juuni 2007 otsus Apellatsiooni esitaja kaitsja vandeadvokaat Ann Saar Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav A.R isikukood XXX, elukoht: XXX XX-X ; töökoht: OÜ XXX varem kriminaalkorras karistamata väärtegude eest karistatud Kaitsja RESOLUTSIOON vandeadvokaat Ann Saar. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 ringkonnakohus otsustas: Jätta Tartu Maakohtu
lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.
lg 1, 3 alusel ei pööratud mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui A.R ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
Maakohus arutas A.R-ile esitatud süüdistust selles, et tema: - 03.07.2006 andis Tartu Maakohtus (Tartus, Kalevi 1) tunnistajana ülekuulamisel teadvalt vale ütlusi selle kohta, nagu oleks tema juhtinud 03.04.2005 kella 01.00 ajal Tartus, Riia tänaval sõiduautot Opel Omega Caravan reg nr XXX , parkides selle Riia 179a asuvasse parklasse. Sellise käitumisega pani A.R toime kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise, s.o
Maakohtus A.R ennast süüdi ei tunnistanud. Maakohus leidis, et A.R-i süü on tõendatud järgmiste tõenditega kogumis: 15.08.2005 koostatud süüdistusakt kriminaalasjas nr 05260200373 S.S. süüdistuses
järgi (lk 1-3); A.R-i 03.07.2006 kohtuistungil antud allkiri tema hoiatamise kohta
järgi ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja
järgi teadvalt valeütluste andmise eest (lk 22); 03.07.2006 kohtuistungi protokoll kriminaalasjas S.S. süüdistuses
süüdi tunnistamise kohta
järgi (lk 36-39); jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2006 kohtuotsus kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmise ja Tartu Maakohtu 04.07.2006 kohtuotsuse muutmata jätmise kohta (lk 54-57); Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.12.2006 määrus kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata jätmise kohta (lk 65). Eeltoodud tõendite kogumiga on kummutatud ka süüdistatava A.R-i enda süüd
A.R andis valeütlusi eesmärgiga päästa sõber S.S. reaalse vangistuse eest Ütluste andmine Tartu Maakohtus 03.07.2006 kohtuistungil tunnistajana keda on enne ütluste andmist kohtuistungil kohtu poolt allkirja vastu hoiatatud
järgi ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja
Tunnistaja A.R, andes eelmärgitud asjaoludel -2- selleks, et sõber (lk 29) S.S. kuriteo eest süüdi ei mõistetaks (lk 30), teadvalt vale ütlusi selle kohta, nagu oleks tema juhtinud 03.04.2005 kella 01.00 ajal Tartus, Riia tänaval sõiduautot Opel Omega Caravan reg nr XXX , parkides selle Riia 179a asuvasse parklasse, pani
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo - see on tunnistajana teadvalt vale ütluse andmise toime kavatsetult (
Tunnistaja A.R-i poolt teadvalt vale ütluse andmisel oli kindel eesmärk – ta andis teadvalt vale ütlusi, et tema sõpra, S.S. , kuriteo toimepanemises süüdi ei mõistetaks. A.R kujutas endale ette, et tema poolt teadvalt vale ütluse andmine on hädavajalik tingimus eesmärgi saavutamiseks – selleks, et sõber S.S. kuriteo toimepanemises süüdi ei mõistetaks. A.R-i käitumises puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud ja tema süüd välistavad asjaolud Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Lähtudes A.R-i süü ulatusest – teadvalt vale ütluse andmise pani toime kavatsetult, ning arvestades asjaolu, et A.R-ile on väärtegude eest 15.07.2003 liiklusseaduse § 7419 ja § 74-1 lg 1 järgi karistuseks mõistetud rahatrahv 10 200 krooni on senini täies ulatuses tasumata, ei pea kohus kohaseks ja otstarbekaks karistada A.R-i rahalise karistusega. Asjaolud, et süüdistatav A.R avaldas kohtule, et tal on 1.juunist 2007 olemas töökoht ning kohtule esitati süüdistataval töökoha olemasolu kohta ka tööleping (lk 102-103) ja süüdistatav A.R avaldas, et ta hakkab väärtegude eest karistuseks mõistetud rahatrahvi tasuma, ei anna A.R-i senisest faktilisest käitumisest nähtuvalt põhjendatud alust rahalise karistuse kohaldamiseks. A.R-i tuleb karistada vangistusega, kohaldades
