1-06-12960\14

(01221000002), milles üheks süüdistatavaks on A D . Nimetatud kriminaalasja raames oli arestitud süüdistatava A D kasuks kinnistutele aadressil Toopea 3 ja Mooni 4 seatud hüpoteegid, M N palus vabastada hüpoteegid arestist. Kohtunik A.Z tegi M N ettepaneku, et A D maksaks talle, A.Z-ile 1 100 000 krooni altkäemaksu, mille eest vabastaks kohtunik hüpoteegid arestist, samuti teeks A.Z nimetatud rahasumma eest A D suhtes kriminaalasjas 1-449/03 õigeksmõistva kohtuotsuse. Juhul kui aga A D altkäemaksu maksmisest keeldub, hakkab A.Z kasutama oma kohtuniku ametipositsioonist tulenevat võimalust teha kriminaalasjas A D olukorda kahjustavaid ebaseaduslikke menetlusotsuseid, ei toimuks õiget ja õiglast kohtumenetlust ning Andres davõdovi seaduslikud huvid ning õigused saaksid kahjustatud. A.Z kohtus korduvalt M N , kes oli altkäemaksu vahendajaks, edastades talle oma nõudmisi ning leppides kokku altkäemaksu andmise tingimustes, milles Martin Napa omakorda edastas A D . Asjaosaliste A.Z-i, M N ning A D vahel valitses nimetatud tingimuste osas ühtne arusaam. 06.04.2006 kella 6.00 paiku kohtusid M N ning A.Z Stockmani kaubamaja 5.korruse söögikohas, kus lepiti kokku, et kohtutakse mõne aja pärast „Eesti Maja“ restorani, asukohaga Lauteri 1, lähedal. Nimetatud kohta saabus A.Z oma isikliku sõiduautoga Hyndai Trajet reg nr 962 MCM. M N sisenes autosse, misjärel asuti sõitma M N töökoha suunas aadressil Pikk Jalg

1. Toompea tänavale jõudes pööras A.Z auto Wismari tänavale, peatus Taani Saatkonna eest (asukohaga Wismari 5). Auto peatudes võttis A.Z M N vastavalt kokkuleppele vastu esimese osa nõutud altkäemaksusummast, 2 sularaha summas 200 000 krooni , mille M N oli saanud 06.04.06 kella 10.05 ajal A D A.Z-ile edastamiseks selle eest, et A.Z teeks tema suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse. Ülejäänud rahasumma -900 000 krooni-tasumine pidi toimuma hiljem. Vastavalt Kohtute Seaduse ( RT I 2002, 64, 390) §70 lg1 täidab kohtunik oma ametikohustusi erapooletult ja omakasupüüdmatult. Kriminaalmenetluse koodeksi §20 lg1 kohaselt kohtunik ei tohi kriminaalasja menetlusest osa võtta ja ta taandatakse, kui ta isiklikult on otseselt või kaudselt sellest kriminaalasjast huvitatud või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses, 01.07.04 jõustunud Kriminaalmenetluse seadustiku §49 lg1p5 kohustab kohtunikku taanduma, kui ta mingil põhjusel ei saa olla erapooletu. Nõudes A D altkäemaksu ja võttes M N vahendusel osa sellest so 200 000 krooni, vastu, rikkus A.Z olulist õigusriigi põhimõtet, mille kohaselt õigust mõistab sõltumatu ja erapooletu, ausameelne kohus, pannes sellega toime KarS§294 lg2 p2 ja 4 sätestatud kuriteo. Esitatud süüdistuses A.Z ennast süüdi ei tunnista. Tema kohtus antud ütlustest nähtub, et M N tunneb alates ülikooli ajast, A D teab alates 2003.aasta lõpust, kui ta Harju Maakohtu kohtunikuna hakkas arutama kriminaalasja, milles üheks süüdistatavaks oli A. D . 2003 aasta lõpus tuli M. N tema juurde ja rääkis enda ja A. D vahelistest laenusuhetest. M. N ja temaga seotud OÜ Harjuorg oli laenanud raha A. D seotud äriühingult, laenude tagatiseks olid seatud hüpoteegid M. N kuuluvatele kinnistutele. Kriminaalmenetluse käigus olid hüpoteegid arestitud, M. N oli keeruline neid müüa ja ta taotles hüpoteekide aresti alt vabastamist. Mõni aeg hiljem ta leidis, et hüpoteekide aresti alt vabastamine on põhjendatud ja koostas hüpoteekide aresti alt vabastamise määrused. Määrustest nähtub, et A.Z on need koostanud 14.05.2004.a. A.Z-i ütlustest nähtub, et peale nimetatud määruste koostamist maist 2004 kuni aprillini 2006 kohtusid nad M. N viimase initsiatiivil