§-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
§-de 175 lg 1 p 4 ning 180 lg 1 alusel välja mõista L.S-ilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest 4800 krooni ja vandeadvokaat Kristel Vedro poolt osutatud õigusabi eest 1920 krooni, riigituludesse.
lg 2 alusel vähendati mõistetavat liitkaristust 1/3 võrra ning mõisteti L.S-ile karistuseks 3 aastat vangistust. Maakohus arutas L.S-i süüdistust KarS § 118 p 1 järgi selles, et tema 31.03.2009 kella 18.30 paiku XXX korteris tungis kallale J. L. ja lõi teda kööginoaga vasakule poole kõhu ja 2 kaenlaaluse piirkonda, põhjustades kannatanule torke-lõikevigastuse vasakul küljel kõhupiirkonnas ning torke-lõikevigastuse vasakul pool kaenlaaluses piirkonnas koos vasaku kaenlaarteri ja –veeni ning vasaku õlavarre närvipõimiku vigastusega, millest viimane on eluohtlik tervisekahjustus. - L.S-i süüdistust KarS § 121 järgi selles, et tema 31.03.2009 ajavahemikul kella 17.0018.00 oma elukohas XXX tungis kallale J. I. , haaras tal vasaku käe randmest kinni ja hakkas korterist välja tirima, seejärel võttis juustest kinni ja lõi pea vastu külmkappi, samuti lõi ta J. I. jalaga alakõhtu, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Süüdistatav L.S tunnistas ennast temale esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi osaliselt süüdi, süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi tunnistas ta ennast täielikult süüdi. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on L.S-i süü tõendatud kannatanu J. I. ütlustega, mille kohaselt 31.03.2009 kella 07.30 ajal läks ta külla oma emale L. I. . Kodus oli ka ema elukaaslane L.S. Nad käisid päeval koos emaga poes ja ta ostis pudeli viina. Nad jõid koos ema elukaaslasega selle viina kahekesi ära. Umbes kella 17 paiku muutus L.S vägivaldseks ja tigedaks, sõimates teda, kuid siis tuli kallale, lüües käte ja jalgadega. Peale seda läks L.S kallale ka tema emale, mispeale ta otsustas minna abi kutsuma. Kannatanu läks korrus allapoole, et kutsuda appi J. L. . J. L. oli nõus appi tulema. Kui ta oli koridori jõudnud, siis kuulis ta ema hüüdmas „et tal on nuga“. L.S istus köögis laua taga, tema koos J. L. iga oli köögi ja tubade vahelises koridoris. L.S tõusis laua tagant püsti ja tormas nende suunas ja kannatanule peale. J. L. tõukas ta eemale. L.S samal ajal torkas noaga J. L. it kehasse. Kannatanu kukkus põrandale ning L.S ründas J. L. it edasi. Samuti on L.S-i süü tõendatud kannatanu J. L. i ütlustega, mille kohaselt koputati 31.03.2009 õhtul tema korteri uksele, mille ta avas. Ukse taga seisis korteris nr XX elav vanem naisterahvas, kes oli närviline, öeldes, et tema mees märatseb korteris ja ajab teda taga, ähvardades teda noaga. Naine palus, et kas ta ei saaks talle appi minna meest rahustama ja tema oli kohe nõus talle appi minema. Naine näitas koridoris köögi poole, et tema mees on köögis. Samal ajal tungis ta mees kannatanule kallale, tema tõukas naise eemale, astudes mehe ja naise vahele, kui nägi, et mees teeb järsu liigutuse parema käega tema suunas. Kannatanu jõudis märgata, et mehel on nuga käes. Mees torkas talle noa vasakusse külge, tema vajus põlvili ja edasist ta eriti ei mäleta. Tunnistaja L. I. ütlustega on tõendatud, et 31.03.2009 hommikul tuli tema tütar J. I. talle külla ja nad käisid koos päeval poes ja osteti pudel viina, mida nad pärast koos L.S-iga jooma hakkasid. Õhtupoolikul muutus L.S agressiivseks ja hakkas ta tütrega tüli norima. L.S läks tütrele kallale, kuid siis hakkas ka tema kallal vägivallatsema. Tütar otsustas naabritelt abi paluda, öeldes, et läheb J. L. i poole, et viimane appi kutsuda. Sel ajal, kui tütar oli väljunud, nägi ta, et L.S võttis köögis laualt noa ja jäi ootama. Ta hüüdis tütrele, et „ettevaatust, tal on nuga“. Tema tütar ja J. L. olid jõudnud koridori, kui L.S nende poole noaga liikus. J. L. lükkas J. I. eemale, mistõttu L.S ründas noaga J. L. it. Ta aitas parajasti tütart põrandalt püsti, kui nägi, et L.S lõi korduvalt veel J. L. it noaga. Ka on L.S-i süü tõendatud eksperdiarvamusega ja muude asjas kogutud tõenditega. Süüdistatava L.S-i ütlused on ennastõigustavad ja paljasõnalised. Süüdistatav on esmasel