1-06-15188\17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-15188 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Paavo Randma ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi F.D süüdistus KarS § 424 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. aprilli
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri Rapla osakonna Haapsalu ringkonnaprokurör Indrek Kalda Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav F.D sünd 31.03.1986.a. Eesti kodanik, elukoht x, ametlikult ei tööta, teeb juhutöid, varem neljal korral kohtu poolt karistatud, viimati 10.05.2005.a Lääne Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi 4 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga Kaitsja Adv. Peep Rajavere RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
4. aprilli 2007.a otsus F.D süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK F.D tunnistati süüdi KarS § 424 järgi ja karistati rahalise karistusega 450 päevamäära ulatuses s.o 22 500 krooni. KarS 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka kainenemise aeg 1 päev, mis vastab 3 rahalise karistuse päevamäärale ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 22 350 krooni. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. Kohus otsustas mitte pöörata täitmisele 10.05.2005.a kohtuotsusega mõistetud karistust 4 aastat vangistust. F.D tunnistati süüdi selles, et tema, olles 19.07.2004.a Liiklusseaduse § 74 – 19 alusel 21 000 krooni suuruse rahatrahviga karistatud, seega omades karistatust sõiduki juhtimise eest joobnud olekus, kuivõrd trahvist oli tasutud üksnes 2096 krooni, taas 26.08.2006.a juhtis mootorsõiduki juhtimise õigust omamata ja joobnud olekus sõiduautot Mercedes Benz 230 Läänemaal Haapsalu-Ääsmäe maanteel Tallinna suunas. F.D ei allunud seejuures politseinike poolt antud peatumismärguandele, ei tulnud politsei eest ära sõites sõiduki juhtimisega toime ning keeras teelt välja, millega rikkus LS § 20 lg 3 nõudeid. APELLATSIOONI SISU Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja taotleb talle karistusena 2 aastase vangistuse mõistmist, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendada eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse – 4 aasta - võrra ning liitkaristuse 6 aasta vangistuse mõistmist. Karistusest lugeda kantuks eelvangistuses oldud üks päev. Prokurör on seisukohal, et F.D süüd suurendab asjaolu, et ta ei peatunud isegi politsei poolt tehtud hoiatuslaskude peale. Kuus lasku pidi olema kuuldav ka süüdistatava autosse. Kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega ning süüdistataval tuvastatud alkoholijoove oli keskmine. F.D puhul on oluline, et ka kriminaalhoolduse all viibimine ei ole suutnud teda positiivselt mõjutada. Teda on neljal korral karistatud ning nendest karistustest on teda kõikidel kordadel tingimisi vabastatud. Rahaline karistus on sellise isiku ja tema poolt toime pandud kuriteo puhul liiga leebe ega saa olla piisavaks mõjutusvahendiks. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtuvalt oli 2005.a maikuust märgata F.D käitumises positiivseid muutusi, kuid need muutused ei olnud siiski nii suured ja püsivad, et oleksid taganud tema seadusekuuleka käitumise. Tuvastatud ei ole ka süüdistatavat eriliselt positiivselt iseloomustavaid või tema poolt toime pandud kuritegu erandlikult kergeks tegevaid asjaolusid, mis annaksid aluse mõista talle kõige kergemaliigilisem karistus. Prokurör viitab Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-26-03; 3-1-1-91-97 ja 3-1-1-71-01, milledes väljendatud seisukoha kohaselt ei ole katseajal toime pandud kuritegude puhul alust kohaldada karistusena rahalist karistust, see ei ole kooskõlas karistuse kohaldamise eesmärkidega. Prokurör on erinevalt maakohtust seisukohal, et viited nimetatud Riigikohtu lahenditele on jätkuvalt asjakohased, sest ka enne 01.01.2007.a KarS § 74 muudatusi oli võimalik KarS § 74 lg 5 sõnastusest tulenevalt isiku karistamine rahalise karistusega ning sellisel juhul ei olnud nõutav eelmise kuriteo eest mõistetud vangistuse täitmisele pööramine. 