üks või kaks korda kuus. Nende kohtumiste käigus ütles M. N , et A. D on huvitatud õigeksmõistvast kohtuotsusest ja on valmis selle eest andma üks miljon krooni. Ta väidab, et sellel teemal oli M. N juttu kahel korral, kuid ta ei reageerinud sellele jutule mingil moel. Ta väidab, et kohtumistel räägiti alati A. D kriminaalasjast ning ta selgitas M. N , et õigeksmõistev kohtuotsus kõigis süüdistuse punktides pole võimalik. Kohtumistel rääkis M. N sageli mitmesugustest A. D taotlustest kriminaalasja menetlemisel, need taotlused puudutasid varade vabastamist, tunnistajate ülekuulamist ja ekspertiiside läbi viimist, M. N ütles, et A. D pakub taotluste rahuldamiste eest raha, konkreetsetest summadest juttu polnud. Tal jäi mulje, et M. N tegutses A. D huvide kaitsmisel mingi kasu nimel. Ta kinnitab, et 2006 aasta alguses käis A. D tema kabinetis ühte kirjalikku taotlust toomas ja lisaks sellele näitas talle ühte A4 formaadis paberit, kuhu oli kirjutatud küsimus „Kas M N tõi ära?“. Ta väidab, et ei reageerinud sellele küsimusele, sai aru, et küsimus on altkäemaksust-rahast. Ta väidab, et 4.aprillil 2006 kohtumisel ütles M. N , et ta peaks vastu võtma 200 000 krooni A. D ja ta nõustus. M. N ütles talle, et kui sa seda raha ei võta, arutad seda asja veel neli aastat. A.Z väidab vastuoluliselt, et sai hästi aru, mille eest ja millega seoses see raha, aga konkreetselt ei saanud ka. Tema ütlustest nähtub, et 6.aprillil 2006 kutsus M. N tema kokkusaamisele Stockmanni kaubamaja kohvikusse, seal leppisid kokku uue kohtumise Eesti Maja juures. Ta sõitis oma autoga Eesti Maja juurde, võttis seal peale M. N , kes sõidu ajal andis talle üle 200 000 krooni paberkotis, mille asetas autos kahe istme vahele. Ta sai aru, et tegemist oli rahaga, millest 4.aprillil juttu oli. Peale raha üle andmist M. N väljus autost, tema sõitis oma ema elukohta ja jättis raha sinna. Oma rahaga seoses olevate kavatsuste kohta andis A.Z kohtus vastuolulisi ütlusi, väites, et plaanis M. N raha tagastada, kui on kriminaalasja arutamisega nõupidamistuppa jõudnud. Vastuseks küsimusele-miks pidi raha tema käes olema, vastas A.Z- miks mitte. Hiljem ta tunnistas, et raha vastu võttes tal selle tagastamise mõtet polnud, see pidi selguma otsustamiste käigus ja tal oli järelemõtlemiseks aega. Ta väidab, et juba 2005.aasta lõpus väitis N , et D pakub 200 000 krooni et, see pidi olema märguanne, et 3 kohtuotsus tuleb soodne. Ta ei oska öelda, miks ta ei rääkinud raha pakkumistest õiguskaitseorganitele, väidab, et arvas, et tema tegevus jääb märkamata. Tunnistaja A. D kohtus antud ütlustest nähtub, et tunneb M. N alates 1997.aastast, et N on korduvalt taotlenud ja saanud laenu temaga seotud ettevõtetelt. A.Z tunneb kui tema kriminaalasja arutanud kohtunikku. Tema ütlustest nähtub, et M. N oli korduvalt tema poole pöördunud saamaks soodsamaid tingimusi oma laenudele. Kui tema kriminaalasi jõudis kohtunik A.Z-i menetlusse, teatas N talle, et kui tema võlad nullitakse, astub A. D Harju Maakohtust välja õnnelikuna ja õigeks mõistetuna. Algul oli M. N viidanud ainult enda ja A.Z-i headele suhetele ning sellele, et tal on võimalik mõjutada kohtupidamist, hiljem teatas, et jõulurahu maksab 200 000 krooni ja õigeksmõistev kohtuotsus 900 000 krooni, jõulurahurahast rääkis N 2005.a novembrist 2006.a. veebruarini. Tal olid kahtlused, kas M. N suhtleb A.Z-iga ning ta proovis seda ka kontrollida. 2005.aasta detsembris esitas ta avalduse Kaitsepolitseile. Peale seda jätkusid kohtumised N mitmetes söögikohtades, mis Kaitsepolitsei poolt salvestati. Kohtumistel püüdis ta selgitada, kas N on side A.Z-iga ja kas ta tegutseb viimase nimel. Tihti räägiti süüdistuse erinevatest punktidest, vestlused toimusid rohkem kehakeeles, kohtunikku nimetati direktoriks, teda õpilaseks, tehti märkmeid salvrätikutele. Ta ei oska seletada mida tähendab nendel märkmetel summa 2,2 tuhat. Ta väidab, et N küsis summasid ja asju kosmiliselt ja erineval viisil ja kõigele ta ei pööranud tähelepanu, et N küsis ka 3,2 miljonit lubades vastu A.Z-i poolseid teeneid. Mingil ajal tahtis N veenduda raha olemasolus ning ta viis N Hansapanka, kus näitas renditud laekas poolteist miljonit krooni sularaha. 26-
2. veebruaril 2006 andis ta N viimase nõudmisel üle 200 000 krooni, üleandmine fikseeriti Kaitsepolitsei poolt. Hiljem ta ei saanud aru, kas N andis selle raha A.Z-ile edasi või jättis endale. Ta käis A.Z-i kabinetis ühte taotlust viimas ja samas näitas ka A.Z-ile A4 formaadis paberilehele kirjutatud küsimust „Kas N tõi ära?“, A.Z vastas –ei. Talle tundus hämmastav, et kohtunik reageeris nii tõsisele küsimusele nii külmalt. Umbes 20 minutit peale seda külaskäiku helistas talle N ja tegi etteheiteid selle külaskäigu pärast, ta sai aru, et A.Z oli N külaskäigust informeerinud. 6.aprillil 2006 andis Merilahe perearstikeskuse ees autos N üle 400 000 krooni. A. D 05.01.2006 registreeritud avaldusest Kaitsepolitseiametile ja Riigiprokuratuurile nähtub, et D kirjeldab selles oma rahalisi suhteid M. N ning märgib seda, et viimane viidates oma headele suhetele kohtunik A.Z-iga, nõudis temalt 200 000 krooni jõulurahu kinnitamiseks ja 900 000 krooni õigeks mõistva otsuse jaoks. Tunnistaja M. N kohtus antud ütlustest nähtub, et tunneb A.Z ülikooli ajast, seejärel tuli suhtlemisse vahe, uuesti hakkas suhtlema seoses kriminaalasjaga, kus üheks süüdistatavaks oli A. D . OÜ Harjuorg, mida esindas M. N oli võtnud laenu A. D seotud OÜlt Infestus, mille tagatiseks oli seatud Napale kuuluvatele kinnistutele hüpoteegid OÜ Infestus kasuks. Ta käis A.Z-i juures taotlemas hüpoteekidele kriminaalmenetluses pandud arestide tühistamist, mõne aja möödudes viimane rahuldas need taotlused. Ühel kohtumisel 2005.aasta sügisel oli A.Z teinud talle ettepaneku, et D mõistetakse süüdi ainult ühes süüdistuse punktis ja talle ei mõisteta reaalset vangistust ja et selle eest peab D talle maksma 1,1 miljonit krooni. Ta andis selle informatsiooni D edasi ja järgnes pingeline infovahetus, kus D püüdis saada täpsemat informatsiooni, A.Z aga ei selgitanud midagi, ütles vaid, et kõigepealt tuleb tasuda 200 000 krooni ja see on kokkuleppe kinnituseks. M. N väitel nõudis D täielikku õigeks mõistmist, A.Z aga väitis, et see on võimatu.
3. aasta kevadel, kui asi oli veninud, oli A.Z talle öelnud, et kui D venitab kohtus, siis temal saavad head mõtted otsa ning ta ei rahulda D taotlusi, ei luba teda välismaale. Ta tunnistab, et samal ajal kui vahendas informatsiooni A.Z-i ja D vahel, tegeles ka D oma laenudele paremate tingimuste kauplemisega. Ta tunnistab, et esimest 200 000 krooni, mis D talle veebruarismärtsis 2006 üle andis ei julgenud ta kohtunikule edasi anda ja kasutas raha ise ära. Ta ei julgenud ka D öelda, et raha edasi ei andnud ja põikles vastusest kõrvale. Hiljem kuulis 4 A.Z-ilt, et D oli käinud viimase kabinetis paberiga, millel oli tekst „Kas Napa tõi raha ära?“, A.Z oli olnud väga pahane, et D nii ettevaatamatu oli. Napa ütlustest nähtub, et 6.04.2006 Merimetsa Haigla juures autos andis D talle üle 400 000 krooni ning seejärel peeti ta kinni kaitsepolitseinike poolt. Talle tehti ettepanek koostööks Kaitsepolitseiga ja sellest ta loobuda ei saanud. Ta väidab, et 04.04.2006.a. A.Z-iga ujulas kohtudes olid nad kokku leppinud 200 000 krooni üleandmises ning selles, et see toimub 06.04.