ülekuulamisel 01.04.2009 väitnud nagu oleks J. L. nende korterisse tulles tahtnud, et J. I. temaga uuesti ära läheks, kuid J. I. ei tahtnud minna ja J. L. hakkas teda kaasa tirima, mispeale J. I. võttis külmkapist kinni ja tõmbas selle paigast ära. Süüdistatav L.S kinnitas, et tema hakkas selle peale J. I. ga õiendama ja neil tekkis omavaheline sõnavahetus, mispeale J. I. lubas, et läheb kutsub J. L. i, et too talle kerepeale annaks. Süüdistatav L.S kinnitas, et kohe kui kannatanu J. L. oli korterisse sisenenud, lõi viimane talle rusikaga vastu nägu ning kuna temal oli sel momendil käes kööginuga, siis lõi ta enesekaitseks J. L. ile 3 kusagile keha piirkonda ainult ühe korra. Teisel ülekuulamisel 22.05.2009 ei mäletanud süüdistatav L.S üldse seda, et ta oleks J. L. it noaga löönud, ta mäletas vaid seda hetke, kui ta noa köögilaua peale pani ja nägi kannatanu J. L. il näppude vahel verd. Ükski teine kriminaalasjas kogutud tõend ei kinnita süüdistatava L.S-i väiteid nagu oleks kannatanu J. L. eelnevalt teda löönud ning et süüdistatav L.S sellest tulenevalt oleks löönud enesekaitseks J. L. it noaga. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Süüdistatava L.S-i karistust kergendab kohtuistungil süü osaline tunnistamine KarS § 121 järgi ja süü täielik tunnistamine KarS § 118 p 1 järgi ning puhtsüdamlik kahetsus. L.S-i karistust raskendavaid asjaolusid ei esinenud. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi, süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, väärteo toimepanemise eest on süüdistatavat ühel korral karistatud. KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on KarS § 4 lg 2 kohaselt esimese astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastane vangistus. Karistuse mõistmisel peab kohus vajalikuks arvestada ka kannatanu J. I. käitumist, kes olles teadlik, et süüdistatav L.S muutub alkoholi tarvitanuna vägivaldseks, ostis poest alkoholi, et seda koos süüdistatava L.S-iga tarvitada. Lähtudes toimepandud teost L.S-i karistamine KarS § 121 järgi rahalise karistusega ei ole põhjendatud. L.S-i tuleb karistada vangistusega, mis jääb ettenähtud sanktsioonide keskmisest määrast väiksemaks ja liitkaristusena raskemat karistust ettenägeva sanktsiooni alammäära lähedaseks, sest selliselt on võimalik karistuse eesmärke L.S-i puhul saavutada. Riigikohus on oma lahendites korduvalt väljendanud seisukohta, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla vaid kergemate kuritegude puhul ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Seega on välistatud L.S-i karistusest tingimisi vabastamine. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu L.S-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse L.S-i süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi ja mõistetud karistuse osas ning saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks või teha uus otsus ja mõista L.S-ile kergem karistus. Apellatsiooni kohaselt on kohtuotsus ebaõige ja põhjendamatu kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumise tõttu (
p 3,4,
Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (
Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik (
Samuti ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (
S § 118 p 1 järgi ei ole õigusvastane. L.S tegutses õiguspäraselt kui kannatanu tema korterisse koos elukaaslase tütrega teda karistama tuli. Äärmisel juhul saaks L.S-i käitumist hinnata hädakaitse piiride ületamisena ning arvestada tema karistamisel KarS § 57 lg 1 p 8 sätetega. Kui L.S teostas hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele, siis ei vasta kohtuotsusega temale mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (
L.S-ile võib mõista kergema karistuse, s.o karistusest tingimisi vabastamisega tema allutamisega käitumiskontrollile. Eelkõige kannatanute J. I. ja J. L. i ütlustega ning tunnistaja L. I. ütlustega on tõendatud, et J. I. kutsus J. L. i oma ema ja viimase elukaaslase L.S-i korterisse teatud eesmärgil, s.o S. 4 L.S-i maharahustamiseks. Võimatu on arvata, kuidas pidi J. L. võõras korteris korteriperemeest maha rahustama. Isiku ekspertiisiaktist nr 52 nähtub, et J. L. oli raskes joobes, mistõttu võib eeldada, et ta ei suutnud oma käitumist tol päeval adekvaatselt hinnata. Seetõttu pidi L.S kartma tema suunas toimepandavat rünnet tervisele või elule. L.S oli õigus eeldada, et pärast vahejuhtumit J. I. ga soovitakse teda rünnata ning tal oli õigus end kaitsta. Kannatanu J. L. on suurt kasvu, keskealine terve mees, L.S aga juba pensionär. Ka ei kasutanud kannatanu ja tunnistaja võimalust pöörduda politseisse, kuigi neil see võimalus oli, vaid valiti tegevusplaaniks L.S-i korralekutsumine. Nimetatud põhjusel ei ole L.S-i poolt toimepandud tegu õigusvastane. L.S on andnud ütlusi, et päeval joodi koos J. I. ja J. L. iga alkoholi, neil tekkis J. korduvalt sõnavahetus, mille peale J. lubas, et läheb kutsub korterist nr XX selle mehe, et too talle kerepeale annaks. Kannatanu J. I. sõnul jõid nad koos ema elukaaslasega viina, mille ta ise poest ostis. Umbes kella 17 paiku muutus L.S vägivaldseks ja tigedaks, alguses sõimas teda, kuid siis tuli kallale, lüües käte ja jalgadega. Kannatanu J. I. sõnul oli L.S peale seda läinud kallale ka tema emale, mispeale ta otsustas minna abi kutsuma. J. I. sõnul avas J. L. ukse ning ta rääkis viimasele, et tema ema elukaaslane on korteris vägivaldne, paludes J. L. i, et viimane neile appi tuleks ja J. L. oli nõus. Kannatanu sõnul istus L.S köögis laua taga, tema ja J. L. olid köögi ja tubade vahelises koridoris. J. L. mäletab, et abi kutsus hoopis vanem naine. Kannatanu sõnul läks naine ees, tema kohe viimase järel nende korterisse, kus naine näitas koridoris köögi poole, et tema mees on köögis. Tunnistaja L. I. kinnitas, et ta hoiatas J. L. i, et elukaaslane on agressiivne ja tal on nuga, kuid J. L. il, kes oli natuke alkoholijoobes, oli ükskõik. Tunnistaja L. I. on öelnud, et J. L. läks temast mööda korterisse köögi poole, tütar kohe tema järgi. L. I. väitis, et oli L.S-ile karjunud, et ära võta nuga, kuid viimane ei kuulanud seda. L. I. oma sõnul seda hetke ei näinud, kui L.S J. L. it noaga lõi, kuid nägi seda, kui J. L. haaras küljest kätega kinni ja oigas valust, verd oli palju. Nendest ütlustest nähtub, et L.S oli juba maha rahunenud, kui J. L. ja J. I. võõrasse korterisse tormasid. Kannatanu J. L. ei soovinud hoiatusi tähele panna ja tormas korteris köögi poole, kus oli L.S. Nimetatud põhjusel ei ole L.S-i poolt toimepandud tegu õigusvastane ning kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Vangistuse võib KarS § 56 lg 2 kohaselt karistuseks mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke pole kergema karistusega võimalik saavutada. Kui süüdistuse esemeks olev eriosa säte võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus vangistuse mõistmist põhistama. Kohus ei ole arvestanud karistust kergendava asjaoluga, juhul kui L.S pani teo toime hädakaitse piire ületades, KarS § 57 lg 1 p 8 järgi. Kuna L.S ei ole toime pannud KarS § 118 p 1 kvalifitseeritud tegu, tema teos esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud, siis on kohtu poolt mõistetud vangistus põhjendamatu karistus. Nimetatud põhjendustel tuleks L.S-ile mõistetud karistust kergendada ja kohaldada L.S-i suhtes karistusest tingimisi vabastamist süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile. Seetõttu on kohtuotsus ebaõige ja põhjendamatu mõistetud karistuse osas. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-27-08 on toodud, et kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
lg 1 p 7 mõttes, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt
Nimetatud põhjusel tuleks vaidlustatav otsus tühistada karistuse mõistmise osas või juhul, kui kohus leiab, et
§-st 340 lg 1 tulenevalt on tegemist olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, tühistada kohtuotsus ja saata asi uuesti arutamiseks maakohtusse. 5 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetas süüdistatav apellatsiooni täies ulatuses, kuid kaitsja K. Saavo toetas ainult karistuse kergendamise taotluse osas. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
lg 1 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine
lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja I astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.
