lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15 veebruari 2008 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Z.M Prokurör Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Süüdistatav Z.M, ik: xxx, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, vahistatud 15.01.
lg 2 p 1 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega,
lg 2 p 4,7,8 järgi ja karistas 4 kuulise vangistusega,
MS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust 1/ 3 võrra ja mõistis karistuseks 4 kuud vangistust.
alusel luges kantud karistuse hulka 2 eelvangistuses viibitud päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 kuud ja 28 päeva vangistust ning karistuse kandmise aja alguseks luges 15 jaanuar 2008. APELLATSIOON: 4. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav
lg 2 p 4,7,8 järgi süüdimõistmisel tähelepanu pöörata asjaolule, et kohus on teda ebaõigesti süüdi tunnistanud p 7 järgi kuna ta pani kuriteo toime üksinda ja see on asja materjalidega kindlaks tehtud. Samuti ei nõustu ta p 8 süüdimõistmisega kuna territoorium oli avatud, puudusid märgid sellest, et see territoorium kellelegi kuulub. Ta oli koheselt kinni peetud ja mingit vastupanu ta ei osutanud. Kahju puudub. Palub kvalifitseerida
järgi inkrimineeritud kuritegu ümber
Telefoni ei võtnud ta tahtlikult. Samuti ei ole ta nõus hagide- kulude tasumise 30 päevase tähtajaga. Palub edasi lükata hagide tasumise tähtaega kuni vabanemisele järgnenud kuule. Ta asub vanglas ning sissetulekut ei oma. Palub mõista talle kergem karistus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
Apellant leiab, et ta on ebaõigesti süüdi tunnistatud
lg 2 p 7 järgi kuna asjas on materjalid, mis kinnitavad tema poolt ainuisikuliselt kuriteo toimepanemist. Apellatsioonikohtu istungil apellant täpsustas, et sellisteks materjalideks on tema poolt antud ütlused. Teised tõendid puuduvad. Kohtukolleegium sellise apellandi selgitusega ei nõustu. Kriminaalasja materjalidega on vastupidiselt apellandi poolt väidetule tõendamist leidnud, et 08.04.2007 aastal pani Z.M Jansi Matkad OÜ vara varguse toime koos A.Melnikovaga. Kriminaalasja materjalide kohaselt on kannatanu esindaja J.Epro andnud ütlusi, et 08 04.2007 aastal ta pidas kinni ühe noormehe ja neiu, kes olid varastanud osaühingule kuuluvat vara. Juba kahel eelneval päeval oli ta neid isikuid osaühingu territooriumil näinud ja ka selgitanud, et neil on võõral territooriumil viibimine keelatud/ t.lk. 8-13/. Kahtlustatavana varguse toimepanemises on kinni peetud A.Melnikova/ t.lk. 30-31/ ning kahtlustatavana ülekuulamisel on A.Melnikova kinnitanud koos Z.M-iga korduvalt võõral territooriumil viibimist, kuid on eitanud varguse toimepanemist/ t.lk. 37-38/. 10.05.2007 aastal on prokuratuur lõpetanud A.Melnikova suhtes kriminaalasja KrMS § 202 lg 7 alusel põhjendusega, et A.Melnikova süü ei ole suur, varaline kahju puudub. Kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. A.Melnikova on tema kohustusest tasuda riigituludesse 1500.00 krooni teadlik olnud ning ta on sellega nõustunud. Samuti on talle selgitatud lõpetamise määruse vaidlustamise õigust. A.Melnikova on omakäeliselt määrusele märkinud, et määrus on talle tõlgitud ja arusaadav/ t.lk. 92-93/. Lõpetamise määrust, kus süüdistuse kohaselt on A.Melnikova koos Z.M-iga võõra vara varguse toimepannud isikuks, A.Melnikova ei ole vaidlustanud vaid on oma rahalise kohustuse, mis prokuratuur talle määrusega pani, täitnud/ t.lk. 95/. Kohtukolleegium leiab, et antud materjalide alusel oli kohtul seaduslik alus lugeda tõendatuks, et Z.M pani kuriteo toime grupis koos A.Melnikovaga nagu oli Z.M-ile esitatud ka süüdistus. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et teda on ebaõigesti süüdi tunnistatud