4. Ta saatiski A.Z-ile SMS-i, leppides kokku kohtumise Stockmanni kaubamajas, kohtumise pidi fikseerima Kaitsepolitsei. Nad kohtusid A.Z-iga ja ta teatas viimasele, et D on asja täitnud ja küsis, kus ta selle üle annab. Nad leppisid kokku kohtumise Eesti Maja nurgal, kus pisut hiljem A.Z ta oma auto peale võttis, autos pani ta jõupaberist paki 200 000 krooniga kahe istme vahele ja palus ennast Wismari tänava nurgal välja lasta. Kahtlustatava kinnipidamise protokollist 06.04.2006.a. nähtub, et A.Z peeti kinni 06.04.2006.a. kl.18.00 kahtlustatavana KarS § 294 lg 2 p 2, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, 07.04.2006 ta vabastati. A.Z-i korteri Tallinn Vilde tee 76a-2 läbiotsimise protokollist 06.04.
5. nähtub, et läbiotsimisel midagi ära ei võetud, A.Z-ile tehtud ettepanekule anda välja ebaseaduslikul teel saadud raha ja esemed vastas viimane, et ei ole midagi välja anda. A.Z-i korteri Tallinn Vilde tee 76a-2 läbiotsimise protokollist 07.04.
6. nähtub, et läbiotsimise käigus andis A.Z vabatahtlikult välja sinist värvi koti millele peale kirjutatud „autoapteek“ ja mille sees oli 4 kummidega kinnitatud 500-ste rahatähtede pakki kogusummas 200 000 krooni, A.Z väitis, et sai selle raha 06.04.2006.a. M.N käest. A.Z-i kasutuses oleva sõiduauto Hyunday Trajet reg.nr. 962 MCM läbiotsimise protokollist 07.04.2006.a. nähtub, et sõiduautos kõrvalistuja istme ees põrandal olid laiali esmaabitarbed, autoapteegi kotti autos polnud, ära võeti kõrvalistuja istmel olev tühi pruuni värvi sangadega paberkott. Esemete äratundmiseks esitamise protokollist 07.04.2006.a. nähtub, et M.N on selle paberkoti ära tundnud kotina mille sees ta A.Z-ile raha üle andis. Jälitustegevuse protokollidest ja salvestustest nähtuvad A.D ja M.N korduvad kohtumised, M.N ja A.Z-i korduvad kohtumised, samuti M.N ja A.Z-i SMS sõnumite vahetus 16.01.2006-06.04.2006.a. Muude salvestiste hulgas on videosalvestus M.N ja A.Z-i kohtumisest 04.04.2006.a. Kalevi SPA-s ja video ja helisalvestis 06.04.2006.a. M.N ja A.Z-i kohtumisest Stockmanni kaubamajas ja hiljem kuriteo matkimisest A.Z kasutuses olevas autos. M.N suhtes on 17.07.2006.a. kriminaalmenetlus kahtlustuses KarS § 296 lg 1 järgi lõpetatud seoses isikult tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga KrMS § 205 alusel. Oma otsusega nr.1031 13.06.2006.a. on Vabariigi President andnud nõusoleku A.Z-i kriminaalvastutusele võtmiseks. Kohus nõustub osaliselt kaitsja kriitikaga A.Z-ile esitatud süüdistuse ebakonkreetsuse osas, samas leiab kohus, et A.Z-ile esitatud süüdistuses on siiski esitatud kõik faktilised asjaolud, mis on tema karistusõigusliku vastutuse aluseks ning seega pole süüdistatava kaitseõigust rikutud. See, et süüdistuses toodud osa asjaolusid kohtuliku uurimise käigus tõendamist ei leia ja ära langevad ning süüdistatava olukord seeläbi kergeneb, on võistleva protsessi puhul üpris tavaline ja seda ei saa pidada menetlusõiguse rikkumiseks. Kohtus loobus prokurör süüdistusest KarS§ 294 lg 2 p2 osas so altkäemaksu nõudmises. Arvestades asjaolu, et altkäemaksu üleandmine A.Z-ile toimus matkimise käigus, palus prokurör kvalifitseerida A.Z-i poolt toimepandu kuriteo katsena KarS§294 lg2 p4-§ 25lg1 -§26 lg1 järgi. Kohtus ei leidnud kinnitust ka süüdistuse väide, et altkäemaksu võtmine A.Z-i poolt oleks olnud seotud M. N kuulunud kinnistute hüpoteekide arestist vabastamisega. Nii M. N kui A.Z-i ütlustest nähtub, et altkäemaksust hakati rääkima alles siis, kui arestid 5 hüpoteekidele olid tühistatud (s.o. peale14.05.2004.) ja et altkäemaksust räägiti seoses A.D suhtes langetatava kohtuotsusega. Kohus leiab, et altkäemaksu võtmise objektiivse süüteokoosseisu olemasolu A.Z-i tegevuses on kohtus tõendamist leidnud. Altkäemaksu võtmisena käsitatakse ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumist või vara või muu soodustuse vastu võtmist vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi. Põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, piisab niinimetatud ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat. A.Z nimetati Harju Maakohtu kohtunikuks Vabariigi Presidendi 7.09.1993.a. otsusega nr.
