1-10-12570/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-12570 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. oktoobri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja U.T, ik: XXX, elukoht XXXXXXXXX XX-X XXXXXX, XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXX, emakeel-vene keel, töökoht puudub, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud Resolutsioon Jätta U.T apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. oktoobri 2010 otsusega tunnistati U.T süüdi KarS § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 26.08.2010 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 7 kuu võrra ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 9 kuud vangistust. Süüdi tunnistati U.T selles, et ta püüdis 4.09.2010 Sikupilli Prismast varastada võõraid vallasasju 439.20 krooni väärtuses, kuid peeti kuriteo toimepanemisel kinni.
5. Maakohtu otsuse peale esitas U.T apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant palub jätta mõistetud karistus tema suhtes tingimisi kohaldamata, kuna tal on naine ja väike laps, kes ei tule ilma temata toime. 1 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt selle individualiseerimine. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
8. Apellatsioonis esitatud taotlus on ilmselges vastuolus seaduse regulatsiooniga, s.o taotletud tulemust ei ole võimalik saavutada. Nimelt pani U.T talle inkrimineeritud kuriteo toime kohtu poolt määratud katseajal (vangistus oli asendatud KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga). Seejuures ei ole süüdistatav vaidlustanud talle vaatluse all olevate kuriteo eest mõistetud karistusliiki, milleks on vangistus, ega ka mitte selle kestust; seejuures nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu seisukohaga, et absoluutselt välistatud on sanktsiooniliigina rahalise karistuse mõistmine. Süüdistatav on varasemalt karistatud korduvalt (vt tlk 16 – 23), samuti pani ta kuriteo toime ajal, kui talle mõistetud vangistus oli juba asendatud üldkasuliku tööga (teisisõnu – kuriteo pandi ta toime kohtu poolt määratud katseajal, kusjuures vähem kui kaks nädalat peale mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga maakohtu poolt). Seega on süüdistatavale mõistetud karistus ja selle liik väljaspool igasugust vaidlust ning selle muutumiseks puuduvad absoluutselt igasugused võimalused.
9. Sellises olukorras on seaduse regulatsioon aga ühene. KarS § 69 lg 7 sätestab selgelt ning alternatiive välistavalt, et kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa vangistusega. Edasiselt tuleb mõista isikule liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Selliselt on maakohus ka toiminud. Nagu öeldud, on seadus selles osas alternatiive välistav ning tegemist oli ainuvõimaliku toimimisviisiga. Seega on apellatsioonis taotletud tulemuse saavutamine seaduse kohaselt täielikult välistatud ning realiseerimatu.
10. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni vältimatu rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, mis tuleks välja mõista U.T-lt kui apellatsiooni esitajalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele. 2
11. Seetõttu asub kriminaalkolleegium üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava 3