4-10-3436/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.veebruar 2011.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-10-3436 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Evelin Tuur Tõlk Diana Smirnova Kohtuasi L.E (isikukood xxx, kodakondsus Vene Föderatsioon, elukoht xxx, töökoht OÜ NP) väärteoasi ÜTS § 542 lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 23.09.2010.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 10046451 Asja läbivaatamise kuupäev 14.veebruar 2011.a. Istunil osalenud isikud kaebuse esitaja L.E kaitsja, advokaat, Gennadi Kull kohtuvälise menetleja, Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti, esindaja Reeli Lind RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, V™S § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas: Tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 23.09.2010.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 10046451 osaliselt karistuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus. 2 Karistada L.E ÜTS § 54 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 191.73 (ükssada üheksakümmend üks eurot ja 73 senti). Rahatrahv tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 23.09.2010.a. üldmenetluse otsuses väärteoasjas nr. 10046451 märgitud arvelduskontole. Jätta rahuldamata L.E taotlus kaitsjale makstud õigusabi kulude hüvitamiseks riigieelarve vahenditest. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud, menetluse käik 23.09.2010.a Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti) otsusega karistati 2 L.E ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 54 lg 1 järgi rahatrahviga 120 trahviühikut (7200 krooni) selle eest, et tema 25.08.2010.a kell 03.20 Tallinnas, Raua tn 1 maja juures rikkus autojuhina majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määruse nr 141 „Sõitjate bussiliini veo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri" § 15 lg 7 ja lg 71 nõudeid sellega, et kasutas sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust. Rikkumine seisnes selles, et L.E kasutas sõiduautot Mercedes-Benz C 220D registreerimisnumbriga xxx, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks ja kontrollimise hetkel sõiduki katusel oli taksotunnust matkiv tunnus, kollast värvi plafoon, mis sarnaneb taksotunnuse- sisevalgustusega plafooniga. Otsuse kohaselt võttis kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvesse L.E isikut ja tema süü suurust ning nimelt seda, et L.E töötades taksojuhina, pidi teadma, et sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, on keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust; karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad. 06.10.2010.a esitas L.E Harju Maakohtusse 23.09.2010.a Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet) otsusele kaebuse, milles palub otsuse täies ulatuses tühistada. Kaebuse kohaselt L.E ei osutanud taksoteenust ega tegelenud sõitjate veoga, kuna tal puudub luba tegeleda taksoveoteenuse osutamisega. Kaebaja arvates karistati teda ÜTS § 542 lg 1 rikkumise eest arvestamata, et ta ei või olla karistuse subjektiks, sest ta ei ole taksojuht. Kuna ühistranspordiseadus on vastu võetud riigikogu poolt ning seaduses ei ole viidet delegeerimise kohta, siis ÜTS normide rikkumise eest ei saa karistust määrata Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet. Kohtuistungil selgitas kaebaja täiendavalt, et MUPO jälitas teda, blokeeris tee ja tegi ka läbiotsimise autos. Dokumendid võeti käest ära, kutsuti ka politsei. Ütles, et annab oma juhiload politseile, aga MUPO võttis need temalt ära. Politsei sõitis ära ja ütles, et kõik on korras. Sõna „STAR” oli plafoonil, kuna ta oma seltskonnas mängis internetis orienteerimismängu. Ta ei leidnud midagi targemat ja kleepis oma autole sõna „STAR”. See mäng on nagu linnas orienteerumine, tema tunnuseks oli sõna „STAR”, so oli tema erimärge. Taksoteenust ei osutanud selle autoga. Plafoon ei põlenud, kuna seal pole valgustust sees. Sõbrad ütlesid, et kui on plafoon, siis ei saa kindlasti trahvi selle eest, et pole turvavööd peal. Arvas, et kui paneb plafooni, siis saab sõita ilma turvavööta. Auto kuulub talle ja „STAR” plafooni autole pani samal ööl, kui kinni peeti. Plafooni sai koos autoga, kui auto ostis. Eelmine omanik ei varjanudki, et see auto oli takso olnud. Nõustub, et tema sõidukile pole väljastatud sõidukikaarti. Sõidukis on juhtmega raadiosaatja, aga see pole takso oma. See jäi ka eelmisest omanikust. 