KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25 mai 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 06-4139 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aav

§ 115järgi ja karistada 4/ nelja/aastase vangistusega. Karistuse kandmise alguseks lugeda 03.10.2005 aasta 1 2. Kr

MS § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista V.K-lt riigieelarvetuludesse sundraha 5400.00 / viis tuhat nelisada/ krooni.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 28 mai 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 25 mai
3. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
4. V.K-le oli esitatud süüdistusakti alusel KarS § 114 p 4 järgi süüdistus selles, et ta, olles isiksuks kes oli karistatud KrK § 100 järgi, ajavahemikus 02.10.2005 hilisõhtust kuni 03.
5. 2005 aadressil XX x Tallinnas, pani toime P.P tapmise ja nimelt tekkinud tüli käigus tekitas P.Ple peksmisega eluohtlikud tervisekahjustused, millede tagajärjel P.P suri 04.10.2005 kell 15.
7. Harju Maakohtu istungil riiklikku süüdistust esindav prokurör loobus süüdistusest KarS § 114 p 4 järgi ja toetas süüdistust kergema kuriteo toimepanemise osas ja leidis, et V.K tuleb süüdi tunnistada KarS § 115 järgi.
8. Harju Maakohus tunnistas V.K süüdi KarS § 114 p 4 järgi ja karistas 8 aastase vangistusega, karistuse kandmise alguseks luges 03.10.2005 Maakohus leidis, et ei saa nõustuda prokuröri poolt kohtuistungil esitatud kergema süüdistusega. APELLATSIOONIDE SISU:
9. Kaitsja J.Grossmann esitatud apellatsioonis taotleb kohtuotsuse tühistamist ja V.K süüdi tunnistamist KarS § 117 järgi ja talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et prokurör loobus V.K süüdistusest KarS § 114 järgi, leides, et ta tuleb süüdi tunnistada KarS § 115 järgi, kuid kohus jättis sellise asjaolu tähelepanuta. Vaatamata sellele, et prokuröri nägemuse järgi tuleks V.K süüdi tunnistada KarS § 115 järgi leiab, kaitsja, et tegemist on siiski surma põhjustamisega ettevaatamatuse tõttu. Kaitsja leiab, et tegemist oli omavahelise kaklusega, mille algatajaks oli ise kannatanu. Kakluse käigus kukkus kannatanu kuklaga vastu seina või vastu põrandaliistu. Kui kannatanu enam vastupanu ei osutanud jättis süüdistatav löömise järgi. Ruum oli pime, süüdistatav ei näinud vigastuste suurust, kannatanu jäi magama. Süüdistatav ei tahtnud kannatanut tappa, tema tegevus oli suunatud enesekaitsele. Ta lõi kannatanut kuhu juhtus, toas oli pime. Tapmise tahtluse puudumist näitab asjaolu, et kui hommikul süüdistatav nägi kannatanu olukorda läks ta tänavale ja palus inimeste abi kiirabi ja politsei väljakutsumiseks. Kuna puudus tahtlus ei saa rääkida ka provotseeritud tapmisest. 2 Karistuse mõistmisel tuleks arvestada süüdistatava püüdu aidata kannatanut, puhtsüdamlikku kahetsust ja aktiivset kaasabi süüteo avastamisel.
10. Prokuröri apellatsioonis taotletakse otsuse tühistamist ja uue otsusega V.K süüdi tunnistamist KarS § 115 järgi ja tema karistamist 5 aastase vangistusega. Kohus ei nõustunud prokuröri arvamusega, et V.K poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 115 järgi vaid mõistis ta süüdi KarS § 114 p 4 järgi. Prokurör leiab, et kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust. Prokurör esitab juba maakohtu istungil esitatud põhistuse V.K poolt toimepandu kvalifitseerimisest KarS § 115 järgi. Esitab V.K poolt antud ütluste sisu ja ka tunnistaja Kaasiku poolt antud ütluste sisu ja leiab, et antud juhul on tuvastamist leidnud kannatanu poolne tõsine rünne füüsilise vägivalla, solvangute ja raha nõudmise näol. Tegemist oli agressiivse kannatanuga, kes oli dessantväelane, seega ei saa välistada süüdistataval hingelise erutuse tekkimist ja kannatanu provotseerivat käitumist. Prokurör toob ära Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-86-04 esitatud selgitused ja KarS § 115 ettenähtud koosseisulised tunnused ja leiab, et erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste vaid on juriidilisele hindamisele avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt. Prokurör teeb viite KrMS § 301 sätestatule ja leiab, et kohtul puudub võimalus mingilgi viisil raskendada süüdistust olukorras, kui prokurör on süüdistuse ümberkvalifitseerinud selliselt, et see kergendab süüdistatava olukorda ja loobunud raskemast süüdistusest. Seega puudus kohtul alus süüdi mõista V.

