma Meelika Aava Igor Amann 6