4-11-3403/7

Väärteoasi nr.4-11-3403 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 11.10.2011.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud G.J, isikukood: XXX, elukoht XXX kaebuse esitaja: G.J, kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse esindaja Triinu Riigor Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 04.08.2011.a. otsus väärteo asjas nr. 2376,11,004433 LÕPPOSA Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2376,11,004433 muutmata ning G.J-i kaebus rahuldamata. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 03.11.2011.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VAIDLUSTATUD OTSUSE JA KAEBUSE SISU Väärteoasja otsusega karistati 04.08.2011 G.J-i LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut summas 400 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema 13.07.2011 kell 15.05 juhtis Jõelähtme-Kemba mnt 2 2.km-l mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 113+-4 km/h, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 60 km/h mitte vähem kui 49 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid. Kaebuse kohaselt ei vaidlusta G.J otsuses märgitud päeval lubatud kiiruse ületamist, ta seletas, et keeras Vana-Narva maanteele Narva maanteelt ning ei märganud kiirust piiravat liiklusmärki. Kui tegemist oli aga heas seisukorras teega, siis arvas ta, et suurim lubatud kiirus on 90 km/h. Vaatamata sellele ja arvestades asjaolu, et tee oli tühi tõstis G.J kiirust üle 90 km/h. Hetkel, kui kaebaja oli valmis vajutama kiirusehoidjat 90-le, nägi ta sõidukiirust piiravat liiklusmärki 50 km/h ning kohe selle taga ka politseiautot. Siis selgus samuti, et tegelikkuses oli antud teelõigul suurim lubatud kiirus hoopis 60 km/h. Kaebaja avaldas nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil kahetsust, esitas maksekorralduse trahvisumma täieliku tasumise kohta, kuid taotleb lisakaristuse mittekohaldamist, kuna juhtimisõigus on talle hädavajalik tööülesannete täitmiseks. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tegu on õigesti kvalifitseeritud, tegemist on raske rikkumisega, isikut on varem samalaadse rikkumise eest karistatud 2010.aastal, karistused on kustumata. Kuivõrd eelmised karistused ei suutnud mõjutada isikut seaduskuulekalt käituma, tuleb arutatava teo eest karistada teda lisaks põhikaristusele ka lisakaristusega. Kaebajale on määratud juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni miinimummääras, mistõttu puuduvad igasugused alused väärteoasja otsuse tühistamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud väärteoasja materjale, jõuab kohus seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Arutatavas asjas puudub vaidlus selle üle, et 13.07.2011.a. juhtis G.J sõiduautot kiirusega 113+-4 km/h. Sellele ei vaidle vastu G.J ise, kinnitas seda nii kohtuvälises menetluses ülekuulamisel ja kaebuses, kui ka kohtulikul uurimisel antud ütlustes, samuti tõendab seda liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, mille kohaselt mõõdeti kaebaja sõiduki kiirust kiirusmõõteseadmega Ultralyte 100 LR nr UX020597, mis on 07.07.2010.a. taadeldud ja testitud samal päeval kell 12.00, kiiruseks fikseeriti 113 km/h. Eeltoodu alusel leiab kohus, et on tõendamist leidnud asjaolu, et väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas juhtis G.J sõiduautot kiirusega 113+-4 km/h, millega ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 49 km/h. Liiklusseaduse § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis. Sellise rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg 5 p 2 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohus leiab, et kuigi karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, ei ole antud juhul see lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks. Põhjendatult on kohtuväline menetleja arvestanud G.J-ile määratud varasemaid karistusi liiklusalaste nõuete rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi 3 saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga, et G.J-i suhtes tuleb kohaldada lisakaristust. Kohus leiab, et G.J, olles teadlik enda varasematest karistustest, oleks pidanud seda hoolsamalt jälgima oma liiklusalast käitumist ning asjaolu, et töökohustuste täitmiseks on tal juhtimisõigus hädavajalik, ei saanud tulla kaebajale ootamatusena. Nähtuvalt karistusregistri väljavõttest on kaebajat 2010. aastal karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest kahel korral ning määravaks asjaoluks on siinjuures fakt, et mõlemad varasemad rikkumised on seotud sõidukiiruse ületamisega. Kohus märgib, et isegi olukorras, kui G.J ei olnud sõiduki juhtimisel piisavalt tähelepanelik ega jälginud sõidukiirust piirava liikluskorraldusvahendi olemasolu, pidades suurimaks lubatud kiiruseks 90 km/h, ületas ometi tema poolt valitud kiirus asulavälisel teel LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud suurimat sõidukiirust. Kohus teeb sellest järelduse, et tegemist on äärmiselt kohusetundetu juhiga, kes suhtub üleolevalt kehtivate seaduste ja üldtunnustatud käitumisnormide täitmisse ning oma käitumisega seab ta reaalsesse ohtu nii enda kui ka hoolikate kaasliiklejate elu ja tervise. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et sõidukiiruse ületamine on üks raskemaid ja ohtlikumaid liiklusalaseid rikkumisi, kuna ebaproportsionaalselt suure kiirusega liikuv sõiduk võib vaatamata juhi üliheadele oskustele välja paiskuda juhitavuse piiridest ning vähimgi teel ettetulev takistus võib kaasa tuua raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse. Erinevalt kaebuse esitaja arvamusest leiab kohus, et arutatava teo eest seadusega ettenähtud sanktsioonist pidi ta olema teadlik, samuti pidi ta teadma, et kiiruse ületamise eest võidakse lisakaristusena kohaldada tema suhtes juhtimisõiguse äravõtmist. Isikule varem lühikese aja jooksul järjest määratud rahatrahvid olidki talle hoiatuseks, et samalaadse rikkumise toimepanemise puhul tulevikus on võimalus jääda mõneks ajaks juhtimisõigusest ilma küllaltki reaalne. Kohus leiab, et olukorras, kus isiku varasemad karistused ei avaldanud piisavat mõju hoidmaks teda uute samalaadsete tegude toimepanemisest ei täida tema suhtes vaid rahalise karistuse kohaldamine oma eesmärki. Kohus on seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine mõjutada G.J-i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Sõidukiiruse ületamine on raskete liiklusõnnetuse põhjustamise üheks põhjuseks, mille tagajärjel hukkub Eestis iga aasta üha rohkem inimesi. Sellest lähtuvalt ja arvestades eelpool toodud isiku varasemat käitumist leiab kohus, et juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine G.J-i suhtes on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik