lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust.
lg 2 alusel liideti mõistetud karistus J.F-ile Tartu Maakohtu 02.juuni 2009.a otsusega
lg 2 p 4, 7, 8, § 266 lg 2 p 1 ja § 120 järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud ja 11 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise aega hakati lugema alates 11.maist 2010.a. Kohtuotsus jõustus 17.veebruaril 2011.a. J.F-i karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 22.septembril 2011.a. J.F on varem kriminaalkorras karistatud: - Tartu Maakohut 01.novembri 2005.a otsusega
lg 2 p 4, 7, 8 alusel, kuid
lg 1 p 2 alusel vabastati ta karistusest allutamisega 1 aastaks käitumiskontrollile ning Tartu Maakohtu 18.mai 2006.a määrusega paigutati ta eritingimusi vajavate õpilaste kooli; - Tartu Maakohtu 14.mai 2007.a otsusega
MS § 238 lg 2 alusel vähendati 1 aasta ja 4 kuu pikkuseks vangistuseks,
alusel mõisteti karistusest 8 kuud 1 päev kohesele täitmisele ja 7 kuu 29 päeva osas jäeti vangistus tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata; - Tartu Maakohtu 02.juuni 2009.a otsusega
lg 2 p 4, 7, 7, § 266 lg 2 p 1, § 120 alusel 1 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega, mida suurendati
lg 2 alusel eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva vangistust, mille kandmiselt ta Viru Maakohtu 22.oktoobri 2009.a määrusega tingimisi ennetähtaegselt vabastati. Tartu Vangla ei toeta J.F-i tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Vangla iseloomustuse kohaselt on J.F-ile vangistuse jooksul määratud 8 distsiplinaarkaristust. Vangistuse jooksul ei ole lähedased süüdimõistetut külastanud, ta ei ole nendega suhelnud kirja ega telefoni teel ning teda ei ole ka materiaalselt toetatud. Süüdimõistetu suhtlusringkonna moodustavad enamjaolt kriminaalkorras karistatud isikud. Uue kuriteo ja agressiivse käitumise risk on alkoholi tarvitamine, enda sõnul pani süüdimõistetu varasemad kuriteod valdavalt toime alkoholijoobes, kuid viimased kuriteod olid sooritatud kaine peaga. Väidetavalt on süüdimõistetu mõistnud alkoholi negatiivset mõju. Oma kuritegelikku käitumist süüdimõistetu üldjoontes ei õigusta, kuid kohati avaldab ühiskonnanormidele vastukäivaid seisukohti ning muutumise vajalikkuses ei ole kindel. Realistlikud eesmärgid oma elu korraldamiseks vabaduses puuduvad. Uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on kahe aasta jooksul 54% ja mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 59%. Kriminaalhooldusametnik ei toeta J.F-i tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et vabanemise järgselt saab süüdimõistetu asuda elama vanaema juurde, kus elab ka süüdimõistetu vend, kellega koos ta kuriteo toime pani. Kindel töökoht süüdimõistetul puudub ning püsivat tööd ei olnud tal ka enne vangistuse kandmisele asumist, kuna kriminaalhooldaja hinnangul ei olnud isik ka ise sellest huvitatud. Vabanemisel ei ole pereliikmetel võimalik süüdimõistetut materiaalselt toetada. Tasumata rahalisi nõudeid on süüdimõistetul 6382,54 euro väärtuses. J.F soovis enda ennetähtaegset vabastamist. Ta asuks elama oma vanaema juurde, kus elab ka tema vanem vend. Ta loodab end registreeruda töötuna või leida mingit juhutööd. J.F avaldas, et peab toimepandud kuritegusid alkoholjoobes toime pandud nooruse rumaluseks ja seda enam korrata ei soovi. Ta arvas, et saaks hakkama katseajal alkoholi mittetarvitamisega, kuid leidis, et mõne õli võib vahel siiski endale lubada.
lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt pole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on J.F ära kandnud enam kui poole temale mõistetud karistusajast ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.
lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. J.F on vaatamata oma noorusele kriminaalkorras karistatud 4-l korral, käesoleval ajal kannab ta vanglakaristust 3 korda. Varasemalt on J.F olnud katseajal, kuid sellest hoolimata on ta jätkanud kuritegelikku käitumist. Ka käesoleva vangistuse aluseks olev kuritegu on süüdimõistetul toime pandud tingimisi ennetähtaegselt vabastamisega kaasneval katseajal. Seega nähtub, et varasemalt mõistetud karistused ei ole süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ning sellest hoolimata on ta jätkanud kuritegude toimepanemist. Ka käesoleva vangistuse ajal on J.F 8 kehtivat distsiplinaarkaristus, muuhulgas viimased 2011 aastal. Eeltoodust nähtub, et süüdimõistetu ei ole suutnud alluda tema üle seatud kontrollile ega täita talle pandud kohustusi ei vabaduses ega ka kinnipidamiskohas. Vabanedes puudub süüdimõistetul kindel töökoht. Ta loodab lähedaste abile, töötuna saadavale abirahale ja juhutöödele. Ametliku töö saamiseks on tema madal haridustase samuti kindlasti takistuseks. Kuna süüdimõistetu on enamasti pannud toime just varavastaseid kuritegusid, siis on kindla materiaalse sissetuleku puudumine vabanemisel suureks ohuteguriks uute kuritegude toimepanemisel. Seda enam, et süüdimõistetul ei ole reaalselt võimalik materiaalset toetust saada ka lähedastelt ning tema vastu on täitmisel suures summas rahalisi nõudeid. Positiivne on see, et süüdimõistetul on olemas kindel elukoht vanaema juures. Arvestades seda, et samas korteris elab ka süüdimõistetu vend, kellega koos ta kuritegusid toime pani ja kellel samuti kindel töökoht puudub, siis võib nimetatud asjaolu kuritegude riski hoopis suurendada. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et süüdimõistetu suhted perekonnaliikmetega ei ole eriti lähedased ning tutvusringkonna moodustavad pigem kriminaalkorras karistatud isikud. Kuna varasemalt on isik pannud kuritegusid toime peamiselt grupis, siis on oht, et isik jätkab vabanedes kriminaalse taustaga isikutega suhtlemist ning paneb nendega koos toime uusi õigusrikkumisi. Samuti on J.F-i puhul suureks ohuteguriks alkoholi tarvitamine, mis võib isikul esile kutsuda ka agressiivsust. Positiivne on see, et süüdimõistetu on väidetavalt mõistnud alkoholi tarvitamise negatiivset mõju käitumisele. Samas aga nähtub kohtule esitatud materjalidest ja kohtuistungil avaldatust, et ka eelmise ennetähtaegse vabanemise ajal ei suutnud J.F tegelikult vältida alkoholi tarvitamist ning leidis sellele isegi õigustusi. Avaldatust nähtus, et tal puuduvad vabaduses selged eesmärgid ja on ilmne, et tema hinnang oma toimetulekuvõimalustele vabaduses on liiga optimistlik. Varasemad mõjutusliigid ja erinevad karistused ning käitumiskontrollile allutamine ei ole suutnud J.F mõjutada ja ta ei ole täitnud nõuetekohaselt kriminaalhooldusega kaasnevaid reegleid. Seega ei ole tõenäoline, et ta suudaks seda ka käesoleval juhul ennetähtaegse vabanemise korral, mil tema katseaeg saaks olema pikem, kui reaalselt ärakantava karistuse tähtaeg. Arvestades eeltoodut ja vangla riskihindamisest tulenevat uute kuritegude toimepanemise suhteliselt suurt tõenäosust isiku puhul, siis leiab kohus, et J.F-i katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. Juhindudes KrMS §-dest 426 ja 432, kohus määras: Jätta vabastamata J.F (IK xxx) temale Tartu Maakohtu 09.veebruari 2011.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. KrMS § 180 alusel välja mõista J.F-ilt riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu kolmkümmend üks
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.