p 1 järgi Kriminaalasi üldmenetluses Prokurör Andra Sild Süüdistatav V.B Isikukood: XXX, elukoht: Xxx, EV kodakondsus, keskharidus, emakeel – eesti keel, töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend - elukohast lahkumise keeld. Kaitsja Vandeadvokaat Milvi Söörd RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 309 lg.3, § 311, § 312, § 313, § 175 lg 1 p 4, 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1, Tunnistada süüdi V.B
p 1 järgi ja karistada teda vangistusega 7 (seitse) kuud.
lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui V.B ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas
§-ga 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi, mille kohaselt kohustub: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas (Xxx); 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda 2 registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult vahetamiseks. eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha
lg 2 p 8 alusel määrata, et V.B on kohustatud käitumiskontrolli ajal osalema sotsiaalabiprogrammis. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o alates 17.02.
SÜÜDISTATAVA ÜTLUSED Süüdistatav ei tunnistanud ennast esitatud süüdistuses süüdi, avaldas, et kannatanu ja tunnistajate ütlused on väljamõeldis ning andis asja kohta järgmisi ütlusi. 2007.aastal läks tema poeg KAK õppima XXX algkooli kolmandasse klaasi. Poeg ei saanud klassikaaslastega eriti läbi, teda kiusati pidevalt. 05.12.2007.a. tuli V.B kooli, et poeg koju viia, klassi eesruumis viibinud õpilane R hakkas rääkima, et eelmisel päeval peksti KA järjekordselt, kuigi KA polnud sellest isale rääkinud. Põhisüüdlane olevat olnud K. V.B kutsus K eesruumi ja ütles, et tahab ta koos KA direktori juurde viia. K oli algul nõus tulema, kuid eesruumi jõudes püüdis ära joosta, ehmus ja hakkas nutma. Siis tuli eesruumi õppealajuhataja, kes ei tahtnud juhtunust eriti kuulda ja V.B läks koos oma pojaga koju. Peale seda ei lastud KA enam kooli. Süüdistatav kinnitas, et ta ei ole K suhtes vägivalda kasutanud, poiss võis nutma hakata, kuna kartis direktori juurde minna. Eesruum on aga niivõrd väike ja kitsas, et sinna poleks mahtunud nii palju inimesi nagu väitsid ütlusi andnud tunnistajad, kes olevat ise sündmust pealt näinud. Samas kinnitas V.B, et ei poja kaasõpilaste ega nende vanematega polnud tal enne 05.12.2007.a.konflikte ning põhjus, miks kannatanu ja tunnistajad on andnud tema vastu ütlusi, on talle teadmata. KOHTU SEISUKOHT Vaatamata sellele, et süüdistatav eitab kategooriliselt oma süüd, on kohus seisukohal, et V.B süü KL löömises on kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega üheselt tuvastamist leidnud. Kannatanu KL (sünd. XXX.a.) andis ütlusi, et 04.12.2007.a. tekkis tal konflikt klassivenna KA, kuna viimane tahtis maadelda K ja R, nemad aga seda ei tahtnud. Seejärel, kui K oli maas pani R KA jala taha ja KA hammustas K jalga. Kodus rääkis KL juhtunust emale, samuti näitas ta hammustust kooliarstile. Järgmisel päeval, s.o 05.12.2007.a tuli vahetunni ajal klassi KA isa, võttis tal kaela tagant kinni ja viis eesruumi. Sinna tulid ka RB ja RO. Esikus küsis V.B, miks K oli eelmisel päeval tema poega löönud, K vastas, et hoopis KA hammustas teda jalga. Selle kohta ütles V.B, et KA tegi kõik õigesti ja lõi K jalaga tagumikku, löögist kukkus kannatanu peaga vastu eesruumis olevaid kappe. KL ütluste kohaselt tundis ta füüsilist valu, hakkas nutma ja siis tuli esikusse õpetaja DO, kes hakkas rääkima V.B-ga, kuid kannatanu ei kuulnud, millest nad rääkisid, kuna tund oli juba algamas ja ta läks klassi. Pärast rääkis ta juhtunust õpetajale. Kukkumisest ei olnud tal vigastusi peale sinika vasakul õlal, mida ta ei ole kellelegi näidanud ega arsti poole pöördunud. Kannatanu seaduslik esindaja BL andis ütlusi, et 05.12.2007.a. sai ta toimunust teada poja käest, kui poeg helistas talle, kuid põhjalikumalt rääkis poeg sellest õhtul kodus. Poja sõnul oli V.B ta klassist välja vedanud ja löönud jalaga istmiku piirkonda nii, et laps kukkus vastu kappe. Samuti oli poeg talle helistanud eelmisel päeval, kui KA hammustas teda selle eest, et K ei tahtnud temaga maadelda. BL seletas, et KA on ka varem olnud probleeme, täpsemalt seoses tema käitumisega, mistõttu ei saanud ta oma klassikaaslastega läbi. Pärast 05.12.2007.a. juhtunut oli K mõni aeg vaikne ja ehmunud, kartis paar nädalat koolis käia, tunnistas emale, et pärast löömist ähvardas V.B teda karmima karistusega juhul, kui K veel KA midagi teeb. 4 Tunnistaja RB andis ütlusi, et 05.12.2007.a. tuli KA isa vahetunni ajal klassi ning küsis, kes kiusas eile tema poega. KA näitas alguses tunnistaja peale, siis KL peale. V.B võttis K kinni ning viis ta esikusse. RB läks ka sinna vaatama, mis toimub. Esikus ütles V.B algul midagi K ja siis lõi teda jalaga nii, et K lendas vastu kappe. Kui õppealajuhataja DO tuli esikusse, oli K juba püsti, ei nutnud enam ning V.B seisis tema kõrval nagu poleks midagi teinud. Tunnistaja RO andis ütlusi, et KA isa, tulles 05.12.2007.a vahetunni ajal kooli, küsis kõigi laste juuresolekul, kes kiusab tema poega. A näitas R peale, süüdistatav võttis tal kaelast kinni, kuid seejärel näitas KAK peale ning V.B haaras temast kinni ja viis ta klassi eesruumi. Tunnistaja seletuse kohaselt arvas ta, et võib abiks olla ning läks samuti esikusse. Seal nägi ta, kuidas V.B lõi K vastu selga nii, et viimane lendas küljega vastu kappi või seinaäärt. K karjus ja nuttis. Kui sisse tuli õppealajuhataja Ohaka, küsis ta, mis juhtus. V.B ei hakanud talle eriti midagi seletama, läks minema. Kui aga õpetaja tuli klassi, rääkis tunnistaja talle kõik ära ning teised lapsed, kes paigale jäid olid ehmunud ja neil oli hirm. K ütles õpetajale, et sai löögist haiget ning näitas külje peale. Tunnistaja KAK andis ütlusi, et 05.12.2007.a tuli tema isa V.B kooli selleks, et viia K direktori juurde. K oli sellega nõus, kuid garderoobi jõudes hakkas nutma. Sel hetkel tuli sisse õppealajuhataja, direktori juurde isa ei