§ 114p 4 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Apellant – kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja palus kohtuotsus tühistada ja V.K poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Samas märkis, et kui ringkonnakohus tunnistab V.K süüdi KarS § 115 järgi, siis tuleb temale mõista prokuröri poolt taotletust leebem karistus. Süüdistatav jättis kohtuotsuse tühistamise ja tema tegevusele juriidilise hinnangu andmise kohtu otsustada, märkis vaid et tal ei olnud tahtlust P.P tappa. Apellant- prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja palus selles esitatud põhistusel kohtuotsus tühistada ja uue otsusega V.K süüdi tunnistada ja karistada KarS § 115 järgi. Kaitsja apellatsiooni palus jätta rahuldamata kui põhjendamatu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:
2. Harju Maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas: Kohtukolleegium leiab, et maakohus on V.K süüdimõistmisel KarS § 114 p 4 järgi oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtuvalt/ II kd. t.lk. 109-112/ on riiklikku süüdistust kohtus esindav prokurör kohtuvaidluste käigus loobunud V.K esitatud süüdistusest KarS § 114 p 4 järgi ja on leidnud, et V.K poolt toimepandu on kvalifitseeritav kergema kuriteona ja nimelt KarS § 115 järgi. Seega on prokurör realiseerinud KrMS § 268 lg 7 ettenähtud õiguse kuriteo samadest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, 3 kergendades süüdistatava olukorda. KrMS § 268 lg 1 ja § 301 kehtestatu kohaselt kohus arutab kriminaalasja süüdistuse piirides ja kui prokurör kohtuvaidlustes loobub süüdistusest, antud juhul raskemast süüdistusest, ei ole kohtul seaduslikku alust ega võimalust süüdistatavat süüdi mõista raskemas süüdistuses kui prokurör taotleb ja mille osas esitatud süüdistust toetab. Antud juhul on maakohus süüdi tunnistades ja karistades V.

§ 114p 4 järgi väljunud süüdistuse piiridest. Kohtukolleegium leiab, et selline maakohtu poolne rikkumine on käsitatav Kr

MS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena mis on endaga kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja ebaseadusliku kohtuotsuse. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul selline rikkumine annab ringkonnakohtule seadusliku aluse kohtuotsuse tühistamiseks kuid ei kohusta apellatsioonikohut tagastama kriminaalasja uueks arutamiseks vaid rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonikohtu poolt.

1. V.K poolt toimepandu kvalifitseerimise osas: Antud juhul puudub vaidlus sellest, et V.K peksis P.P nii käte kui ka jalgadega, sealhulgas põlvedega nii kehasse kui ka pähe kuni viimane jäi põrandale pikali lamama. Ka kaitsja apellatsioonis on väidetud, et süüdistatav lõi P.P kuhu juhtus, kuni viimane enam vastupanu ei osutanud. Puudub vaidlus ka sellest, et V.K poolt peksmisega tekitatud vigastused põhjustasid P.P surma ehk puudub vaidlus põhjusliku seose olemasolust V.K teo ja P.P surma vahel. Vastavalt kohtuarstliku ekspertiisiaktis antud arvamusele / I kd. t.lk. 18-23/ oli P.P surma põhjuseks aju-kolju trauma, mis on tekitatud tömbi vägivalla toimel, selle täpsem tekkemehhanism ei ole kohtumeditsiiniliste meetoditega määratav. Niisugused vigastused võivad olla tekitatud löökidest kõvade tömpide esemetega pea piirkonda, samuti löökide tagajärjel kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid või pindu. Vigastuste tekitamise järjekorda, samuti kannatanu kehaasendit vigastuste tekitamisel ei ole võimalik kindlaks teha. Tunnistajana ülekuulatud R.Kaasik, kes viibis nii tapetu kui ka süüdistatavaga ühes toas on kohtuistungil andnud ütlusi, et alkoholjoobes P.P ajas süüdistatava üles ja hakkas tema kallal õiendama ja raha küsima. Kuulis mingit mütsu, arvas, et P.P lõi V.K, kuna viimane, kes on rahulik inimene, hüppas püsti ja võttis P.Pl rinnust kinni ning lükkas ta teise tuppa. Teisest toast kuulis ta kakluse müdinat, kuid ise ta sinna ei läinud ja midagi ei näinud. Kui müdin lõppes tuli V.K tuppa tagasi ja viskas pikali, P.P jäi teise tuppa. Hommikul oli P.P ikka veel teises toas pikali, maas olid veretilgad/ II kd. t.lk.86-91/. Tuvastamist on leidnud asjaolu, ja seda nii süüdistatava kui ka ülalnimetatud tunnistaja ütlustega, et kannatanu oli alkoholijoobes ja väga agressiivne. Ta väljendus rahulikult puhkava süüdistatava suhtes ebatsensuurselt. Kummutatavad ei ole ka süüdistatava ütlused sellest, et kaklust alustas, temale tungis kallale, kannatanu. Süüdistataval nähtavate vigastuste mitteavastamine arestimajas, ei ole selliseks asjaoluks, mis lükkaks ümber süüdistatava ütlused sellest, et P.P teda ründas ja lõi esimesena. Faktiliselt asjaolu suhtes, et kannatanu ise oma tõsise isikuvastase ründega viis süüdistatava tapmiseni, provotseeris teda, vaidlus puudub kuna sellisele järeldusele on tulnud nii riiklik süüdistaja kui ka kaitsja. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-04 selgitanud, et KarS § 115 kujutab endast tapmise põhikoosseisu privilegeeritud e vähemohtlikku koosseisu. Oluline on seejuures tähele panna, 4 et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Kohtukolleegium soostub tuvastatud asjaoludele tugineva prokuröri poolse järeldusega, et V.K poolt toimepandu kuulub kvalifitseerimisele KarS § 115 järgi kuna tuvastatud on kannatanu poolne vägivald ja süüdistatava solvamine ning sellest põhjustatud äkki tekkinud tugev hingelise erutuse seisund süüdistataval, mis viis süüdistatava poolt kannatanu tapmiseni. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt/ I kd. t.lk. 129130/ esinevad V.K isiksusemuutuse nähud, nagu suurenenud ärrituvus, impulsiivsus, umbusklik suhtumine ümbritsevasse, endassetõmbumine. Teo toimepanemise ajal tal psüühikahäireid, mis oleksid takistanud või oluliselt piiranud tema võimet aru saada süüksarvatud teo keelatusest ja oma käitumist juhtida vastavalt sellele arusaamisele. Kohtumeditsiinieksperdi arvamuse järgi tekitas V.K peksmisel P.Ple käte ja jalgade ning põlvega pekstes tömbi aju-kolju trauma ajukelmete aluste verevalumite ja peaajupõrutusega ning verevalumitega kõõlustanul, nahamarrastuste ja nahaaluste verevalumistega pea piirkonnas, põrutushaavaga alahuule limaskestal ning verevalumitega parema silma kõvakestal; vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse sekundaarsete verevalumitega ajutüves. Vigastused on elupuhused ja eluohtlikud/ I kd. t.lk. 22/. Kohtukolleegium leiab, et pekstes kannatanut mitmel korral tugevajõuliste rusika- ja jalasealhulgas põlvelöökidega valimatult keha elutähtsatesse osadesse, (valimatut peksmist on kinnitanud nii süüdistatav kui kaitsja oma apellatsioonis), näeb süüdlane ette, et seeläbi võib saabuda ükskõik milline tagajärg, sealhulgas ka kannatanu surm. Analoogset seisukohta on väljendanud oma lahendites ka Riigikohus/ otsus nr 3-1-1-106-97/ ja sedastanud, et kui süüdlane nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumise võimalikkust, mis tegelikult saabuski tema tegude tagajärjel, tuleb tema tegusid kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga surma põhjustamisega ettevaatamatusest. Eeltoodust lähtuvalt ei kuulu rahuldamisele kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus V.K süüdi tunnistada KarS § 117 järgi. Fakt, et V.K ise helistas järgmisel päeval kiirabisse ei anna alust tuvastada tema poolt toimepandus tahtluse puudumist. Küll on seda asjaolu võimalik arvestada karistuse mõistmisel.
2. Süüdlasele mõistetava karistuse osas: 5 Prokurör on apellatsioonis taotlenud V.K karistamist KarS § 115 järgi 5 aastase vangistusega. Sellise taotluse juurde jäi prokurör ka apellatsioonikohtus. Kaitsja taotles kergema karistuse mõistmist. KarS § 115 sanktsioon näeb ette karistusena ühe kuni viieaastase vangistuse, seega on prokurör taotlenud V.K karistamist maksimaaltähtajas vangistusega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ja neid ei ole ära näidatud ka prokuröri apellatsioonis. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust ja sellist kahetsust tagajärje suhtes väljendas süüdistatav ka apellatsioonikohtu istungil. Kohtukolleegium leiab, et karistuse mõistmisel on arvestatav ka asjaolu, et järgmisel hommikul, tuvastades, et kannatanu ei liiguta, helistas V.K ise hädaabi numbril ja teatas toimunust. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamise küsimuse otsustamisel tuleb karistuse mõistmisel anda hinnang ka süüdistatava isikule. V.K on varem kriminaalkorras karistatud ning seejuures ka raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest/ I kd. tlk. 143-145/. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et V.K karistamine sanktsioonis ettenähtud maksimaalse karistusega ei oleks kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga kuna tuvastamist on leidnud karistust kergendavad asjaolud. Samas on kuriteo tagajärg raske, inimeselt on võetud elu ja süüdlane on oma eelneva käitumisega näidanud üles negatiivset suhtumist õiguskorda. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et V.K tuleb karistada sanktsioonis ettenähtud maksimaalsele tähtajale lähedase karistusega, 4 aastase vangistusega. Arvestades toimepandu rasket tagajärge ja ka süüdlase isikut puuduvad seaduslikud alused tema suhtes KarS § 73 ja 74 kohaldamiseks ehk siis tema karistusest tingimisi vabastamiseks.
3. KarS § 115 kuulub oma raskuselt teise astme kuritegude hulka, seega kuulub tühistamisele kohtuotsus ka väljamõistetud sundraha suuruse osas ja süüdistatavalt tuleb välja mõista teise astme kuriteo eest süüdmõistmise korral ettenähtud sundraha. 11 . Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2,3; § 339 lg 2; § 340 lg 2 p 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 07 märtsi 2007 kohtuotsuse V.

§ 114

p 4 järgi süüdi tunnistamise ja karistamise ning sundraha suuruse osas ja teeb uue otsuse. Apellatsioonid rahuldab ringkonnakohus osaliselt. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JÜRI PAAP 6