1-11-7681/5

(11230108871)Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kriminaalasi E.P süüdistuses KarS § 424; § 329 järgi. Prokuröri abi Maigi Simson Süüdistatav E.P elukoht: XXX, isikukood XXX; kodakondsus: EV kodanik; haridus: kesk-eriharidus, emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: KS OÜ, välikoristaja; varem kriminaalkorras karistatud: 1) 10.12.2001 Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 143 lg 2 p 1,2 ja § 186 alusel mõisteti lõpliku karistusena tingimisi vabaduse-kaotus 1 aasta ja 6 kuud katseajaga 1 aasta ja 6 kuud; 2) 21.09.2005 Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 424 alusel mõisteti tingimisi vangistus 6 kuud katseajaga 1 aasta ja 6 kuud koos sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 11 kuuks; 3) 18.12.2006 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 424 ja § 329 alusel mõisteti rahaline karistus 25000 krooni koos sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks ja 6 kuuks (täitemenetlus lõpetati seoses aegumisega); 4) 06.11.2007 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 215 lg 2 p 1,3; § 329 ja § 424 alusel mõisteti vangistus 6 kuud koos sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 2 aastaks (vabanes pärast karistuse kandmist 22.01.2008); 5) 07.01.2009 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 424 ja § 329 alusel mõisteti vangistus 2 kuud, mis KarS § 69 alusel asendati 120 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 4 kuud ja lisaks võeti ära sõiduki juhtimise õigus 5 kuuks; 6) 15.04.2009 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 329 alusel mõisteti vangistus 3 kuud ja 8 päeva, mis KarS § 69 alusel asendati 196 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 1 aasta; 7) 30.07.2009 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 329 alusel mõisteti vangistus 4 kuud (vabanes pärast karistuse kandmist 27.11.2009); 8) 28.03.2011 Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja poolt KarS § 424 alusel mõisteti rahaline karistus 297 päevamäära ehk 950,40 eurot koos sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks (otsus jõustus 12.04.2011); Väärteokorras karistatud 4 korda /tl 41-45/ Kahtlustatavana kinnipidamine alates 30.06.2011.a. Kaitsja Riine Lumiste RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada E.P KarS § 424 ja § 329 järgi ja mõista karistus KarS § 63 lg 1 alusel 1 (üks) aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista E.P-le 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 30.06.2011.a. Tõkendina kohaldada E.P suhtes vahistamine. Vahistada E.P kohtusaalis. 5 Välja mõista E.P-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 256 lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 208 (kakssada kaheksa) eurot 52 senti riigituludesse ja kaitsjatasu kokku 143 (ükssada nelikümmend kolm) eurot 82 senti riigituludesse. Selgitusse märkida „E.P 1-11-7681, sundraha“ ja „E.P 111-7681, kaitsjatasu.“ Sundraha, kaitsjatasu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri

1. Sundraha ja kaitsjatasu tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 2 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa E.P süüdistatakse selles, et tema juhtis 30.06.2011 kella 21:56 ajal Tallinnas aadressil Keskuse 22 asuva maja juures mootorsõidukit Suzuki Baleno registreerimisnumbriga XXX, olles joobeseisundis [alkoholijoove 1,14 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,04 mg/l)]. Sellise käitumisega rikkus E.P liiklusseaduse § 20 lg 3 (peale
2. juulit 2011.a. kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 1) /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 20 lg 3¹ p 1 (peale
3. juulit 2011.a. kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 4 p 1) /Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. Seega pani E.P toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Lisaks süüdistatakse E.P selles, et tema isikuna, keda on 28.03.2011 Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 12.04.2011 jõustunud kohtuotsuse alusel KarS § 424 alusel karistatud rahalise karistusega 297 miinimumpäevamäära, so summas 950,40 eurot koos mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks ning omades kehtivat karistust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis uuesti 30.06.2011.a. kella 21:56 ajal Tallinnas aadressi Keskuse 22 asuva maja juures mootorsõidukit Suzuki Baleno registreerimisnumbriga XXX, olles isikuks, kellelt on sõiduki juhtimise õigus jõustunud kohtuotsusega ära võetud. Seega pani E.P toime KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise . E.P süü temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 424; § 329 järgi on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. koopia juhiloast ja väljatrükk juhiloa andmete kohta, millest nähtub, et E.P ´ilt oli juhtimisõigus äravõetud 12.04.2001.a. kuni 11.07.2011.a. (tl 3; 22); kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, millest nähtub, et E.P on kahtlustatavana peetud kinni 30.06.2011.a. (tl 4-7); tõendusliku alkomeetri näit koos protokolliga, millest nähtub, et E.P tuvastati joobeseisund [alkoholijoove 1,14 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,04 mg/l)] (tl 10-11); tunnistaja Mait V ütlused, mille kohaselt olles tööl 30.06.2011.a. said juhtimiskeskusest informatsiooni, et Akadeemia tee 34 maja juures hakkas liikuma Ehitajate tee suunas võimalik joobes juht sõiduautoga Suzuki Baleno registreerimisnumbriga XXX. Liikusid piirkonnas ringi ja märkasid Keskuse 22 maja ees manööverdamas varem märgitud Suzukit. Sõitsid patrullautoga maja ette, Suzuki juht parkis samal ajal sõiduki maja ees olevasse parklasse. Kui tema patrullautost väljus, siis tuli ka juht juhikohalt välja. Juhiks osutus E.P. Kontrolliti alkoholijoovet alkomeetriga, seejärel toimetati isik Rahumäe tee 6 politseijaoskonda. (tl 14); kahtlustatava E.P ütlused, millega ta tunnistab end süüdi temale inkrimineeritud kuritegudes. Paluti puhuda indikaatorvahendisse, mille tulemusel tuvastati alkoholijoove. 