Kuna ta pani kuriteo toime kavatsetult, selleks vältida sõber S.S. kuriteo toimepanemises süüdimõistmist, millest tulenevalt on tema süü aste suurem kui see oleks ainult otsese tahtlusega kuriteo toimepanemisel, siis on välistatud karistuseks vangistuse miinimummääras mõistmine. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A.R-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega A.R õigeks mõista. Apellatsiooni kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 tähenduses. Väär hinnang tõenditele nende kogumis on viinud ebaõige kohtuotsuse langetamiseni ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (KrMS § 338 p 2). Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole arvestatud A.R-i ütlusi 21.06.2007 kohtuistungil. KrMS § 14 sätestab protsessis võistlevuse põhimõtte. KrMS § 61 lg 1 mõtte kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega tulnuks arvestada vastavalt KrMS §-le 63 lg 1 kahtlustatava A.R-i ütlusi. Kuivõrd ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, siis on otsus ebaõigesti rajatud S.S. kriminaalasjas (nr 1-06-167) tehtud kohtuotsustele. Maakohus on vahetu uurimise põhimõtet eirates märkinud, et S.S. kriminaalasjas tõendite kogumist nähtuvaga on kummutatavad ka A.R-i enda süüd
320 lg 1 järgi täielikult eitavad ütlused (otsuse lk 3). Taoline järeldus ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Maakohus on asunud seisukohale, et A.R ja S.S. on sõbrad ning esimene püüdis oma ütlustega sõpra päästa. Otsusest ei selgu, miks maakohus ei pea õigeks või ei nõustu A.R-i ütlustega selles, et tema tõepoolest juhtis 03.04.2005 kella 01.00 ajal Tartus Riia tänaval sõiduautot Opel Omega Caravan, parkides selle Riia 179A asuvasse parklasse. A.R ei ole kunagi eitanud, et just tema juhtis sõidukit 03.04.2005, mida kinnitas ka S.S. . -3- Maakohus on meelevaldselt tõlgendanud mõistet sõbra päästmisest. A.R-i ütluste mõte seisnes selles, et S.S. ei peaks karistust saama ega kandma A.R-i poolt toimepandud teo eest. 03.07.2006 ja 21.06.2007 kohtuistungil A.R-i poolt antud ütlused on veenvad ja nendest ei nähtu valeütluste andmise tahtlust. Kohtuotsuse kohaselt (lk 5) on A.R-i ja S.S. ütlused kummutatud S.S. süüdistuses
, A.L. , A.M. ja J.P. ütlustest nähtuvaga ja S.S. joobeseisundi tuvastamise protokolliga. Kaitsja on seisukohal, et A.R puudus tunnistajana S.S. kriminaalasjas seadusest tulenev võimalus kohtuotsuse vaidlustamiseks. Eelnimetatud isikute ütlusi A.R-i süüdistuses kohtus vahetult ei uuritud. Samuti ei näinud ega tajunud tunnistajad A.M. ja J.P. , A.L. sündmuste algust, kuna nemad saabusid sündmuskohale alles hiljem, mistõttu nendel ütlustel kaalu ei ole. Ka L.S. ütlused sõiduki juhi isiku suhtes on kahtlusttekitavad. Seega on maakohus meelevaldselt järeldanud ja võrrelnud, et S.S. süüdistuses tunnistajate L.S. , A.L. , A.M. ja J.P. a antud ütlused on olulisel määral suuremad ja kaalukamad ning veenvamad, kui seda on kogumis S.S. ja A.R-i ütlused. Selline järeldus ei ole aga kooskõlas võistleva protsessi põhimõtetega ja on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-s 22 märgitud süütuse presumptsiooniga ning KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise printsiibiga. Kaevatavast kohtuotsusest saab küll lugeda S.S. süüdistuses ja kohtuotsustes kajastatud asjaolusid, aga mitte järeldusi A.R-i süü kohta selles, et tema teadvalt ja tahtlikult andis valeütlusi. Isegi kui tinglikult asuda seisukohale, et A.R on toime pannud kriminaalkorras karistatava teo, siis varem kriminaalkorras karistamata isikule isegi tingimusliku vabaduskaotusliku karistuse mõistmine on liiga karm.
