1-07-11423\10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-11423 Kohtukoosseis Kohtuistungi toimumise aeg Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap 27.veebruaril 2008.a Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kriminaalasi V.Z-i süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus 14.jaanuari 2008.a Harju Maakohtu otsus Apellatsiooni esitaja Vandeadvokaat Veljo Viilol Prokurör Aleksandr Tšitšerov Süüdistatav V.Z, ik xxx, keskharidus, elukoht: x töökoht: X OÜ-s, varem kahel korral kriminaalkorras karistatud, karistus kustunud Kaitsja Advokaat Veljo Viilol RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 14.jaanuari 2008.a otsus V.Z-i suhtes jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik.
2. V.Z mõisteti süüdi ja karistati KarS § 424 järgi nelja kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 74 alusel määrati, et vangistust ei pöörata täielikult 1 täitmisele, kui V.Z 18 kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelvalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded ning § 75 lg 2 alusel järgmised talle pandud kohustused: 1) mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume, 2 ) osaleda kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis. Lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti V.Z-ilt mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks.
3. V.Z mõisteti süüdi selles, et tema, olles 02.
4. 2007.a karistatud LS § 74-19 alusel rahatrahviga summas 10 200 krooni ning juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, 09.12.2006.a mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ( rahatrahv tasutud 24.01.07) ning omades kehtivat karistatust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, taas 19.03.2007.a kella 08.10 ajal Tallinnas, Narva mnt.l, liikudes Vabaõhukooli t. suunas, juhtis ta joobeseisundis mootorsõidukit Ford Escort reg. Nr. xxx xxx. Sellega pani V.Z toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest. Apellatsiooni taotlused.
5. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist mõistetud lisakaristuse osas. Apellant leiab, et kohtuotsuses on lisakaristuse mõistmist põhistatud üldsõnaliselt, millega on rikutud menetlusnorme. Kohus ei ole arvestanud lisakaristuse mõistmisel, et alkoholijoove oli kerge, 0,28 mg/l ja süüdistatav tarvitas alkoholi eelmisel päeval. Viimane asjaolu tingivat kaitsja arvates igal juhul KarS § 57 lg 2 alusel sätestatud võimaliku kergendava asjaolu arvestamist. Ka leiab kaitsja, et kohus on jätnud alusetult arvestamata, et seaduse muudatusega planeeritakse selline joobeaste dekriminaliseerida. Apellandi arvates on kohus põhjendanud paljasõnaliselt, et V.Z pani ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Õigusmõistmise printsiipidega olevat vastuolus kohtu poolt range karistuse mõistmise põhjendus - õiguskorra kaitsmise huvid. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda isikust ja toimepandust ning arvesse võtta puhtsüdamlikku kahetsust. V.Z on tööl antud iseloomustuse järgi distsiplineeritud ja tööd armastav töömees. Kohtuistungil on tuvastatud, et V.Z vajab mootorsõiduki juhtimisõigust seoses töötamisega santehnik-varustajana. Varasemad väärteo eest mõistetud trahvid on V.Z tasunud. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium osundab seonduvalt apellatsiooniga esmalt Riigikohtu üldkogu
6. juuni 2005.a otsuses nr 3-4-1-2-05 väljendatud seisukohale, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes erandlikel asjaoludel. Kohtukolleegium tähendab siinjuures, et apellant ei ole käesolevas asjas esitatud ühtegi arvestatavat erandlikku asjaolu, mis tingiks süüdlasele lisakaristuse mõistmata jätmise. Kaitsja väide, et V.Z ei pannud süüksarvatud teoga iseenda ja kaasliiklejate elu ja tervist ohtu ning kohus ei oleks tohtinud sellega otsust põhjendada - on vastuolus Riigikohtu üldkogu 27.juuni 2005.a otsuses väljendatud seisukohaga ja lisakaristuse mõistmise eesmärgiga. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidatud üldkogu otsust korrata selles, et juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on praegusel juhul legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise 2 eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. 4.1 Vaadeldava süüteo puhul peetakse lisakaristuse mõistmisel esmalt silmas preventsiooni eesmärki. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele, isegi siis, kui sellega ei põhjustatud raskeid tagajärgi. Ja just sellest lähtuvalt on maakohus oma otsuses põhjendatult märkinud, isik, kes ei suuda järgida Liikluseeskirja nõudeid ja oma käitumisega paneb järjekordselt ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise, väärib kindlasti lisakaristuse kohaldamist. Maakohus leidis, et V.Z-ile mõistetud lisakaristus, juhtimisõiguse äravõtmine, peab siinjuures olema suurem, kui V.Z-ile oli mõistetud samasuguse teo eest väärteo menetluses. Lisakaristust väiksemas määras kohaldamist ( nagu seda taotles prokurör ) ei pea maakohus põhjendatuks. Olgu siinjuures äratoodud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-91-07 väljendatud seisukoht, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlusega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtukolleegium märgib, et maakohus ei ole kohaldanud süüdlasele mehhaaniliselt lisakaristust, vaid on oma otsustust vajalikult põhistanud ja mõistnud V.Z-ile seadusliku lisakaristuse alla sanktsiooni keskmist määra. 4.
7. Kohtukolleegium tõdeb, et mootorsõiduki juhtimisõigusest ilmajäämine, nagu iga karistus, valmistab süüdimõistetule ebamugavusi, kuid tahtlikus kuriteos süüdimõistetul tuleb neid ebamugavusi taluda. V.Z-ile - kes juhtides mootorsõidukit joobeseisundis, olles varem taolise teo eest karistatud - ei saanud olla ootamatu, et tema selline käitumine võib endaga kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise ja sellest johtuvad tagajärjed. Kohtukolleegium on vastupidiselt kaitsjale veendunud, et V.Z-i ülestunnistus pärast tema alkoholijoobes ( 0,28 mg/l ) auto juhtimisel kinnipidamist, et ta pruukis eelmisel õhtul õlut, ei ole hinnatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes. Ka ei nõustu kohtukolleegium apellandiga, et V.Z-i karistamisel lisakaristusega tuleks arvestada võimalikku V.Z-ile soodsamat seadusemuudatust tulevikus. Kohtukolleegium on seisukohal, et V.Z-i tegu vastab mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis süüteokoosseisule KarS § 424 järgi, tegu on õigusvastane ja V.Z on selle toimepanemises süüdi. Talle on mõistetud põhistatud karistus ning lisakaristus, millede muutmiseks puudub seaduslik alus.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Ene Randmäe Meelika Aava Jüri Paap 3 4