7. Vaieldamatult on kohtunik oma ametiülesandeid täites alati ametiisik, kes oma ametiseisundi tõttu omab võimuesindaja ülesandeid ja kellel on volitused võtta vastu isikute jaoks siduvaid otsustusi. Oma võimuesindaja ülesandeid rakendab kohtunik kohtuasju menetledes. A.Z ise on tunnistanud, et pakkumise altkäemaksu kohta esitas Napa juba 2004.a., et 2005.aasta sügisel pakkus M.N altkäemaksu 200000 krooni väites, et selle vastuvõtmine pidi olema märguandeks A.Z-i poolt A.D suhtes tehtav kohtuotsus tuleb viimasele soodne, et raha andmisest ja sellega seoses tema poolt menetletava kriminaalasja üksikasjadest oli N juttu korduvalt, et 04.04.2006 nõustus ta raha vastuvõtmisega ja 06.04.2006 võttis N 200 000 krooni, saades aru, et see on A.D antud raha ja raha on antud seoses tema poolt menetletava kriminaalasjaga, milles A.D oli süüdistatavaks. A.Z-i ütlusi kinnitavad altkäemaksu üleandmise matkimisega A.D M.N ja M.N A.Z-ile 06.04.2006 kogutud tõendid samuti jälitustoimingu käigus fikseeritud A. D külaskäik A.Z-i kabinetti 14.03.
8. a. koos A4 formaadilisel paberil esitatud küsimusega „Kas Martin tõi ära?“ ja A.Z-i poolt 07.04.2006.a. läbiotsimise käigus M.N saadud 200 000 krooni väljaandmine. A. D ja M. N ütlused altkäemaksu teema tõstatamise osas erinevad küll A.Z-i ütlustest, kuid kinnitavad siiski altkäemaksu võtmist A.Z-i poolt. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et usaldusväärselt pole tõendamist leidnud altkäemaksu nõudmine A.Z-i poolt, kuna süüdistus altkäemaksu nõudmises põhines vaid M. N ütlustel ja puudusid muud tõendid, mis seda kinnitaksid. Sarnaselt altkäemaksu nõudmisega pole kohtu arvates usaldusväärselt tõendamist leidnud ka see, et A.Z-i ja A. D vahel oli kokkulepe, et altkäemaksu summa suuruseks on 1,1 miljonit krooni ja et A.Z just sellise summa vastuvõtmisega nõustus. Süüdistuses märgitud altkäemaksu summa suuruse nagu ka ülalmärgitud altkäemaksu nõudmise kohta on olemas vaid M. N ütlused, kes on väitnud, et A.Z küsis 200 000 krooni niinimetatud jõulurahu raha ja 900 000 krooni soodsa kohtuotsuse eest. Asjaosalised on nimetanud aga ka teistsuguseid summasid. A.Z-i ütlustest nähtub, et algul pakuti talle altkäemaksu 1 miljon krooni, aga ta ei reageerinud sellele ettepanekule mitte kuidagi, hiljem nõustus 200000 krooni vastuvõtmisega. Ülalloetletud tõenditest nähtub, et asjas figureerivad veel summad1,5 miljonit krooni, mida A. D näitas pangaseifis M.N ja A. D ja M. N kohtumistel koostatud märkmepabereil kirjas olevad numbrid 2,2 ja 3,3 aga ka 3, 2 miljonit krooni mida A.D ütluste kohaselt M.N samuti oli nimetanud ja seejuures A.Z-i poolseid teeneid lubanud. Arvestades asjaolu, et süüdistus altkäemaksu nõudmise ja altkäemaksu summa suuruse-1,1 miljoni krooni- kohta põhineb vaid M. Napa ütlustel, kes samal ajal A.Z-i ja A. D suhete vahendamisega tegeles aktiivselt ka enda rahaliste probleemide lahendamisega- s.o. 6 A.D võetud laenudele viimaselt soodsamate tingimuste taotlemisega- ei saa tõsikindlalt väita, et kõik rahasummad, millistest A. D ja M. N omavahel rääkisid ja mille kohta märkmeid tehti oleksid seostatavad A.Z-iga. Osaliselt kinnitavad M.N ütlusi altkäemaksu nõudmisest ja summa suurusest A.D ütlused, kuid tema ütlused tuginevad vaid M.N kuuldule ja ei oma seega tõendina iseseisvat kaalu. M.N kavatsuste tegeliku sisu ja tema poolt A.D ja A.Z-i vahel vahendatava informatsiooni adekvaatsuse kohta usaldusväärsed tõendid puuduvad, tema tegevuse vastuolulisusele ja ütluste ebausaldusväärsusele viitab ka asjaolu, et A.D 27.02.2006.a. saadud 200 000 krooni ta A.Z-ile ei edastanud vaid kasutas oma tarbeks. M.N tegevuse ja tema antud ütluste vastuolulisuse tõttu