lg 2 p 8 järgi kuna tegemist oli avatud territooriumiga ja puudusid omanikule viitavad märgid. Kannatanu poolt antud ütluste kohaselt / t.lk. 8-13/ on territoorium kinnine, aiaga piiratud ala, mis on ööpäevaringselt valvatav. Valvur asub värava juures majakeses. Samuti on tõendatud, et juba 06 aprillil 2007 aastal oli J.Epro poolt Z.M-ile selgitatud, et tegemist on võõra asutuse territooriumiga, kus on võõrastel isikutel viibimine keelatud. A.Melnikova poolt kahtlustatavana antud ütluste kohaselt oli Kopli 35 asuv endise manufaktuuri territoorium piiratud metalltraadist aiaga, kuhu oli tehtud väike avaus/ t.lk. 37/. Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodu annab aluse tuvastada , et Z.M oli 08.04. 2007 aastal täielikult teadlik, et tegemist on võõra territooriumiga kus tal ei olnud õigust viibida. Kuigi süüdistatavale pole inkrimineeritud hoonesse sissetungimist, siis
lg 2 p 8 ettenähtud koosseisuline tunnus, varguse toimepanemine sissetungimisega, on tuvastatav ka juhul, kui süüdistatava poolt on ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt tungitud võõrale piirdega alale. Piirdega ala on territoorium, kuhu inimene saab siseneda ja mis on varustatud vähemalt osaliselt inimeste loodud takistusega, mis peab ära hoidma mitteõigustatud isikute sissetungimise ning piiratud ei tähenda lukustatud ja suletud ala. 3 Kohtukolleegium leiab, et kuna antud juhul oli territoorium aiaga piiratud ning asjaolu, et sinna oli inimeste poolt tehtud avausi, ei anna alust tuvastada, et tegemist ei oleks takistusega, mis näitab, et sinna ei ole igaühel vaba ja takistamatut ning õigustatud sissepääsu. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt toimepandud vargusele on antud õige juriidiline hinnang. 8. Z.M on maakohtu poolt seaduslikult süüdi tunnistatud
Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et tema poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida
Apellatsioonikohtu istungil põhistas apellant oma taotlust sellega, et viis omastatud telefoni pandimajja ning sai seal 600 krooni selle eest. Pandimajad aga maksavad tavaliselt poole tegelikust hinnast. Kohtukolleegium leiab, et isegi kui võtta aluseks süüdistatava enda taotluse sisu, oleks tema poolt toimepandud siiski käsitatav kuriteona kuna selliste ütluste kohaselt oleks omastatud mobiiltelefoni maksumuseks 1200.00 krooni.
lg 1 tähenduses loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära eks siis 1000.00 krooni. Samas kohtukolleegium leiab, et alates oma esialgsetest ütlustest on kannatanud J.P ja I.P kinnitanud, et süüdistatava poolt omastatud mobiiltelefoni maksumuseks on 3000.00 krooni/ t.lk. 67-69, 70-72/. Maakohtu istungil, kus süüdistatav on taotlenud kriminaalasja lühimenetluses arutamist ega ole taotlenud kannatanute ülekuulamist, pole ta telefoni maksumust vaidlustanud, vaid on ennast temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud/ t.lk. 126/. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kannatanud on ostuhinnaks nimetanud 3000.00 krooni ja apellatsioon ei sisalda endas fakte, mis annaksid aluse tuvastada, et omastatud mobiiltelefoni väärtus oleks olnud oluliselt väiksem või et kannatanud oleks eksinud telefoni hinna kajastamisel. Võlaõigusseaduse / VÕS/ § 132 lg 1 kohaselt tuleb tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kohtukolleegium leiab, et kannatanute poolt antud mobiiltelefoni maksumus 3000.00 krooni on vastavuses asja hariliku väärtusega ning fakt, et kannatanud pole realiseerinud oma õigust esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi, ei anna alust tuvastada, et omastatud mobiiltelefoni väärtus 3000.00 krooni ei vastaks keskmisele müügihinnale.
Maakohus on arvestanud karistust kergendava asjaoluga, süü tunnistamisega ja karistust raskendavaid koosseisuväliseid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ega nendega ka arvestanud. Kohus on põhistanud miks varem 7-l korral varavastaste kuritegude toimepanemiste eest karistatud isikut tuleb uute varavastaste kuritegude toimepanemiste eest karistada vastavalt 6 kuulise ja 4 kuulise reaalse vangistusega. Kohtukolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega oleks halvendanud süüdistatava olukorda ja mis annaks aluse kohtuotsusega mõistetud karistust muuta. Selliseid viiteid ei kajasta ka apellatsioon. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15 veebruari 2008 kohtuotsuse Z.M-i süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.