S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat Kaebuse esitaja: P.P, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Rahuldada P.P kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 26.09.2011 otsusele nr 2230,11,043882 P.P karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks osaliselt, so otsusega määratud rahatrahvi ositi tasumisele määramise osas, jättes muus osas kaebuse rahuldamata. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 26.09.2011 otsus nr 2230,11,043882 P.P karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks osaliselt, so määratud rahatrahvi ühekordse maksena tasumise osas, jättes muus osas otsuse muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks selles, et menetlusalune isik 03.09.2011 kell 05.55 Luise 14 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit Dodge RAM registreerimismärgiga XXX (LT) isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et on olnud pikaajaliselt töötu ning alates 16.05.2011 omistati ka osaline töövõimetus 40%. 02.09.2011 sai teada, et oodatud töökohta ei saa ning läks sõbra juurde, kus tarvitas alkoholi. Jäid televiisori ette tukkuma ning ärkas televiisorist kostnud heli peale. Istus autosse ja sõitis kodu poole, kuid peeti kinni. Unisusest või ärevusest tingituna ei mõelnud sellele, et seisund ei pruukinud olla sõiduki juhtimiseks sobilik. Nädal hiljem sai endale töökoha torustikke ja ventilatsiooniseadmeid paigaldavas firmas , kuid hooldustehniku töökoht eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Otsuse jõusse jäämisel peaks töökohast loobuma. Ülalpidamisel on 16 aastane tütar, võetud on pangalaen, samuti on vaja tasuda igakuised kommunaalmaksed. Seetõttu palutakse kergendada karistust, tühistades otsuse lisakaristuse osas ning kuigi rahatrahvi tasumine määrati ositi, taotleb ka rahatrahvi suuruse vähendamist. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et tunnistab süüd, kui on võimalik, siis palub kergendada karistust. Kui juhtimisõigus ära võetakse, jääb töötuks. Juhitud sõiduk kuulus leedulasest tuttavale. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebuse esitaja on isikuks, keda on varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud. Eelmisel korral tema suhtes lisakaristust ei kohaldatud, ilmselt esitas kaebuse esitaja siis sellised põhjendused ja asjaolud, mis otsuse koostanud ametnikku mõjutasid. Kui vaadata juhtunut, siis kaebuse esitaja selgitustest nähtuvalt on talle juhtimisõiguse säilimine oluline. See asjaolu pidi olema talle teada ka enne rikkumise toimepanemist, samuti laenukoormus ja pere sissetulek. Kui aga isik pani taas toime samalaadse rikkumise, siis näitab see isiku hoolimatut suhtumist oma peresse ja materiaalse olukorra säilimisse. Arvestades isiku vanust ei pea kohtuväline menetleja võimalikuks, et sellises määras alkoholi sisaldus organismis jäi isikule märkamatuks. Ei ole vastu kui trahvi tasumine määrataks osadena maksimaalse tähtaja jooksul, kuid muus osas jääb kohtuväline 2 menetleja otsuses toodud seisukohtadele ning kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Selline isik tuleb liiklusest kõrvaldada, sest ta on ohtlik enesele ja teistele. Lisakaristuse tähtaeg annab isikule võimaluse korrata oma teadmisi liiklusnõuete osas. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebusele lisatud lisadega ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja ka 2/3 määra mõningal määral ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra mõningal määral ületavas määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,67 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,62 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud süü tunnistamist. Kohus asub seisukohale, et KarS § 57 lg 1 loetelu ei sisalda taolist karistust kergendavat asjaolu. Sama sätte lg 1 p 3 kohaselt loetakse karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumist, kuid see eeldaks seda, et isik ilmub õiguskaitseasutusse ning annab teada enda toime pandud süüteost. Käesoleval juhul peeti isik süüteo toimepanemiselt kinni ning isiku süü tuvastatakse tõendusliku alkomeetri näidu alusel, so tehnilise abivahendiga sõltumata sellest kas isik tunnistab süüteo toimepanemist või mitte. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuses tuvastatud karistust kergendav asjaolu ei ole arvestatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut aasta jooksul karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kolmel korral ning LS § 7419 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo, so samalaadse väärteo toimepanemise eest määratud karistuse 1 aastane kustumise tähtaeg algas 18.02.2011. Seega ei mõjunud menetlusalusele isikule varasem samalaadse väärteo toimepanemise eest määratud suhteliselt suur rahatrahv ega sellele järgnevalt määratud kaks järgmist rahatrahvi. Viimane rahatrahv tasuti ära 01.09.2011 ja kaks päeva hiljem pani kaebuse esitaja toime järgmise, so menetlusesemeks oleva väärteo. Vaatamata sellele, et 3 varasemad trahvid on tasutud, ei suutnud need mõjutusvahendid menetlusalust isikut mõjutada selliselt, et menetlusalune isik lõpetaks liiklusalaste väärtegude toimepanemise. Seega ei saavutatud rahalise mõjutamisega karistuse eesmärki. Sellest teeb kohus järelduse, et isiku suhtes tuleb kohaldada ka muid mõjutusvahendeid eemaldamaks ohtlikuks muutunud liikleja liiklusest. Menetlusaluse isiku käitumine näitab tema suhtumist võimalikku karistusse ja liiklusohutusse. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida, pidades kõige olulisemaks sellises seisundis sõidukit juhtides koju sõita ja täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist ning kolmanda isiku vara, so kõrvalise isiku sõidukit. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitanud isikut on varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, siis ei saanud kaebuse esitajale olla ka üllatuseks, et joodud alkohol viib ta taas juhile keelatud seisundisse. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, karistust raskendavate asjaolude puudumist ja ekslikult arvestatud karistust kergendavat asjaolu, seda, et varasemad ja kehtivad karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ei sundinud isikut uue ja ohtliku süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristuse kohaldamine täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse või lisakaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta jääb töökohast ilma, kuivõrd töö eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Esitatud kaebuses märgiti, et kaebuse esitaja otsis tööd pikaajaliselt ning pärast väärteo toimepanemist ka sai töökoha. Samas saab järeldada, et tööd otsides oli põhiliseks eelduseks töökoha saamisel juhtimisõiguse olemasolu. Seega teadis kaebuse esitaja seda, et sissetuleku saamiseks on juhtimisõiguse säilimine oluline. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liikluseeskirja ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest ning väärteoasjas on karistusandmetest tulenevalt piisavalt tõendeid selle kohta, et karistuste osas on kaebuse esitajal piisavalt kogemusi. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud 4 liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli teada see, et töö saamisel on eelduseks juhtimisõiguse olemasolu. Samamoodi oli kaebuse esitanud isikule teada ka see, et tema ülalpidamisel on alaealine laps ning rahaline koormus tagasi makstava laenu näol. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik viis end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti ohtlik kõrvaliste isikute varale. Seega on tegu toime pandud tahtlikult ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 9 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja õigesti lähtunud kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määrast, samuti asjaolust, et isik pani toime väärteo ajal, mil eelmine karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest ei olnud kustunud. Seega on isik näidanud, et ta on jätkuvalt ohtlik nii iseendale kui teistele. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Mis puudutab kaebuses esitatud taotlust määratud rahatrahvi ositi tasumise osas, siis kohus leiab, et kaebemenetluse käigus on esitatud piisavalt informatsiooni menetlusaluse isiku sissetulekute kohta, mida võib KarS § 66 lg 2 mõttes hinnata mõjuva põhjusena. Arvestades menetlusaluse isiku sissetulekute suurust peab kohus võimalikuks määrata rahatrahvi ositi tasumiseks 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 86 euro kaupa kuus, millised summad tuleb tasuda kohtuvälise menetleja koostatud otsuses näidatud arvelduskontole. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele määratud rahatrahvi ühekordse maksena tasumise osas ning kohus teeb selles osas uue otsuse, määrates rahatrahvi tasumisele ositi pikema ajavahemiku jooksul. Muus osas vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks seaduslik alus puudub ning esitatud kaebus tuleb lisakaristuse vaidlustamise osas jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus selles osas muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.