on tekkinud kahtlused, et enda huve silmas pidades ta mitte ainult ei vahendanud informatsiooni A.D ja A.Z-i vahel vaid andis mõlemale poolele ka teateid mis teenisid tema enda huve. M.N ütlusi ja teisi olemasolevaid tõendeid kriitiliselt hinnates peab kohus tõenäoliseks, et M.N ja A.Z-i suhtlemise käigus kujunenud A.Z-i tahtlust altkäemaksu võtmiseks edastas M.N A.D kui A.Z-i poolset altkäemaksu nõudmist mistõttu A.D tegi avalduse õiguskaitseorganitele. Kuna A.Z on väitnud, et altkäemaksu pakkumise esitas temale M.N kui A.D esindaja ja kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid mis neid ütlusi kummutaks ja täiendavaid tõendeid koguda pole võimalik, siis tõlgendab kohus tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ja piirdub tõdemusega, et A.Z altkäemaksu ei nõudnud ega küsinud vaid nõustus altkäemaksu võtmisega summas 200 000 krooni ja hiljem ka võttis altkäemaksu 200 000 krooni. Altkäemaksu võtmine suures ulatuses eeldaks altkäemaksu summa suurust, mis ületab sajakordse miinimumpalga suuruse, 2006.a. seega 300 000 krooni. Olukorras, kus on ära langenud süüdistus altkäemaksu nõudmises ja altkäemaksu võtmises suures ulatuses tuleb A.Z-i poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 294 lg 1 järgi. Kohus nõustub prokuröri Riigikohtu lahendile 3-1-1-110-04 toetuva arvamusega, et matkimisele alluvad süüteod jäävad juba olemuslikult reeglina katse staadiumi sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et A.Z-i poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida kuriteo katsena KarS § 294 lg 1- 25 lg 1 järgi. A.Z-i enda ütlustest nähtub, et ta sai aru, kelle raha ta vastu võtab ning, et see raha oli talle antud seoses oodatavate teenetega kriminaalasja arutamisel. Nõustumine altkäemaksuga ja tahtlus altkäemaksu vastu võtta kujunes pika ajavahemiku vältel alates
9. aastast mil jutuajamised altkäemaksust M.N algasid kuni 06.04.2006.a. mil ta altkäemaksu vastu võttis. A.Z oli piisavalt aega, et olukorda hinnata ja valikuid teha, kohtunikuna sai ta aru, et peale A.D saadava altkäemaksuga nõustumist ja peale selle vastu võtmist ei saa ta arutada kriminaalasja kus kohtualuseks oli A.D enam erapooletult ja seega on asja edasine arutamine ebaseaduslik vaatamata sellele milliseid konkreetseid otsustusi ta asja lahendamisel teeb. Kuna ta siiski nõustus altkäemaksuga ja selle vastu võttis viitab see sellele, et ta sai aru, et paneb toime süüteokoosseisule vastava teo, oli teadlik selle teo tagajärgedest ja tahtis seda toime panna s.o. ta pani kuriteo toime otsese tahtlusega. A.Z-i tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. A.Z-i ja tema kaitsja kohtumenetlust läbiv kriitika jälitustoimingud reguleerivate seadusesätete ning uurimis- ja jälitustoiminguid läbi viinud ametiisikute tegevuse suhtes pole kohtu arvates põhjendatud. Jälitustoimingud on läbi viidud Kriminaalmenetluse Seadustikus (KrMS) ja Jälitustegevuse seaduses (JälitTS) sätestatud viisil ja selleks nõutavate lubade alusel. Kaitsja on taotlenud mitmete Kriminaalmenetlusseadustiku ja Jälitustegevuse seaduse sätete kohaldamata jätmist nende vastuolu tõttu Põhiseadusega. Põhiseadusega vastuolus olevaks 7 nimetab kaitsja JälitTS-t osas millega ei ole tagatud sõltumatu kontroll jälitusasutuse jälitustegevuse üle ja pole määratletud kriteeriumid millede esinemisel tekib vajadus alustada kriminaalmenetluses jälitusmenetlust; KrMS-t osas millega ei määratleta isikuid keda on lubatud allutada jälitustoimingutele; JälitTS-t osas millega pole üheselt reguleeritud matkija staatus; KrMS-t osas millega pole ajaliselt piiratud jälitustoimingute teostamine; KrMS-t osas millega pole ajaliselt piiratud