3 Seejärel toimetati politseijaoskonda Rahumäe tee 6 (tl 15-17) ning toimiku teiste materjalidega. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav E.P on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuritegudes vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuste sisule. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad Süüdistatav E.P ei ole avaldanud kohtueelsel uurimisel puhtsüdamlikku kahetsust, vaid märkis kohtuistungil, et kahetseb. Kohus leiab, et E.P kahetsus kohtuistungil ei ole siiras. Siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. E.P on aga korduvalt jätkanud temale samalaadset väljakujunenud kuritegelikku käitumist, seega ei ole E.P oma teo taunitavust mõistnud. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07), sunnib taoline kuritegude samalaadne ehk lausa süstemaatiline toimepanemine E.P poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). E.P on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. E.P-le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada E.P edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et E.P ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna E.P ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud E.P suhtes ka põhjusel, kuna E.P-le mõistetud eelnev rahaline karistus on osaliselt tasumata ning lisaks kuuluvad E.P-lt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine E.P suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. Ka ei ole eelnevad rahalised karistused mõjutanud isikut õiguskuulekale käitumisele. Karistuse mõistmisel E.P-le peab arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. E.P ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, E.P on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. E.P suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka 4 tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et E.P suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (liiklus) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on E.P puhul väga kõrge. E.P käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Seda kinnitab ilmekalt asjaolu, et süüdistatava E.P suhtes on eelnevalt kohaldatud juba karistusest tingimisi vabastamist, karistuse asendamist üldkasuliku tööga, samuti rahalist karistust, kuid üksi nimetatud eelnevatest põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole E.P suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest E.P tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub E.P suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Lisaks on karistuse mõistmisel üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-112-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimisebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o. KarS § 424 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et E.P juhis mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 1,04 mg/l, ( 2,08‰), seega KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt. E.P pani kuriteo toime temale väljakujunenud käitumis- ja tegevusmallide kohasel ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. E.P käitumine näitab üheselt, et süüdistatav ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest (ning konkreetsel juhul ka ohtlikkusest, mida endas kätkeb sõiduauto joobeseisundis juhtimine). Eelnevad karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kohus leiab, et E.P suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest ja seda lühiajalise vangistusega. E.P töökoha ja perekonna olemasolu, ei anna alust ning ei ole 5 piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, et talle karistus mõista sanktsiooni alammääras. Lisaks tuleb märkida, et töökoht ja perekond oli süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal ning see ei takistanud E.P kuigivõrd käitumast kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil. Pole õigustatud E.P ootus, et kuriteo toimepanemisega võib kaasneda leebe karistusõiguslik kohtlemine. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et E.P pani uue kuriteo toime vähem kui kolme kuu möödumisel peale eelmist kohtuotsust. Lühikese ajavahemiku järel uue samalaadse kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav E.P on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et E.P võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. KarS § 50 lg 1 säte kohaldamisele ei kuulu, kuna E.P puudus kuriteo toimepanemise ajal sõiduki juhtimise õigus ( RKL 3-1-1-11-10 p 7). Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et E.P-lt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1-10-
5. Ka ei pea kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 423 sätteid, s.t. pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega, kuna temal on olemas töökoht ning kindel sissetulek. E.P ´lt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 208 eurot 52 senti, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 143.82 eurot. Kohtunik 6