septembri
MS § 238 lg-le 2, vähendas kohus karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis lõplikuks karistuseks kaks aastat vangistust.
märtsi 2010. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (1 kuud ja 27 päeva vangistust) võrra ja lõplikuks karistuseks mõistis kohus 2 aastat 1 kuu ja 27 päeva vangistust. Maakohus mõistis B.J süüdi kahes röövimise episoodis. Neist esimene seisnes selles, et B.J 14.05.2010 kella 17.00 paiku läks Linnamäe ja Läänemere tänavate vahel, Tallinna linnas asuval tühermaal D. T. (sünd. XX.XX.XXXX) juurde ja palus temalt helistamiseks mobiiltelefoni №kia 7100 ning kui D. T. keeldus talle telefoni andmast, rebis selle jõuga kannatanu käest, tekitades viimasele füüsilist valu. Pärast seda lahkus B.J sündmuskohalt. Teine episood seisnes selles, et 27.05.2010 kella 18.45 paiku läks Tallinnas Paekaare tänaval maja nr XX juures V. T. (sünd. XX.XX.XXXX) ja J. A. ( sünd. XX.XX.XXXX) juurde ning küsis V. T.lt suitsu, kuid vastust ära ootamata võttis viimasel tugevasti käest kinni, tekitades sellega füüsilist valu, ja otsis taskud läbi. V. T. taskutest midagi leidmata haaras ta kõrval seisnud J. A. käest MP3-pleieri ja põgenes sündmuskohalt. Maakohus leidis, et B.J tegevus tuleb kvalifitseerida
lg 2 p 4 järgi kui vägivallaga võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise. Kohus märkis, et B.J ei ole küll varem röövimiste eest süüdi tunnistatud, kuid kuna käesolevas kriminaalasjas tuvastati tema poolt kahe röövimise toime panemine, tuleb tema tegevus kvalifitseerida korduvusena, sest röövimise varem toime pannud isikuks on ka isik, kes on varem röövimise toime pannud, kuid ei ole selle eest veel süüdi mõistetud. Maakohus mõistis B.J-ile
Mõistetud karistust põhjendas maakohus järgnevalt. Kohus arvestas sooritatud kuritegude arvu ja tekitatud kahju suurust. B.J karistust raskendavad asjaolud puudusid. Karistust kergendavaks asjaoluks oli süü osaline puhtsüdamlik ülestunnistamine ja kahetsus. B.J on varem kriminaalkorras ja väärteokorras karistatud, ta ei ole varasematest karistusest järeldusi teinud ja jätkas kuritegelikku käitumist, mis on kujunemas talle elustiiliks. Olles 31.12.2009 vanglast vabanenud, pani ta toime uued kuriteod, mille eest teda karistati tingimisi vangistusega 28.03.2010, kuid vähem kui kahe kuu möödudes pani ta katseajal toime uue kuriteo ja seejärel lühikese aja vältel veel teise vägivallaga seotud kuriteo. Kohus arvestas, et B.J kuriteod on muutnud järjest raskemaks ja käesoleva kriminaalasja menetlusesemeks olevate kuritegude puhul on tegemist juba I astme kuritegudega. Süüdistatava enda ütlustest nähtub, et kuriteod on tingitud narkootikumide tarvitamisest ja tal on probleeme töökoha leidmisega. 2
lg 2 p 4 sätestab, et isikut karistatakse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise või tapmise seoses röövimisega või muul omakasu motiivil või väljapressimise. Kriminaaltoimikus puuduvad andmed, et B.J oleks varem karistatud
Kohtuotsuses mainitakse kahte episoodi, kuid resolutiivosast ei ole välja loetav, et B.J oleks karistatud kahe süüteo eest. Seega jääb selgusetuks, millest lähtuvalt karistati B.J
200 lg 2 p 4 alusel. Apellant leiab, et kohus on rikkunud justiitsministri 23.08.2002.a määruse nr 54 § 1 lg.2 nõudeid, kuna kohus on jätnud viitamata
§-le
Ebaõige on kaitsja väide, et tegu ei saa kvalifitseerida
lg 2 p 4 järgi, kuna B.J ei ole varem röövimise eest karistatud.
lg 2 p 4 ei nõua varasemat karistatust, vaid näeb ette vastutuse röövimise eest ka varem röövimise toime pannud isiku eest. Seega piisab faktilisest retsidiivist. Nagu maakohuski otsuses selgitas, on see nõue täidetud, kuna B.J pani toime kaks röövimist. Asjakohatu on ka kaitsja väide, et maakohus on rikkunud menetlusõigust sellega, et resolutsioonist ei ole välja loetav, et teda on karistatud kahe süüteo eest. Kriminaalmenetluse seadustik ei nõua mitme episoodi puhul resolutsioonis kõigi episoodide ära näitamist, KrMS § 313 lg 1 p 2 ja 3 nõuavad resolutsioonis üksnes teole vastava kvalifikatsiooni ja karistuse märkimist. Kuna käesoleval juhul oli tegemist korduva röövimisega, oligi mõlemat episoodi hõlmavaks kvalifikatsiooniks
Kuna kohus mõistis B.J süüdi lõpule viidud röövimises, on asjakohatu kaitsja väide, et maakohus oleks resolutsioonis pidanud viitama
§-le 25. 3
tähenduses mõista
§-des 118 ja 120-122 kirjeldatud tegusid. Asjaolu, et röövimise puhul on tegemist valduse murdmisest ja vägivallast koosneva liitkoosseisuga, ei tähenda aga seda, et vägivald ja valduse murdmine peaks osategudena olema eraldiseisvad. Enesestmõistetavalt on röövimisega tegemist ka siis, kui võõra vallasasja äravõtmine ise kujutabki endast ühtlasi vägivallategu. S.t röövimisega on tegemist ka juhul, kui teiselt isikult asja ära võttes tekitatakse talle valu. Nimelt vastab
koosseisule igasugune teisele isikule valu tekitamine – lisaks konkreetselt nimetatud tegudele on selle järgi karistatav valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine. Seega on röövimisega tegemist juhul, kui kelleltki kistakse mingi ese jõuga käest ära ja tekitatakse seejuures kannatanule valu. Sellisel juhul on ka ilmselge, et vägivalla eesmärgiks on valduse murdmine. Seda väljendas käesolevas asjas väga täpselt kaitsja, kes nentis ringkonnakohtu istungil: „Oleks kannatanu telefoni lahti lasknud, ei oleks ta valu tundnud.“ Nii kannatanu enda kui tunnistaja ütlustest nähtuvalt B.J ei saanud telefoni enda kätte lihtsalt sellega, et võttis sellest kinni – nagu on seda kirjeldanud kaitsja – , vaid ta kiskus telefoni kannatanu käest ära. Kohtukolleegium möönab, et taoline mingi eseme haaramine kujutab endast n.ö piiripealset olukorda. Õiguskirjanduses on kriteeriumina, mille alusel hinnata, kas tegemist on röövimise või avaliku vargusega, nimetatud seda, kas valduse murdmisel tuginetakse eelkõige osavusele või jõule (J. Sootak. Varavastased süüteod. Tallinn
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.