1-10-13954/9

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja 7.detsember 2010.a. Tallinn koht Kriminaalasja number 1-10-13954 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Paavo Randma ja Ivi Kesküla Kriminaalasi F.J süüdistuses KarS § 424 ja 329 lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 25.oktoober 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav F.J ja adv. Merike Allikmäe Süüdistatav F.J RESOLUTSIOON F.J ja tema kaistja adv. Merike Allikmäe poolt järgi esitatud apellatsioon Harju Maakohtu 25,oktoobri 2010.a. otsusele – jätta läbivaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK : Harju Maakohus mõistis 25.oktoobri 2010.a. kohtuotsusega F.J süüdi KarS prg. 424 ja 329 järgi ning karistas teda KarS prg. 63 lg 1 alusel 9 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, seega kandmisele kuuluv kartistus 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 22.10.2010 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 3 kuud ja 28 päeva – võrra ning liitkaristuseks mõisteti F.J-ile 9 kuud ja 28 päeva vangistust. Tõkendiks valiti F.J suhtes vahistamine ning karistuse kandmise alguseks loeti 23.10.2010.a. F.J mõisteti süüdi selels, et tema et tema 23.10.2010 a kella 23:45 ajal juhtis Harjumaal, Maardu linnas, Narva mnt. 15 km-l mootorsõidukit Ford Orion reg. märgiga XXXXXX olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,11 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,01 mg/l). F.J juhtis mootorsõidukit isikuna, kellelt oli kohtuotsusega võetud sõiduki juhtimise õigus, , millega rikkus kohtuotsuse nr 1-0911878 nõudeid. APELLATSIOONIDE SISU: F.J ja tema kaitsja taotlevad esitatud apellatsioonides maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Kaitsja taotleb uue otsusega rahalise karistuse või üldkasuliku töö mõistmist, F.J ise märgib, et on nõus osaliselt vangistuse ära kandma. Apellandid rõhutavad, et F.J on alaline elu - ja töökoht olemas. F.J põhjendab oma apellatsioonis, miks ta olukorra sunnil pidi auto rooli istuma. Ta ei eita, et tal on viimasel ajal probleeme alkoholiga, mis on temale pahandusi tekitanud. Maakohus ei ole apellantide arvates arvestanud kõiki kuriteo tehiolusid sõiduki juhtimine toimus 23.10.2010 kella 23.45 ajal, s.o. ajal millal liiklus on hõre, mistõttu ei põhjustanud ta kaasliiklejatele suurt ohtu. Otsasõiduga betoonist liiklusmärgi alusele ei ole kaasnenud raskeid tagajärgi Kuriteo asjaolud on kirjeldatud kohtuotsuses ja toimiku materjalides, millest nähtub, et F.J tuvastati joove 1,28 mg/l. Kohtus süüdistatav tunnistas oma süüd ja väljendas puhtsüdamlikku kahetsust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-9609). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse pikkus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on F.J-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks F.J karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. F.J näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud kriminaal- ja väärteokaristused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. F.J on analoogiliste kuritegude toimepanemise ees kohtu all 6-ndat korda. Tema suhtes on varem kohaldatud tingimuslikku vangistust, kuid ta ei ole suutnud katseajal hoiduma kuritegude toimepanemisest. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo pani F.J toime järgmisel päeval peale eelmise kohtuotsuse tegemist, millega ta mõisteti süüdi analoogilises kuriteos ja millisega kohus oli tema suhtes kohaldanud tingimuslikku vangistust. Varem F.J-ile mõistetu rahatrahvid on jäetud tema poolt tasumata ja enamused on jäänud ka täitmata aegumise tõttu. Eeltoodu näitab nii F.J suhtumist õiguskorda, kui ka kohtu otsustesse. Kohtukolleegiumi arvates on tegemist isikuga, kes on üheselt tõestanud, et ta ei allu kriminaalhooldusele. Kuna kuritegu on toimepandud katseajal ei ole võimalik tingimusliku vangistuse, s.h. ka šokivangistuse kohaldamine. Rahalise karistuse mõistmine on samuti kohtukolleegiumi arvates välistatud. Esitesk, nagu öeldud, et ole suutnud F.J tasuda varasemalt temale määratud rahatrahve. Teiseks, kohtukolleegiumi arvates ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust sellele, miks peaks isikule, kes on eelmisel päeval mõistetud süüdi samasugustes kuritegudes ja karistatud vangistusega, mõistma karistuseks uute analoogiliste kuritegude eest kergemaliigilise karistuse. Mis puudutab maakohtu poolt mõistetud karistuse määra, siis ka see on igati põhjendatud. Eelmise kohtuotsusega mõisteti analoogiliste kuritegude eest 6 kuud vangistust, vaidlustatud kohtuotsusega 9 kuud vangistust. Kohtukolleegiumi arvates peab isik, kes järjekindlalt rikub õiguskorda, pannes süstemaatiliselt toime üheliigilisi kuritegusid ja väljendab üleolevat suhtumist tema suhtes riigi poolt rakendatud sundi, tundma, et uute kuritegude toimepanemine toob kaasa ka rangema karistusõigusliku kohtelmise. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil.. ka Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Paavo Randma