1-10-15828/24

1-10-15828 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-15828 Kohtukoosseis Meelika Aava, Malle Preimer, Urmas Reinola Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a kohtuotsus S.V süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav S.V isikukood XXX elukoht XXXXXX XXXXXX XXXXX, ei tööta, 60% ulatuses töövõimetu, 7 korda kohtu poolt karistatud, viimati 01.03
5. a Harju Maakohtu poolt KarS § 201 lg 2 p 1 järgi 3 kuu vangistusega KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimisi 18 kuulise katseajaga, kinni peetud 24.03.
6. a RESOLUTSIOON Jätta S.V apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada apellandile. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. aprilli
9. a otsusega lühimenetluses tunnistati S.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi ja talle mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 4 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 kuud 26 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
10. märts
11. a.
12. S.V mõisteti süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna uuesti: 1)
13. juulil
14. a tungis Tallinnas Paldiski mnt 62 asuvasse Nakkuskeskuse palatisse ja püüdis varastada L. Fi käekoti koos selles olevate esemetega, kuid haigla töötajad pidasid ta kinni. 2)
15. a augustikuu lõpus varastas ta Tapa linnas ühest Õhtu puiestee eramust majapidamisesemeid kokku 2350 krooni väärtuses. 3)
16. detsembril
17. a püüdis ta Tallinnas Viru Keskuses varastada kahte meestemantlit, kuid turvatöötajad pidasid ta kinni.
18. Maakohtu otsuse peale esitas S.V apellatsiooni, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud karistuse, leides, et see on liialt range. Taotleb enda karistamist 3 kuu 26 päeva vangistusega. Apellatsiooni motiivide kohaselt on ta invaliid, kahetseb toimepandut, tema ema on samuti invaliid. Kuna apellant on tema ainuke poeg, siis ta peab ema eest hoolitsema. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
19. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. 4.1 KrMS § 326 lg 2 lause 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
20. aprilli
21. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-09 annab juhiseid apellatsiooni põhjendatuse hindamiseks. Muu hulgas nähtub sellest lahendist, et kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka sellest, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS
22. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. 4.2 S.V apellatsioonis ei vaidlustata tõendite hindamist ega tõstatata mingeid sisulisi õiguslikke probleeme, mida tuleks kohtuistungil lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse vaid mõistetud karistust. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on S.V-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, st arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et S.V on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude, so varguste toimepanemisest loobuma. Kuritegude toimepanemist on S.V jätkanud iga kord kohe pärast vanglast vabanemist. Maakohus on põhjalikult motiveerinud, miks ei ole võimalik S.V karistada rahalise karistusega, tingimusliku vangistusega või üldkasuliku tööga. Samas on maakohus karistuse mõistmisel märkinud süü vähest suurust, sest varastatud esemete väärtus ei olnud suur. Neid asjaolusid silmas pidades on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul mõistnud S.V-le põhjendatult karistuseks sanktsiooni alammäära lähedase karistuse, so 9 kuud vangistust, mida on 2