jälitustoimingute lubade pikendamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli käigus hindab olema asjassepuutuv. Riigikohtu lahendist 3-14-1-16-06 nähtub, et vastavalt Riigikohtu praktikale on asjassepuutuv norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti, kui selle põhiseadusele vastavuse korral Käesolevas kriminaalasjas on ilmne, et peale A.D poolt õiguskaitseorganitele esitatud avaldust oli vaja alustada uurimistoiminguid ja sealhulgas ka jälitustoiminguid. See, et altkäemaksu kui varjatud kuriteoliigi puhul esineb vajadus läbi viia jälitustoiminguid sealhulgas ka kuriteo matkimist on kohtupraktikas üldtuntud asjaolu. Ka Riigikohus oma lahendis 3-1-1-110-04 on väljendanud oma seisukohta, et raskemate kuritegude puhul nagu seda on altkäemaks on jälitustoimingud ja kuriteo matkimine vajalikud ning et need operatsioonid võivad kujuneda pikaajalisteks. Käesolevas kriminaalasjas alustati jälitustoimingutega jaanuaris 2006 ja lõpetati 06.04.
10. kuriteos kahtlustatava isiku kinni pidamisega, seega ei saa väita et see aeg oleks põhjendamatult pikk. Kohtu arvates on kuritegude matkimised läbi viidud seaduslikult, matkimised pole üle kasvanud lubamatuteks teoprovokatsioonideks. Kohtus on tõendamist leidnud, et A.Z oli altkäemaksu võtmise tahtlus olemas enne 06.04.2006 kui matkimine tema suhtes läbi viidi ja ka enne kui A. D õiguskaitseorganitele avalduse tegi ning jälitustoiminguid alustati. Sellise tahtluse olemasolule ja altkäemaksu võtmisega vähemalt kaudse tahtluse vormis nõustumisele juba
11. ja
12. aastal viitab otseselt asjaolu, et ta vaatamata korduvalt esitatud altkäemaksupakkumistele ei teatanud neist õiguskaitseorganitele ja pidas M.N A.D puudutava kriminaalasja üksikasjadest ja sellega seoses altkäemaksu võtmisest kuid kestvaid läbirääkimisi jätkates samal ajal A.D kriminaalasja menetlemist. Altkäemaksu võtmisega nõustumise märgiks oli A.Z-i selline käitumine ka M.N ja A.D . Eelnevast nähtub, et käesolevas kriminaalasjas kasutati jälitustoimingute läbiviimist tõendite kogumiseks olukorras milles kuriteo spetsiifikat arvestades on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatud. Jälitustegevusega kaasnev riive jälitatava isiku põhiõigustele on õigustatud, põhjendatud, seadustega reguleeritud ning Põhiseadusega kooskõlas olev. Kaitsja poolt nimetatud seadusesätted või nende puudumine arutatava kuriteo kontekstis pole asjassepuutuvad ega otsustava tähtsusega ja puudub igasugune alus algatada nende sätete või nende puudumise põhiseadusevastaseks tunnistamise menetlust. Olukorras, kus A.Z oma ütlustes sisuliselt tunnistab altkäemaksu võtmist jääb arusaamatuks kaitsja käesoleva kriminaalasja kontekstis esitatud taotlus muuta seadusandlust selliselt, et taoliste kuritegude avastamist oluliselt raskendada või võimatuks teha. Põhiseaduse § 26 lubab riigiasutustel sekkuda isiku eraellu seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks ja kurjategija tabamiseks, just seda aga antud juhul tehtigi. Kohtu arvates on igati järgitud Põhiseaduse §11 esitatud nõuet et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 sätteid. Kuna karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid käesolevas asjas ei esine, siis lähtub kohus karistuse mõistmisel süüdistatava süüst, võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest e. üldpreventiivsetest kaalutlustest. 