S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Kaebuse esitaja: L.N, ik: xxx, elukoht: xxx. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras 1. Jätta L.N kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.06.2011 otsusele nr 19 2315,11,006169 L.N karistamises LS § 74 lg 2 ja § 7464 lg 1 19 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 74 lg 2 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.06.2011 otsus nr 2315,11,006169 L.N karistamises LS § 7419 lg 2 ja § 74 64 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 7419 lg 2 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 29.05.2011 kell 11.40 Pallasti 33 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit BMW 535D registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,60 +/- 0,05 mg, millega rikkus LE § 76 p 3 sätteid ja pani toime LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo ning juhtides mootorsõidukit ei olnud sõidu ajal nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga, millega rikkus LE § 68 p 5 sätteid ja pani toime LS § 7464 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotles karistusaja vähendamist seoses sellega, et tegu on esimese sarnase karistusega mitme viimase aasta jooksul ning kaebuse esitaja ei ole kuritahtlik liikluseeskirja rikkuja, millele annab kinnitust ka võrdlemisi pika perioodi jooksul tema poolt toime pandud rikkumiste väga vähene arv. On alati kõik trahvid õigel ajal ära maksnud. Tollitranspordi osakonna juhatajana peab tulenevalt töökohustustest väga palju autoga liikuma, sealhulgas ka välismaal ning sõidukijuhtimise õiguse peatamine niivõrd pikaks perioodiks muudab töökohustuste täitmise tema jaoks äärmiselt raskeks. Kohtuvälise menetleja antud kirjalikus vastuses on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus valitud töö tegemiseks ei tulnud isikule ootamatuna pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusel isikul oli töökoht, milleks oli tal vaja juhtimisõigus ilmselgelt enne väärteoasjas otsuse koostamist. Isikule, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimise õigus on teada nii liiklusreeglite nõuded kui ka nende nõuete rikkumisele järgnevad liiklusseaduses sätestatud sanktsioonid. Seega ei saanud menetlusalusele isikule olla ootamatu, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest võidakse lisaks rahalisele karistusele karistada ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega. Juhtides mootorsõidukit juhile keelatud seisundis pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo, mille toimepanemise eest on lisakaristuse kohaldamise võimalus. Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldust väljahingatavas õhus ja asjaolu, et tegemist on tahtlikult toime pandud teoga, on kohtuväline menetleja seisukohal, et lisakaristust on kohaldatud määras, mis vastab isiku süüle ning lisakaristuse kohaldamine oli vältimatu ja põhjendatud. Menetlusalusel isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,60 mg/l, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 mg/l ja tulemuseks saadi 0,55 mg/l. Arvestades asjaoluga, et mootorsõidukit juhtima asudes teadis menetlusalune isik seda, et ta oli eelnevalt alkoholi tarvitanud ja seega teadlik õigusrikkumise toimepanemise võimalikkusest sõidukit juhtima asudes ning ta oleks pidanud astuma enese kainuse tuvastamiseks konkreetseid samme – veenduma joobeseisundi puudumises aktiivse tegevuse kaudu, selle teadlik tegemata jätmine ja iseendale tervislikule seisundile hinnangu andmine ei tähenda väärteo toimepanemist süü kergemas vormis. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades menetlusalusele isikule määratud karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, on igati põhjendatud Vladimir 2 L.N karistamine antud rikkumise eest rahatrahviga 860 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 5 kuuks. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on lisaks õiguskorra kaitsmise huvidele ka menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Arvestades eelpool toodut on kohtuväline menetleja seisukohal, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja kirjaliku arvamuse ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 7419 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 7419 sätestatud süüteo eest karistatud. Kaebuse kohtuliku arutamise ajal kehtiva Liiklusseaduse § 224 sätete kohaselt on kaebuse esitajale inkrimineeritud tegu vastavalt § 224 lg 2 ja lg 3 p 1 sätetele samuti karistatav ning ettenähtud sanktsioonid on nii põhi- kui ka lisakaristuse osas samasugused. Vastavalt LS § 7464 lg 1 sätetele karistatakse sõiduki juhi või sõitja poolt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest või sõidukijuhi poolt turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitamata lapse sõidutamise eest rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Kaebuse kohtuliku arutamise ajal kehtiva LS § 239 lg 1 p 1 sätete kohaselt on samalaadse teo eest ette nähtud samasugune karistus. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 2 ja § 7464 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 7419 lg 2 ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 7419 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas ulatuses ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,60 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,55 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab sätestatud rikkumise keskmist määra. Esitatud kaebuses on vaidlustatud lisakaristust ja asutud seisukohale, et lisakaristuse määr on liialt koormav, kuivõrd kaebuse esitajale on juhtimisõiguse olemasolu vajalik tema tööülesannete täitmiseks, kaebuse esitaja on oma trahvid tasunud ning selline väärtegu on kaebuse esitajal esimene mitme viimase aasta jooksul. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, asub seisukohale, et menetlusaluse isiku väited selle kohta, et ta on oma varasemad trahvid tasunud, vastavad tõesti tõele. Karistusregistri andmetel on menetlusalust isikut tõepoolest korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning hulgalised karistused ei ole kustunud, kuivõrd kaebuse esitaja paneb järjest toime uusi liiklusalaseid väärtegusid. Viimase nelja aasta jooksul on menetlusalust isikut karistatud kaheksal korral liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega ning neist neljal korral ka lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmise näol kokku 1 aasta ja 1 kuu. Seejuures on kaebuse esitanud isikut karistatud ka LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Seega ei ole kaebuse esitanud isikule määratud rahatrahvid ja 3 lisakaristused täitnud karistuse eesmärki, so sundinud isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Mis puudutab kaebuse esitanud isikule määratud põhikaristuse määra, siis kuigi esitatud kaebuses ei ole seda vaidlustatud, leiab kohus, et rahatrahv 215 trahviühiku ulatuses, so ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras on täiesti vastav kaebuse esitanud isiku süü suurusele ning tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määrale, mis ületas oluliselt karistatava rikkumise keskmist määra. Seejuures on kaebuse esitaja ühe teoga toime pannud kaks liiklusalast väärtegu. Seetõttu leiab kohus, et arvestades kaebuse esitanud isiku süü suurust, sellest tulenevat mootorsõidukijuhist liikleja suurt ohtlikkust nii väärteo toimepanija enese kui ka teiste liiklejate suhtes, siis igasugune alus määratud põhikaristuse kergendamiseks puudub Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas leiab kohus, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust. Riigikohus on senistes lahendites asunud üheselt seisukohale, et sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, ei ole kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Kohus asub seisukohale, et arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, samuti isiku süü suurust, so lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurust, siis oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõiguse äravõtmine takistab kaebuse esitanud isikul töö tegemist, kuivõrd kaebuse esitanud isiku töö on seotud sõiduki juhtimisega. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus ja senise töö iseloom oli kaebuse esitanud isikule teada ka enne väärteo toimepanemist ja väärteo toimepanemise ajal ning see asjaolu ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus ja keda on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ka korduvalt juhtimisõiguse äravõtmisega, teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib esile kutsuda tema suhtes piiranguid ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine sissetulekut tagav elulaad säiliks. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik väitnud, et tarvitas alkoholi eelmisel päeval. Arvestades aga asjaolu, et ka kell 12.00 järgmisel päeval tuvastati menetlusalusel isikul alkoholipiirmäära ületamine 0,55 mg/l, siis võib järeldada, et eelmisel päeval tarvitatud alkoholikogus pidi olema suur. Seda enam aga pidanuks menetlusalune isik vältima sõiduki juhtimist ja veenduma selles, kas ta on seisundis, millises on sõiduki juhtimine lubatud. Arvestades menetlusaluse isiku karistusregistri andmeid saab tulla järeldusele, et alkoholi mõju organismile ei ole menetlusalusele isikule võõras. Sellele vaatamata, olles varem samalaadse väärteo eest karistatud, pidas menetlusalune isik vajalikuks asuda mootorsõidukit juhtima, saades aru, et ta on juhile keelatud seisundis. Taolise valiku tegemine saab olla vaid tahtlik ja teadlik käitumine. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitanud isik on viinud end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti olles ohtlik kõrvaliste isikute varale ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitanud isiku ohtlik käitumine näitab kohtu arvates isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so järjekordsesse rahatrahvi ja järjekordsesse juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks edasise elu korraldamisel endisel viisil, samuti näitab selline käitumine tema jätkuvalt üleolevat 4 suhtumist liiklusohutusse. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik teadlikult tarvitanud alkoholi sellisel määral, et ka veel kell 12.00 päeval oli ta juhile keelatud seisundis ning asus juhtima sõidukit. Selliseid asjaolusid aga ei ole võimalik karistuse kergendamise alusena arvestada. Kohus leiab kohus, et kaebuse esitanud isiku suhtes kohaldatud lisakaristuse määr, arvestades lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja varasema samalaadsete väärteo eest määratud karistust, on ilmselgelt leebe ning kaebemenetluses puudub kohtul võimalus kaebuse esitanud isiku olukorda raskendada, suurendades lisakaristuse määra. Seetõttu asub kohus seisukohale, et määratud lisakaristus on kooskõlas kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud süü suuruse ja kaebuse esitanud isiku isikuga ning alus vaidlustatud otsuse lisakaristuse osas tühistamiseks või muutmiseks puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.