← Eesti

1-06-6562\19

Obsah (5)§ 199§ 263§ 64§ 74§ 236

1-06-6562 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 2. juuni 2008.a Tallinn 1-06-6562 Eesistuja Meelika Aava, liikme

§ 199lg 2 p 4 Kriminaalasi ja § 263 p 1 järgi üldmenetluses Pärnu Maakohtu 7.

märtsi 2008.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Süüdistatava I.Z-i kaitsja Apellatsiooni esitaja vandeadvokaat Paul Järve Sirje Hunt Prokurör I.Z Süüdistatav ik: xxx, elukoht X töökoht X varem 5 korda kohtu poolt karistatud, neist viimane kord 28.09.2001.a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 1952 järgi 1 aasta vangistusega, viibis eelvangistuses 02.08.2004.a – 04.08.2004.a Vandeadvokaat Paul Järve Kaitsja RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu

  1. märtsi 2008.a otsus I.Z-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  2. juunil 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Pärnu Maakohtu
  4. märtsi 2008.a otsusega mõisteti I.Z üldmenetluses süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p 4 järgi vangistusega 1 aasta ja

§ 263

p 1 järgi vangistusega 2 aastat.

§ 64

lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud

§ 74lg 1 alusel tingimisi 3 aastase katseajaga.

2.

§ 199

lg 2 p 4 järgi mõisteti I.Z süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna varastas

  1. veebruaril 2004.a Pärnus Hommiku tänaval asuvas City Pubis laua pealt *. * mobiiltelefoni Siemens 2376 krooni väärtuses ja
  2. märtsil 2004.a Rüütli Ärikeskuse Lehtla baaris * * jope taskust mobiiltelefoni Samsung 7000 krooni väärtuses.

§ 236p 1 järgi mõisteti I.Z süüdi selles, et ta 22.

juuli 2005.a. öösel Pärnus Nikolai tänaval asuvas „Nikolai Lehtla“ baaris pani toime avaliku korra raske rikkumise, mis seisnes selles, et ta lõi huligaansel ajendil ühe korra selja tagant käega *. * kuklasse ning pärast seda, kui kannatanu oli kukkunud, peksis teda tuvastamata arv kordi käte ja jalgadega pähe ning näkku, põhjustades oma tegevusega kannatanul alalõualuu murru.