2 Apellant leiab, et 01.01.2007.a kehtima hakanud KarS § 74 lg 6 sõnastus sisuliselt midagi ei muutnud. Olulisim muudatus seisnes selles, et sätestati võimalus vangistuse täitmisele pööramise korral asendada see üldkasuliku tööga. Prokurör on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja mõista F.D-le karistuseks vangistus keskmisest suuremas määras. Vastuses prokuröri apellatsioonile leiab süüdistatava kaitsja, et prokuröri apellatsioon ei ole põhjendatud, maakohtu otsuse tühistamiseks see alust ei anna. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör toetas apellatsiooni. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on põhjalikult motiveeritud ja seaduslik ning palusid apellatsioon rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Maakohus on F.D-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, võtnud karistusliigi valikul arvesse kõiki objektiivselt tuvastatud asjaolusid ja oma järeldusi äärmise põhjalikkusega motiveerinud (lk 6-11). Kohtuotsuse lugejale on jälgitav ja arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemise käik ning see, kuivõrd süvitsi on kohus vaaginud karistusliigi valikul võimaliku vangistuse poolt- ja vastuargumente. Maakohtu põhistus on veenev, kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse põhiosa asjaolude ja põhjendustega ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt nende kordamist vajalikuks. Apellatsioonis prokuröri poolt rõhutatud asjaolusid – süü suurenemine seetõttu, F.D ei peatunud politsei märguande peale, et kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega ning et F.D esines keskmine joove, on maakohus arvestanud, leides, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemisel on keskmisest suurem. Kuid samas märkis maakohus kohtukolleegiumi arvates põhjendatult, et F.D ei pruukinud politseitöötajate poolt tehtud hoiatuslaske kuulda müra tõttu, kuivõrd tunnistajana üle kuulatud politseiametniku A. Luige hinnangul ei pruukinud teises autos olija tõepoolest laske kuulda /II kd tl 24/. Seega esineb kahtlus, kas lasud pidid olema süüdistatavale kuuldavad või mitte ning kahtluse kõrvaldamise võimatuse korral tuleb tõlgendada see süüdistatava kasuks. Apellatsioonis viidatud süüdistatava varasem karistatus on maakohtu poolt äärmise põhjalikkusega analüüsitud ja karistuse mõistmisel arvesse võetud. Apellatsioonis ei esitata sisuliselt argumente, mis maakohtu analüüsi ja järeldusi kummutaks. Kohtukolleegiumi arvates on kriminaalhooldaja ettekande prokuröri poolne käsitlus pealiskaudne, mistõttu apellandi väitega, nagu ei oleks kriminaalhoolduse all viibimine R. Roosfelti suutnud positiivselt mõjutada, kohtukolleegium ei nõustu. Kriminaalhooldaja ettekandes sisalduv olulisim sõnum on see, et pärast 2005.a maikuus tööle asumist ja teenimist ilmnesid olulised muutused F.D tulevikunägemuses, ilmnes motiveeritus, sihikindlus ja usk endasse, mis aga kaoksid vangistuse mõistmisel. Kriminaalhooldaja, kellel on F.D arengust põhjalik ja vahetu ülevaade, on leidnud, et rahaline karistus on F.D puhul tõhus ning teeb ettepaneku allutada ta käitumiskontrollile. Kohtukolleegium on seisukohal, et eriliselt 3 hinnatav ongi käesoleval juhul F.D positiivne areng, mille katkestamine vangistuse mõistmise näol ei täida tegelikkuses karistuse eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et 01.01.2007.a jõustunud Karistusseadustiku muudatused, sealhulgas KarS §-de 73 ja 74 redaktsiooni muutmine on kantud siiski üldisemast eesmärgist saavutada reaalse vangistuse kohaldamise vähenemist. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon ei anna selle tühistamiseks alust. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
5. aprilli 2007.a otsuse F.D suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Paavo Randma 4 Ene Randmäe