jõudnudki, rohkem tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja seletas, et ta ei saanud K läbi, kuna viimane peksis KA pidevalt, sellest rääkis KA õpetajale ja isale kodus. Õpetaja ei võtnud midagi ette, mistõttu tahtis isa viia K direktori juurde. Esikus teisi klassikaaslasi peale tema ja K ei olnud. Pärast seda sündmust kõrvaldati KA koolist päevapealt. Tunnistaja DO andis ütlusi, et kui ta 05.12.2007.a klassi tuli, tormasid 3.klassi õpilased talle vastu ja mõned neist rääkisid, et KA isa lõi K . Esimesena, kes sellest rääkis oli R. V.B eitas kõike, kuid seletada midagi ei soovinud, vaid hakkas kooli õpetajaid süüdistama. KL viibis eesruumis, nuttis, näitas kuhu ta haiget sai, tema ja teiste õpilaste jutust selgus, et V.B lõi teda jalaga, millest K kukkus vastu kapinurka. Hinnanud kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et süüdistatava poolt KL suhtes vägivalla kasutamine on nendega üheselt tuvastatud. Kuigi V.B asus kategooriliselt eitama oma süüd kannatanu löömises, nimetades kannatanu ja tunnistajate ütlusi väljamõeldiseks, ei ole ta toonud ühtegi mõistlikku põhjendust, mis võiks sellele alust anda. Vastupidi, nagu järeldub tema ütlustest, polnud tal varem konflikte ei kannatanu ega tunnistajatega ja/või nende vanematega. Samuti tuleneb tunnistaja DO ütlustest, et ka pärast 05.12.2007.a juhtunut ei kontakteerunud V.B kellegagi, kuivõrd süüdistatava poeg läks õppima teise kooli ning tunnistaja ei ole peale 05.12.2007.a V.B-ga kohtunud. Seega ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mis oleksid pannud kohut kahtlema kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Kohus loeb kannatanu ja tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks lisaks eelpool öeldule veel seepärast, et need on loogilised, järjepidevad ja arusaadavad. RB ja RO seletasid, et nägid, kuidas V.B viis KL vägisi eesruumi, kusjuures enne seda tahtis ta sama teha RB . Arvestades koolielule ebatüüpilist olukorda ja V.B ilmset agressiivset meeleolu, on loomulik, et tunnistajad läksid ka esikusse vaatama, mis sellele järgneb, et vajadusel asuda KL kaitsma. Tunnistajad kinnitasid, et garderoob kujutab endast tõepoolest väikest tuba, RO kirjeldas detailselt kappide, akna ja peegli paiknemist, samuti süüdistatava ja kannatanu vastastikust asendit vahetult enne löögi andmist ning selles osas langevad tunnistajate ütlused kokku nii omavahel, kui ka kannatanu KL ütlustega, samuti riimuvad KL, RB ja RO ütlused õpetaja DO ja BL ütlustega selles osas, kuidas lapsed kirjeldasid sündmust õpetajale siis, kui ta klassi astus ning osas, kus KL rääkis juhtunust kodus emale. 5 Lähtudes samadest kriteeriumidest, asub kohus seisukohale, et KAK ütlused ei ole usaldusväärsed. Selleks on mitu põhjust. Tunnistaja on süüdistatava poeg, ta ei ole kohtueelses menetluses ütlusi andnud, kuna kolme aasta jooksul ei pidanud ükski menetluse pool tema küsitlemist vajalikuks, tunnistaja suhted endiste klaasikaaslastega, kes kohtule ütlusi andsid, ei olnud head ja sõbralikud, vaid pigem vaenulikud. Peale selle, on tema ütlused vastuolus teiste tunnistajate ning süüdistatava enda ütlustega. Nii seletas KAK , et kaebas korduvalt isale, et teda klassis kiusatakse, sealhulgas rääkis 04.12.2007 asetleidnud peksmisest KL poolt, mistõttu oli isa 05.12.2007.a kooli tuleku eesmärk viia KL direktori juurde. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt sai ta aga konfliktist teada alles 05.12.2007.a, kui pojale järele tuli ning keegi teine klassiõpilane R hakkas talle eelmise päeva peksmisest rääkima, kuna KA ei soovinud ikka midagi seletada ning sama R näitas peksmise algataja peale. Samuti nähtub kannatanu ja sündmust pealt näinud tunnistajate ütlustest, et mingit juttu direktori juurde minekust pole olnud, V.B tõi esikusse KL, kelle peale oli osutanud KA ning KL hakkas nutma üksnes siis, kui sai löögi ja tundis kukkumisest vastu kappe valu, mitte aga põhjusel, et kartis direktori juurde minna. KAK ei osanud vastata prokuröri küsimusele, miks ta ei rääkinud õppealajuhatajale, kui viimane esikusse tuli ja nutvat KL nägi, et KL peksis KA eelmisel päeval. Kui asuda süüdistatava positsioonile ning eeldada, et tema ei ole KL 05.12.2007.a haiget teinud, vastupidi tema eesmärk oli korraldada klassikaaslaste suhted ja poja õiguste eest välja astuda, miks siis ei pidanud süüdistatav ega tema poeg vajalikuks õppealajuhataja ja KL juuresolekul olukorda selgust tuua, vaid pidasid paremaks lahkuda. Eeltoodu alusel jõuab kohus seisukohale, et KAK andis kohtule ütlusi oma isa mõjul, püüdes vähendada tema süüd. Seda arvestades, leiab kohus, et taolised ütlused ei lükka kannatanu ja teiste tunnistajate ütlusi ümber. Kaitsekõnes viitas kaitsja vastuoludele, millised väidetavalt esinevad kannatanu KL ütlustes, nimelt vigastuste osas rääkis kannatanu kohtule, et kukkumisest tekkis tal sinikas vasakule õlale, ema aga seda ei kinnitanud. Kohus leiab, et kannatanu ja tema seadusliku esindaja ütluste mõningane erinevus ei moodusta sellist vastuolu, mis seaks kahtluse alla kannatanu ütlusi tervikuna, vaid pigem näitab BL ütluste objektiivsust ja õigsust. BL on kohtule seletanud, et kohe pärast kukkumist puudusid pojal nähtavad vigastused ning ta ei mäleta, et selliseid oleks tekkinud ka hiljem. Kohtu arvates ei lükka see ümber KL ütlusi, et sinikas oli tal vasakul õlal olemas, kuivõrd esiteks, tema käest ei küsitud, kas ta näitas seda sinikat emale ning teiseks, ei järeldu ema ütlustest, et ta oleks kontrollinud kogu poisi keha ning saaks kindlalt väita, et ta mingeid vigastusi selle käigus või hiljem avastanud ei ole. Lugedes V.B süü kannatanu löömises tõendatuks, analüüsib kohus küsimust, kas vägivallaga kaasnes ka avaliku korra rikkumine V.B poolt ning kas sellest sõltuvalt on süüdistatava tegevusele antud õige juriidiline hinnang. V.B-le esitati süüdistus avaliku korra raskes rikkumises
p 1 järgi, mille objektiivse koosseisu moodustab kõigepealt avaliku korra rikkumine
mõttes, millisele lisandub vägivald.