  1. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist täies mahus ja I.Z-i õigeksmõistmist kõikides talle esitatud süüdistustes, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsiooni motiveeritakse sellega, et I.Z ei ole end kunagi süüdi tunnistanud ning puuduvad tõendid, mis tema süüd kinnitaksid. 3.
  2. Mõlemad mobiiltelefonid läksid baarides viibinud kannatanutel kaduma hilisõhtusel ajal. Olukorra kirjeldusest ja tellimuste sisseandmise ajast ilmneb selgelt, et baaris tarvitati üsna tugevasti alkoholi. Asjaolu, et I.Z võis viibida nendes baarides, ei tõenda kuidagi, et tema varastas kannatanute mobiiltelefonid. Kannatanud ja tunnistajad mobiiltelefonide kadumist ei märganud. Nende kadumine avastati mõni aeg hiljem. Kuna kannatanud olid tarvitanud alkoholi, siis ei tarvitsenud nad mäletada, kuhu nad oma telefonid panid. Nad võisid selle kaotada või selle võis varastada mõni baarikülastaja. Kohtuotsus on rajatud oletustele. I.Z-ilt mobiiltelefone ära ei ole võetud ja tema käes neid nähtud ei ole. Tunnistaja *. * kohtuistungil antud ütluste kohaselt nägi ta kuidas üks tütarlaps I.Z-i taskud läbi otsis, kuid midagi ei leidnud. Kohus jättis need ütlused põhjendamatult kõrvale. Asjaolu, et *. * so I.Z-i elukaaslase ema kõnekaart oli kannatanu *. * varastatud mobiiltelefonis ei tõenda seda, et mobiiltelefoni varastas A. Trifinov. Kriminaalasjas leidub prokuratuuri ettekirjutus uurijate töö korrigeerimiseks, milles märgitakse, et sellise fakti tuvastamise puhul võiks süüdistuse esitada hoopis *. *. Kohus arvestas põhjendamatult tunnistaja *.* kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, mille kohaselt oli I.Z talle kasiino juures 1000 krooni eest mobiiltelefoni andnud. Kohtus *. * neid ütlusi ei kinnitanud ja väitis, et kohtueelsel uurimisel esitati talle äratundmiseks vaid üks foto ning uurimistoiming viidi läbi eesti keeles, mida ta ei valda. Seega ei andnud tunnistaja * kohtueelsel uurimisel ütlusi vabatahtlikult ja ta ei saanud aru, mis on nende ütluste tagajärjeks. Apelleeritud kohtuotsuses on märgitud, et kuna süüdistatav oli 1994.a karistatud varavastase kuriteo toimepanemise eest, siis võis ta ka need vargused toime panna. See on aga vaid oletus, mida ei kinnita ükski tõend. Kannatanu *. * ei suutnudki kohtus tõestada, et temal tegelikkuses selline telefon üldse olemas oli ja veelgi enam, et selle väärtuseks oli 7000 krooni. 3.
  3. Ka
  4. veebruaril 2008.a toimunud väidetav avaliku korra raske rikkumine leidis aset õhtusel ajal baaris. Tüli tekkis joobnud baarikülastajate vahel. Esimesena ründas kannatanu, kes tahtis I.Z jalaga lüüa. I.Z haaras tema jalast ja tõstis selle kõrgemale ja paiskas ta tugevasti vastu posti. Kui kannatanut oleks jalgadega pekstud, siis oleks tal pidanud olema märksa rohkem vigastusi. Kannatanu väitis kohtus, et ta ei soovi I.Z-i kriminaalkorras karistamist ja soovis menetluse lõpetamist KrMS § 202 või § 203 järgi. Sellest saab teha järelduse, et kannatanu tunneb end juhtunus süüdi. Kohus neid seisukohti hinnanud ei ole. Apellant ei nõustu kohtu poolt tunnistajate ütlustele antud hinnanguga ja esitab selle kohta oma versiooni. Kokkuvõttes leiab apellant, et olukorras, kus kõik sündmuskohal viibinud isikud olid joobes ja sündmus leidis aset mitu aastat tagasi, pole ühtegi tõendit, mida peaks teistele eelistama. Seetõttu taotleb apellant ka selles kuriteos I.Z-i õigeksmõistmist. 2

(5)
  1. Ringkonnakohtu istungil kaitsja toetas esitatud apellatsiooni, prokurör leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning taotles selle muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni sisuga ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  4. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtukolleegiumile, kui kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava I.Z-i talle esitatud süüdistuse järgi süüdi mõistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks, sealhulgas M. Sepa kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. Kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.
  6. Kohus on välistanud mobiiltelefonide varguse kellegi teise poolt, kuna teisi isikuid kannatanutele nii lähedal ei olnud. Mõlemal korral jooksis I.Z pärast kannatanutele lähenemist baarist välja. Kannatanud avastasid mobiiltelefonide kadumise kohe pärast I.Z-i lahkumist. Pärast I.-R. Uustali mobiiltelefoni vargust on kasutatud selles telefonis I.Z-i ämma so *. * kõnekaarti. *. * ütluste kohaselt kasutas tema mobiiltelefoni ka I.Z . Nagu kriminaaltoimikust nähtub, elasid I.Z ja *. * sellel ajal ühes korteris aadressil X Kohus ei ole *. * kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina arvesse võtnud, kuna tunnistaja muutis kohtus oma ütlusi. Küll aga arvestas kohus tõendina *.* fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli, milles ta tundis fotol ära I.Z-i kui isiku, kes oli talle andnud kasiino juures 1000 krooni eest mobiiltelefoni. Kohtukolleegium viitab aga siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. mai 2008.a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-118-08, milles märgitakse, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta. Kirjeldatu laieneb ka vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis talletatud ütlustele (RT III 2008, 25). Sama seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium
  8. novembri 2007.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-62-07 – RT III 2007, 40, 315, p 12.2). Seetõttu jätab kohtukolleegium äratundmiseks esitamise protokolli tõendite kogumist kõrvale. Vaatamata sellele on I.Z-i süü M. Sepa mobiiltelefoni varguses tõendatud kannatanu *. * ja tunnistajate * ning * ütlustega ja IMEI koodi õiendiga. 3
(5)5.3.

§ 199

lg 2 p 4 näeb ette vastutuse varguse eest isiku suhtes, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise. Apelleeritud kohtuotsuse seitsmenda lehekülje teises lõigus märgitakse, et käesolevas kriminaalmenetluses on tuvastatud I.Z-i poolt kahe varguse toimepanemine. Lisaks sellele on I.Z 28. aprillil 1994.a karistatud varavastase kuriteo toimepanemise eest ning see karistus oli kuriteo toimepanemise ajal Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 8 alusel kustumata, mistõttu on I.Z-i puhul tegemist

§ 199lg 2 p 4 tähendatud isikuga.

Seega on apelleeritud kohtuotsuses viidatud I.Z-i varasemale karistatusele kui kvalifitseerivale asjaolule. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et kohus on arvestanud kaudse tõendina fakti, et kuna süüdistatav oli 1994.a karistatud varavastase kuriteo toimepanemise eest, siis võis ta ka need vargused toime panna. 5.

  1. Kannatanu O. Tereštšenkovi ütlustest nähtub, et teda löödi selga, mille tagajärjel ta kukkus ja kaotas teadvuse. Tunnistajate *. * ja *. * ütlustest nähtub, et süüdistatav I.Z paiskas selja tagant rünnates kannatanu *. * pikali ja peksis teda mitu korda jalaga pähe. Tunnistaja *. * ütlustest nähtub, et tegelikult ta sündmust pealt ei näinud, kuna oli koos oma tütrega baarist lahkumas. Tunnistja *. * andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt kaklust alustas kannatanu *. *, kes ründas I.Z rusikate ja jalgadega. Kohus on tema ütlused põhjendatult kõrvale jätnud, sest need on vastuolus teiste tunnistajate *. * ja *. * ütlustega ja kohtuistungil tuvastatud faktiliste asjaoludega. Nimelt on kannatanu *. * invaliid, kelle vasak pool on läbipõetud meningiidi tõttu osaliselt halvatud. Seetõttu liiguvad tema parem käsi ja jalg väga vaevaliselt. Kohtuarsti arvamuse kohaselt on tekitatud kannatanu *. * vigastused löömisest kängitsetud jalaga. Sellega on ümber lükatud kaitsja apellatsiooni väide selle kohta, et vigastus saadi kukkumisel vastu posti. Lisaks sellele ei kinnita kukkumist vastu posti ükski kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja. 5.
  2. KrMS § 202 ja § 203 sätestavad prokuröri taotlusel kriminaalmenetluse lõpetamise korra avaliku menetlushuvi puudumise ja karistuse ebaotstarbekuse tõttu. Teised menetlusosalised peale prokuröri selliseid taotlusi esitada ei saa. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et prokurör oleks kohtule sellesisulisi taotlusi esitanud. Seetõttu puudus kohtul vajadus võtta seisukoht kriminaalasja lõpetamise kohta KrMS § 202 või § 203 alusel. 5.
  3. Kohus on igakülgselt põhjendanud, miks ta kannatanu *. * poolt esitatud tsiviilhagi põhjendatuks peab, mistõttu kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kannatanu on ostuhinnaks nimetanud 7000 krooni ja apellatsioon ei sisalda endas fakte, mis annaksid aluse tuvastada, et omastatud mobiiltelefoni väärtus oleks olnud oluliselt väiksem või et kannatanu oleks eksinud telefoni hinna kajastamisel. Võlaõigusseaduse § 132 lg 1 kohaselt tuleb tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu poolt antud mobiiltelefoni maksumus 7000 krooni on vastavuses asja hariliku väärtusega. Kuna süüdistatav I.Z tekitas oma käitumisega kannatanu *. * otsest varalist kahju, siis on ta VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 kohaselt kohustatud selle kannatanule hüvitama. Seetõttu on kohus *.* tsiviilhagi põhjendatult rahuldanud ja süüdistatavalt I.Z-ilt 7000 krooni välja mõistnud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  4. märtsi 2008.a otsuse I.Z-i suhtes muutmata ja tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 4

(5)Meelika Aava Ene Randmäe Jüri Paap 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.