lg 2 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine
lõike 2 järgi ja rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja I astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega tuleb ringkonnakohtul esmalt lahendada küsimus, kas antud kriminaalasjas esineb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Selleks annab alust apellandi väide, et kohtuotsuses puuduvad karistuse mõistmise põhjendused (
lg 1 p 7) ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest tegemist olevat hädakaitsega (
lg 1 p 8), samuti olevat kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik, sest ei arvestatud süüdistatava ütlusi (
Apellandi arvates on maakohus kannatanute ja tunnistaja ütluste alusel tulnud valele järeldusele, et L.S ei tegutsenud hädakaitses, kaitsja arvates võib tema käitumist äärmisel juhul hinnata hädakaitse piiride ületamisena, kuid siis tulnuks tema karistamisel kohaldada KarS § 57 lg 1 p 8 sätteid. Maakohus seda ei teinud ja apellandi arvates jättis vastavad põhjendused kohtuotsuses välja toomata. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et kohtuotsuses puuduvad karistuse mõistmise põhjendused ning et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus ei tuvastanud
lg 1 p 7 ja 8 näidatud ega teisi
Ringkonnakohus ei tuvastanud ka
p 1 toodud rikkumisi, milleks väidetavalt on kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on lühimenetlusega, kus kriminaalasi lahendatakse tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal. Mis puutub väitesse, et maakohus ei arvestanud L.S-i ütlusi, siis kohtuistungi protokolli kohaselt L.S ei taotlenud enda ülekuulamist (lk 78). Tema eeluurimisel antud ütlusi maakohus hindas kogumis teiste tõenditega (otsuse lk 8-9). Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud
lg 1 ja 2 toodud rikkumisi, siis alljärgnevalt käsitletakse apellatsioonis esitatud taotlusi. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt
§-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonis esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. 6 Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama
punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süü tõendatuse ja mõistetud karistuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonis esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses kajastatut (otsuse lk 3-10). Ringkonnakohus märgib, et apellatsiooni põhisisu on maakohtu otsuses toodud tõendite hindamise vaidlustamine ja taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ning sellest tulenevalt vähemalt hädakaitse piiride ületamise tuvastamist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb L.S-i KarS §-de 121 ja 118 p 1 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.
p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt
§-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelneva alusel on ringkonnakohtu pädevuses kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine selliseid vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad. Ringkonnakohus märgib, et kuigi L.S-i kaitsja on maakohtus kohtuvaidlustes (lk 80) avaldanud toetust oma kaitsealuse ütlustele, mille kohaselt L.S kartis korterisse sisenenud J. L. ist tulenevat rünnet, ei ole kaitsja taotlenud L.S-i õigeksmõistmist lähtuvalt tegutsemisest hädakaitses või palunud L.S-i tegu käsitleda hädakaitse piiride ületamisena. Sellele vaatamata on maakohtu otsuses (lk 8) käsitletud väidetavat hädakaitset ja on leitud, et ükski teine tõend ei kinnita süüdistatava ütlusi, nagu oleks J. L. eelnevalt teda löönud ning sellest tulenevalt L.S lõi enesekaitseks kannatanut noaga. Maakohus on kohtuotsuses hinnanud kannatanute ja tunnistaja ütlusi ka sellest vaatekohast, millised olid nende teod ja käitumine enne L.S-i poolt J. L. i noaga ründamist. Seega on põhjendamatud kaitsja väited kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastamisest tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning osundamine kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele. Ringkonnakohus rõhutab, et õigus hädakaitsele on isikul, kes viibib hädakaitseseisundis, mille kutsub esile vahetult olemasolev või vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Hädakaitse on aga tegu, mis 7 on vajalik sellise ründe tõrjumiseks. Ringkonnakohus leiab, et L.S ei viibinud süüdistuses märgitud sündmuse käigus hädakaitseseisundis. Maakohus on põhjalikult käsitlenud ja analüüsinud J. L. i, J. I. ja L. I. ütlusi. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kannatanute ja tunnistaja ütlused on loogilised, järjepidevad ja üksteisega kooskõlas. Asjaolu, et J. L. oli tema suhtes toime pandud kuriteo ajal raskes alkoholijoobes, ei sea tema ütlusi kahtluse alla, kuivõrd need on sidusad ja kooskõlas teiste kriminaalasjas olemasolevate tõenditega. Kuivõrd maakohus on J. I. , L. I. ja J. L. i ütlusi üksikasjalikult kirjeldanud, ei hakka ringkonnakohus neid siinkohal üle kordama. J. L. i, J. I. ja L. I. ütlustest nähtub, et L.S ei olnud mingit põhjust karta J. L. i poolt tulevat õigusvastast rünnet. J. I. ja L. I. on kinnitanud, et L.S ei olnud vajadust end noaga kaitsta ja kumbki naistest ei näinud J. L. i poolt L.S-i löömist. J. I. , L. I. ja J. L. i ütlused kinnitavad, et J. L. ja J. I. olid korteri koridoris, s.o just korterisse sisenenud, kui köögis olnud L.S nuga käes nende poole tormas ja noaga J. L. it lõi. Seega on apellatsioonis toodud väited L.S-i hirmust J. L. ist lähtuva vägivalla ees paljasõnalised ja otsitud. L.S ei olnud mingit põhjust karta rünnet enda tervisele või elule ja eeldada, et J. L. soovib teda J. I. eelneva löömise pärast füüsiliselt rünnata. Asjakohatu on ka apellatsioonis toodud väide, mille kohaselt ei olnud L.S-i tegu õigusvastane, kuna J. I. ja L. I. ei pöördunud politseisse, vaid tõid L.S-i korralekutsumiseks korterisse J. L. i. Nimelt, nagu juba märgitud, on hädakaitseseisundi eelduseks vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne, mis ohustab kaitsja individuaalõigushüvesid (nt elu, tervis, omand, vabadus) ning käesoleval juhul L.S hädakaitseseisundis ei viibinud. Hädakaitseseisundi ühe eeldusliku tingimuse – ründe õigusvastasuse – puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu, mistõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine enam vajalik. J. I. , L. I. ja J. L. i ütlused lükkavad ümber L.S-i ütlused teda ähvardanud isikuvastase ründe ohu kohta. L.S-i kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 p 1 järgi, tema käitumises teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka maakohtu poolt L.S-ile mõistetud karistuse ja palunud tema suhtes kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Ringkonnakohus märgib, et karistuse kergendamise vajadust on kaitsja põhjendanud L.S-i poolt kuriteo toimepanemisega just hädakaitse piire ületades. Käesolevast otsusest nähtuvalt ei tuvastanud ringkonnakohus L.S-i poolt J. L. i vastase ründe toimepanemist hädakaitse teostamisega või hädakaitse piiride ületamisega, mistõttu kaitsja väited maakohtu poolt mõistetud karistuse sobimatusest ei ole asjakohased. Samuti leiab ringkonnakohus, et maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 sätetest ja toonud otsuses ära ka sellekohased seisukohad. Täiesti põhjendamatu on apellatsioonis toodud viide Riigikohtu otsusele, mis käsitleb kohtuotsuses karistuse mõistmist puudutavate asjaolude mittesisaldumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses (lk 9-10) väljatoodud põhjendustega süüdistatavale karistuse mõistmise osas ja neid seega siinkohal kordama ei hakka. Ringkonnakohus märgib vaid, et olemasolevatel asjaoludel ei ole L.S-i karistusest tingimisi vabastamine võimalik. L.S tunnistati süüdi kahe kuriteo toimepanemises, s.h esimese astme kuriteo toimepanemises. Arvestades KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ohtlikkust ja raskust ning mitte tuvastades erisusi, mis sellistel asjaoludel L.S-i poolt reaalse vanglakaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks teeksid, ei ole L.S-i karistusest tingimisi vabastamine põhjendatud ega otstarbekas. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmist on põhjendatud ning see vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (
p 4).
lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt
§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende poolt osutatud õigusabiga. Seega on L.S kohustatud 8 hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud vandeadvokaat K. Vedro poolt apellatsiooni koostamise eest 1920 krooni ja vandeadvokaat K. Saavo poolt apellatsioonimenetlusest osavõtu eest 4800 krooni. Ago Kutsar Agu Timmi 9 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.