8 Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka seda, et A.Z-i poolt toimepandu on kvalifitseeritud kuriteokatsena. KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on ettenähtud karistusena ühe- kuni viieaastane vangistus. Käesolevas asjas karistusliigi valikut seega ei ole. Kohus leiab, et A.Z-i süü suurust, ja õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades tuleb teda karistada keskmisest suurema karistusmääraga. A.Z pani kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Kuriteo toimepanemise asjaoluna on tähelepanuväärne, et enne altkäemaksu võtmist oli A.Z piisavalt aega, et teha valik seaduskuuleka käitumise kasuks olukorras kus altkäemaksu andmise-võtmise küsimus M.N korduvalt jutuks oli. Tal oli kuudepikkune aeg, et lõpetada nimetatud kohtumised M.N ja teatada võimalikust altkäemaksu pakkumisest õiguskaitseorganitele. Nõustudes altkäemaksuga ja selle vastu võttes sai A.Z kohtunikuna vaieldamatult aru, et sooritab sellega raske kuriteo, et tema tegu pole kooskõlas tema kui õigusemõistja käitumisele esitatavate kõrgendatud nõudmistega ning et toimepanduga riivab ta raskelt ühiskondlikku õiglustunnet ja põhjustab usalduse langemise kohtusüsteemi ja riigivõimu vastu tervikuna. Altkäemaksu võtmise kuriteokoosseis on sätestatud Karistusseadustiku ametialaste kuritegude peatüki aususe kohustuse rikkumise jaos. Kaitstavaks õigushüveks on riigivõimu aususe ja äraostmatuse kindlustamine. On enesestmõistetav, et aususe kohustuse rikkumine ja riigivõimu ausust ja äraostmatust rünnanud kohtunikuvande andnud kohtuniku süü on suurem kui see oleks teiste ametiisikute puhul sama süüteokoosseisu realiseerimisel. Kohtu arvates puuduvad käesolevas kriminaalasjas süüdistatava isikut või kuriteo toimepanemise asjaolusid iseloomustavad tegurid, mis võimaldaksid kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik ja kohus ei pea seega karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 175 lg1 p2,9; 180 lg1; 305-317 kohus Otsustas: A.Z süüdi tunnistada KarS § 294 lg1 - §25 lg1 järgi ja karistuseks mõista 3 (kolm) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. KarS§ 68 lg 1 alusel arvestada karistuse kandmise aja hulka A.Z-i kahtlustatavana kinnipidamise aeg 06.-
14. 2006 so 2 (kaks) päeva vangistust, karistust jääb kanda 3 (kolm) aastat 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Kohtuotsus pöörata täitmisele selle jõustumisel. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda A.Z-i kinnipidamiskohta saabumise aeg. Välja mõista A.Z-ilt kohtukulud: 1) tunnistaja Andres D istungile ilmumise sõidukulu summas 255,00 (kakssada viiskümmend viis,00) krooni ; 2) ekspertiisimaksumus 11 750,00 (üksteist tuhat seitsesada viiskümmend,00) krooni ja sundraha 6525,00 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis,00) krooni riigituludesse. Tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas arveldusarvele nr 221023778606, maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049900 ning selgitus: A.Z, 1-06-12960 , kohtukulu A.Z, 1-06-12960 sundraha. Kohtukulud ja sundraha tasuda 30 (kolmkümmend) päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid –autoapteek ja paberkott hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioon Viru Ringkonnakohtule teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Viru Maakohtule kirjalikult 7 (seitse) päeva jooksul 9 alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Viru Maakohtule kirjalikult 15 (viisteist ) päeva jooksul alates otsuse ärakirja kättesaamisest. Kohtunik Rahvakohtunikud /allkiri/ /allkirjad/ Ärakiri õige №oremreferent T.Kullerkupp T.Pilt, L.Eero I.Golubev Viru Ringkonnakohus 28.03.2008.a otsustas: Jätta muutmata Viru Maakohtu 31.01.2008 otsus A.Z-i süüdimõistmises KarS § 294 lg 1- § 25 lg 1 järgi. Kaitsja Andres Repnau apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustus
15. juunil 2008.a Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärusega №oremreferent I.Golubev