sätestab, et avaliku korra rikkumise all mõeldakse avalikus kohas teiste isikute rahu rikkumist või muu avaliku korra rikkumist. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale „on kohtupraktikas siiski aktsepteeritud võimalust, et avaliku korra rikkumist saab toime panna mujal kui avalikus kohas, isegi isiku kodus. Avaliku korra rikkumise toimepanemise võimalikkust on kohtupraktikas mööndud ka vanglas või tellimust täitvas taksos“ (3-1-1-24-07). Kuivõrd avaliku korra raske rikkumise toimepanemine ei ole välistatud ka mitteavalikus kohas, siis tuleb tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda. 6 Käesolevas kriminaalasjas on kohus tuvastanud, et V.B tuli XXX algkooli kolmandasse klassi vahetunni ajal, s.t ajal, mil lapsed peavad puhkama. Klassiruumis, kus viibis umbes 20 õpilast, hakkas V.B nende juuresolekul uurima, kes on tema pojale eelnevalt liiga teinud, viis kannatanu vägisi klassist välja ja kasutas klassi eesruumis vähemalt kahe kolmanda klassi õpilase juuresolekul vägivalda 10-aastase lapse suhtes. On mõistetav, et nähes agressiivselt meelestatud täiskasvanud meesterahvast ja saades ühtlasi aru, et õpetaja puudumise tõttu ei saa nad mitte kuskilt abi, haaras kõiki õpilasi hirm ja nad said vapustuse. Õpetaja DO kinnitas kohtule, et kohe kui ta uksest sisse tuli, tormasid lapsed talle vastu ja hakkasid juhtunust rääkima. Seega on kohus seisukohal, et oma käitumisega rikkus V.B koolipäeva sujuvat käiku ja laste kindlustunnet, häiris konflikti mittepuutuva RB ja RO rahu, kes nägid peale süüdistatava vägivallategu oma klassikaaslase suhtes, eiras moraalinorme ja väljendas seeläbi lugupidamatust ühiskonnas kehtestatud tavade, heade kommete ja käitumisnormide vastu, mis peavad tagama igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Eeltoodu alusel leiab kohus, et V.B tegevus on õigesti kvalifitseeritud avaliku korra raske rikkumisena
Kohus leiab, et V.B on inkrimineeritud teo toime pannud tahtlikult.
§-s 263 sätestatud süüteokoosseis loetakse täidetuks, kui see pandi toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tulles kooli ja hakates teiste klassikaalaste juuresolekul kannatanuga arveid klaarima, pidas V.B võimalikuks, et tema lugupidamatu ja amoraalne käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu, valides konflikti lahendamiseks sellise koha ja viisi, mis kaasas tahtevastaselt konflikti ka kõrvalised isikud. KARISTUS
Karistuse mõistmisel peab arvestama süü suurust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.B on toime pannud teise astme kuriteo, mille eest näeb
Süüdistataval puudub alaline töökoht ja seega ei oma ta ka sissetulekut. Isikule, kellel puuduvad vahendid karistuse täitmiseks, on rahalise karistuse mõistmine välistatud. Seega tuleb V.B karistada vangistusega. Karistust raskendavaks asjaoluks V.B puhul tuleb
p 3 alusel lugeda kuriteo toimepanemist teadvalt noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Samas arvestab kohus süüdistatavale mõistetava vangistuse pikkuse määramisel asjaolu, et kuriteoga ei ole tekitatud raskeid tagajärgi. Kannatanu seadusliku esindaja sõnul oli poeg vaid paar nädalat tavalisest vaiksem ning pärast seda taas rahulik ja rõõmus. Käesolevaks ajaks ei ole süüdistataval kokkupuuteid ei XXX algkooli juhtkonna ega lastevanematega. Sellest lähtudes, peab kohus otstarbekaks jätta mõistetava vangistuse pikkuse
Kaaludes küsimust, kas mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele või süüdistatava puhul esinevad alused tema karistusest tingimisi vabastamiseks, leiab kohus järgmist. Karistusregistri andmetel karistati V.B kriminaalkorras 1988 ja 1996.a, karistused on kustunud ning süüdistatavat tuleb pidada varem kriminaalkorras karistamata isikuks. Arutatav tegu leidis aset üle kolme aasta tagasi ning puuduvad andmed selle kohta, et V.B oleks pärast seda uusi 7 süütegusid toime pannud. Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr XXX tuvastati ta XXX.a osaliselt töövõimetuks, töövõime kaotus on 80 %. Nende asjaolude kogumi pinnalt, samuti karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades asub kohus seisukohale, et V.B suhtes on võimalik kohaldada
sätteid, jättes mõistetava karistuse tingimisi kohaldamata ning allutades ta käitumiskontrollile. Arvestades süüdistataval esinevat enesekontrolli, emotsioonide juhtimise võime nõrkust, peab kohus vajalikuks määrata talle täiendavalt kohustuse osaleda käitumiskontrolli ajal sotsiaalabiprogrammides. Kohtunik Julia Vernikova
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.