lg 1 sanktsioon näeb vabaduskaotusliku karistuse kõrval ette ka rahalise karistamise võimaluse. Karistuse mõistmisel tulnuks igal juhul arvestada kohtule esitatud dokumendist, mõistlikkuse ja otstarbekuse printsiibist lähtuvalt, et A.R on töökoht ja temal ei ole takistusi hakata tasuma rahalist karistust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Maakohus on veenvalt tuvastanud A.R-i süü
lg 1 järgi ja mõistnud
§-l 56 põhineva karistuse.
lg 1 sätestab muuhulgas kriminaalkorras karistatava teona tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise. A.R andis kriminaalasjas S.S. süüdistuses
järgi Tartu Maakohtus tunnistajana ütlusi 03.07.2006 (tl 29-30), mille kohaselt 2005 aprilli algul juhtis tema sõiduautot, milles oli tagaistmel kaassõitjana S.S. . Ta parkis auto Tartu Arestimaja juures ja lahkus mõnesaja meetri kaugusel peetavale sünnipäevale, kusjuures alkoholijoobes S.S. jäi sõiduautosse. Hiljem kuulis ta, et S.S. kahtlustati ja süüdistati alkoholijoobes sõiduauto juhtimises. Enne nende ütluste andmist oli teda
318 ja 320 kohaselt hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise eest (tl 22). Tartu Maakohtu 04.07.2006 otsusega mõisteti S.S.
järgi süüdi ja tunnistajana A.R-i poolt antud ütlusi hinnati ebausaldusväärseteks. Sama järelduseni jõudis ka Tartu -4- Ringkonnakohus oma 18.09.2006 otsuses, millega maakohtu otsus jäeti muutmata. Sellele otsusele esitatud kassatsiooni Riigikohus menetlusse ei võtnud. Nimetatud otsuse koopiatest ja kohtuistungi protokollidest (tl 11-17 ja 26-32) nähtub, et A.R-i ja S.S. ütlused, mille kohaselt sõiduautot juhtis A.R lähevad oluliselt lahku tunnistajate A.S. , A.L. , A.M. ja J.P. a ütlustest, mille kohaselt sai sõiduautot juhtida vaid alkoholijoobes S.S. . Sellist ütluste kardinaalset lahknevust ei saa selgitada millegi muuga (näit eksitusega vmt) kui et A.R andis kokkuleppel S.S. ga valeütlusi. On ebatõenäoline, et S.S. , teades, et autot juhtis A.R, mille tõeks osutumine välistanuks tema süü, vaikib sellest ja alles kohtuliku uurimise lõppfaasis avaldab selle. Seda ei saa pidada kaitseversiooniks, aktiivne kaitse eeldanuks hoopis intensiivsemat tegevust pärast kaitseversiooni (süüdistatava asemel juhtis autot keegi teine) esitamist. A.R, teades, et tema sõpra S.S. süüdistatakse sõiduki juhtimises alkoholijoobes, kusjuures autot juhtis tegelikult tema, vaikib samuti nagu S.S. . Need on sellised objektiivsed ja usaldusväärsed faktid, mis viitavad sellele, et A.R andis kohtuistungil valeütlusi. Süüdistatav on ise sõnaselgelt väitnud, et ta soovis sõpra (S.S. ) aidata. Nii S.S. kui A.R teadsid, et S.S. süü tõendamise korral kohtu poolt määratud katseaja jooksul, võib S.S. le kaasa tuua vangistuse, kuna ta juhtis sõidukit isikuna, keda on sama teo eest karistatud. A.R-i ähvardanuks vaid karistus juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise eest. Karistuse mõistmisel on maakohus põhjendanud, miks on vajalik A.R-ile mõista karistus tingimisi
Ringkonnakohtu jaoks on need põhjendused veenvad. Andra Pärsimägi Aarne Sarjas -5- Ago Kutsar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.