KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 14881 (10230119756) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola,

§ 25

lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi; 6) 23.10.

§ 199lg 2 p 9 järgi vangistusega 4 kuud Kar

S § 74 sätete kohaldamisega katseajaga 2 aastat, karistus kustumata Gennadi Kull Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu
2. novembri 2010 otsus K.D süüditunnistamises ja 1 karistamises jätta muutmata.
3. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 11.märtsil 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
4. Harju Maakohtu
5. novembri 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati K.D KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi süüdi ja karistati vangistusega 6 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.10.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 kuud 27 päeva vangistust võrra ning mõisteti liitkaristuseks 7 kuud 27 päeva vangistust, alates 09.11.
6. K.D-lt mõisteti riigituludesse välja sundraha 3262,50 krooni ja kohtukulud 1200 krooni.
7. K.D tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes varem viimase aasta jooksul pani toime vähemalt kaks vargust (28.04.2010 on teda karistatud kriminaalkorras Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi ning 23.10.

§ 199

lg 2 p 9 järgi), uuesti 09.11.2010 kella 13.40 paiku viibides Tallinnas, aadressil XXXXXXX XXX XXX/XXX asuvas R. AS-ile kuuluvas kaubanduskeskuses M., alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud süstemaatilisele võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt püüdis varastada 2 kg juustu „Edam“ (2 pakendit) maksumusega a`93.70 krooni, kogumaksumusega 187.40 krooni, möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjusel, mis ei olenenud süüdlase tahetest, kuna peeti turvatöötaja poolt kinni. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad

1. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistava kaitsja Gennadi Kull. Oma apellatsioonis leiab kaitsja, et K.D tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista süüteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja märgib, et K.D ei omastanud võõrast vallasasja, kuivõrd ta enne kauplusest lahkumist tagastas kauba vabatahtlikult.
2. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. K.D kaitsja taotleb sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist 09.11.2010 toime pandud varguse katses, millele on aga maakohus juba oma hinnangu andnud. Seetõttu ei tõstatata ringkonnakohtu ees mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 2
4. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava K.D talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata.
5. Kohtukolleegium viitab siinjuures veel Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on põhjendatult arvestanud tunnistaja A.J. ütlustega, millest nähtub, et K.D läbis kassaliini ja liikus kuni turvavärava töölehakkamiseni edasi ning et järgnedes K.D-le ta nägi, kuidas mees viskas puhastusvahendite letile kaks tükki juustu, mille võttis oma jope alt. Maakohtul puudus kolleegiumi arvates tunnistaja A.J. ütlustes kahelda, kuivõrd ka K.D ise on oma ütlustes kinnitanud, et tal tekkis mõte varastada juustu ja et kaks tükki juustu peitis ta jope alla, mis on kooskõlas eelnimetatud tunnistaja A,J. ütlustega. K.D kinnitab ka ise, et kui turvavärav poleks tööle hakanud, oleks ta juustuga kauplusest väljunud, seega tegutses ta vastavalt ettekujutusele varguse toimepanemiseks. Ka apellatsioonikohtu istungil antud ütlustes kinnitab K.D, et kui ta oli kassas, hakkasid turvaväravad tööle. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et K.D loobus varguse toimepanemisest vabatahtlikult. Selline seisukoht ei ole ka eluliselt usutav, arvestades K.D varasemat karistatust.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu
7. novembri 2010 kohtuotsus K.D suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Sten Lind 3 4