2 Kannab seda kaasas, et maha müüa. Kohapeal ei rääkinud seda mängu juttu, kuna oli imelik uurija, kes hakkas trahviga survestama, et kirjutab suure trahvi. Talle ei selgitatud õigusi ja kohustusi ja öeldi, et 30 päeva pärast saab otsuse. Helistas nädala pärast ja öeldi, et otsust veel ei ole, käis veel teist korda, siis öeldi, et homme saab otsuse. Kui pöördus advokaadi poole, siis öeldi, et otsus oli juba 2 nädalat tagasi tehtud. Kunagi on 1 kuu töötanud taksojuhina, aga üldiselt on meremees. Esimest korda karistati ÜTS järgi. Kaitsja lisas, et kui tegemist on taksotunnuse matkimisega, siis ei saa MUPO olla trahvijaks. Kaebaja ei ole rikkunud seadust, plafoon pole patenteeritud, igasuguse plafooni kasutamine pole taksotunnuse matkimine. Kaebajal polnud valgustatud plafoon, tal oli plafoonil kiri „STAR”. MUPO ei saanud seda trahvi teha, kuna tegu polnud seaduse rikkumisega seaduse ruumis oleva isikuga. MUPO teostab järelevalvet ainult kohaliku võimu poolt antud seaduste üle. Kui kaebaja oleks vedaja ja oleks rikkunud seadust, siis oleks võinud MUPO teda karistada, kuid kaebaja polnud eritunnusega isik ja talle heidetakse ette, et ta matkis seda tunnust. Seaduse andjaks ei olnud kohalik omavalitsus, seega MUPO-l ei olnud õigust teostada järelevalvet isikute osas, kes polnud allutatud ühistranspordiseadusele. Volituse norm näeb ette vaid politsei õigust trahvida inimest. Teine punkt, mida vaidlustavad on see, et kaebaja ei rikkunud seadust, kuna plafoon ei vastanud seadusega kehtestatud normidele. Üks seadus ei saa haarata kõiki plafoone, mida kasutatakse. Kui juba nii märgitakse, et taksotunnusega plafoone, siis peaks olema märgitud ka kirjeldus, milline on taksotunnusega plafoon, see pole ka kuskil lahti kirjutatud. Kaebajal ei olnud takso kirja, polnud hinnakirja, taksomeetrit, oli ainult plafoon nimega „STAR”, mis ei olnud mõeldud taksoveoks. Teda ei süüdistata ka selles, et ta oleks kasutanud seda plafooni inimeste veoks. Seaduse mittetundmine küll ei vabasta karistusest, kuid sel juhul peab olema seadus täpselt reglementeeritud. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu, leides, et asjas pole vaidlust, et juhil puudus sõidukikaart ja tal oli plafoon kirjaga „STAR”. Kuna Riigikohus on lahendis nr. 3-1-181-10 leidud, et ÜTS laieneb ka autojuhile, siis on ka juhile keelatud kasutada taksotunnust matkivat tunnust. Antud juhul on rikkumine tuvastatud ja kvalifitseeritud õigesti. Kuna ÜTS annab valla- ja linnavalitsusele menetluspädevuse, siis MUPO on pädev asja arutama. Palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtumenetluse käigus uuris kohus järgmisi kirjalikke dokumentaalseid tõendeid: sündmuskoha vaatlusprotokoll koos skeemi ja fototabelitega, kutse menetleja juurde, 26.08.2010.a väärteoprotokoll, taksoregistri väljatrükk, vastulause, kohustus, otsus. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära kaebaja, tema kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja, hinnanud kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, on jõudnud alljärgnevale seisukohal: Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kaebuse kohaselt seab kaitsja kahtluse alla Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti õiguse karistada isikud ühistranspordiseaduse järgi. Ühistranspordiseaduse § 5411 lg 2 p 3 kohaselt on ühistranspordiseaduse §-s 542 väärtegude menetlejaks valla- või linnavalitsus. Seega on ühistranspordiseaduse §-s 542 väärtegude pädevaks menetlejaks Tallinna linnavalitsus. Tallinna Linnavolikogu 14.12.2006.a. määrusega nr 70 on kehtestatud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti põhimäärus. Määruse kehtestamise alusnormideks on kohaliku omavalituse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 34 ja § 531, 532 lg 1 ja lg 2, § 53 3 lg 1 ja § 53 5 lg 1 ning Tallinna põhimääruse § 52 lg 2 ja lg 7. 3 KOKS § 53 1 lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus moodustada valla- või linnavalitsuse korrakaitseüksuse (edaspidi ) või nimetada ametisse korrakaitsega tegeleva ametniku (edaspidi ), kelle põhiülesanne on osaleda avaliku korra tagamisel ja teostada valla- või linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle järelevalvet kohaliku omavalitsuse määratud tööpiirkonnas. Tallinna põhimääruse § 52 lg 2 kohaselt on linna ametiasutused linnavolikogu kantselei, linnakantselei, linnaarhiiv, linnavalitsuse ametid ja linnaosade valitsused. Linna ametiasutuste õigused, kohustused ja töökord sätestatakse linna ametiasutuse põhimääruses ning teistes Tallinna õigusaktides. Tallinna Munitsipaalpolitseiameti põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet Tallinna linna ametiasutus. Seega on Munitsipaalpolitsei Amet pädev teostama linnavalitsusele seadusega pandud ülesandeid. Sama määruse § 4 lg 3 kohaselt juhindub Amet oma tegevuses riigi ja Tallinna õigusaktidest ning põhimäärusest. Vastavalt Tallinna Munitsipaalpolitseiameti põhimääruse § 6 lg 1 p 2 on ameti ülesanneteks linnavalituse volitusel seaduste üle järelevalve teostamine ja väärtegude menetlemine. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet on pädevaks menetlejaks ühistranspordiseaduse §-s 542 sätestatud väärtegude osas. Väärteoasjas ei ole vaidluse all ning kaebaja ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et L.E juhtis 25.08.2010.a kell 03.20 Tallinnas, Raua tn 1 juures sõiduautot Mercedes-Benz C 220D registreerimisnumbriga xxx, mille kohta ei olnud välja antud sõidukikaarti taksoveoks. Samuti ei ole vaidluse all ja 25.08.2010.a sündmuskoha vaatluse protokolli ja fototabelitega on tõendatud, et L.E sõidukil oli sõiduki katusel kollast värvi plafoon kirjaga „STAR". 2 Vaidluse all on, kas sellise sõiduki juhtimise eest saab L.E karistada ÜTS § 54 lg 1 järgi ja kas L.E sõiduki katusel olnud plafoon oli taksotunnust matkiv tunnus. Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 (edaspidi Eeskiri) kohaselt on keelatud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Eeskirja § 15 lg 71 kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks: sõidukile paigaldatud plafooni, mis sarnaneb § 15 lg 6 p 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. L.E sõiduki Mercedes-Benz C 220D, registreerimisnumbriga xxx, katusel oli taksotunnust matkiv tunnus - kollane plafoon kirjaga „STAR, mis sarnaneb taksotunnuse – sisevalgustusega plafooniga. Plafoonile ei olnud küll kirjutatud takso, kuid plafooni suurus ja vorm oli samasugune nagu taksodel. Kuigi kaebaja märkis, et tegemist oli märgiga, mida ta kasutas orienteerumismängus erimärkena, siis ei kaebaja ega ka kaitsja ei eita, et kiri „STAR“ oli kantud plafoonile. Kohtu hinnangul sõltumata sellest, mis kiri on kantud sõiduki katusel olevale plafoonile või on see üldse ilma kirjeta, sarnanes see taksoplafoonile ning on sellisel kujul klientidele eksitav. Taksodel kasutatava plafooniga samasugune plafoon võib klientidele jätta mulje, et tegemist on taksoga ja seeläbi luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on sõidukiga, millega osutatakse taksoteenust. Kuna L.E kasutuses olnud sõidukile ei olnud välja antud sõidukikaarti, siis oli sõiduki katusele paigaldatud plafoon ebaseaduslikult ning sellega ta rikkus sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 7 ja 71 nõudeid. Riigikohus on lahendi 3-1-1-81-10 p-s 9 märkinud, et ÜTS § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi. Muul viisil pole 4 selline tegevus reeglina lubatav. Kolleegium märgib, et ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7). Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis. Käesoleval juhul rikkus L.E Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeldu kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, mistõttu on ka tema karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi õiguspärane. Kuna L.E enda ütlustest ja objektiivest käitumisest nähtub, et ta kasutas sõidukit, millel oli kontrollimise hetkel taksotunnust matkiv tunnus ning kehtivat sõidukikaarti taksoveoks tal ei olnud, ja olles varem töötanud taksojuhina oli ta kursis taksoteenuseid reguleerivate õigusaktidega, ning olles teadlik, et sõidukile ei ole väljastatud sõidukikaarti taksoveoks, siis pidas ta võimalikuks väärteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida, siis pani L.E väärteo toime kergemeelsusest. Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 kohaselt karistatakse autojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Kaebajat on karistatud rahatrahviga üle sanktsiooni keskmise määra. Kohtu hinnangul L.E-le kohtuvälise menetleja poolt määratud 120 trahviühiku suurune rahatrahv üle sanktsiooni keskmise määra on liiga suur, kuna kujunenud karistuspraktika kohaselt karistatakse isikut sanktsiooni keskmises määras, kui puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud ning isik ei ole varasemalt süütegusid toime pannud. Antud asjas kinnitas kaebaja, et teda karistati esmakordselt ühistranspordiseaduse rikkumise eest. Ka ei ole kohtuväline menetleja esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaks vastupidist. Seega kohus, võttesse arvesse, et karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi menetlusaluse isiku käitumises puuduvad, karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus, et isikut ei ole varem ÜTS rikkumise eest karistatud, leiab, et on põhjendatud vähendada L.E-le määratud rahalist karistust 50 trahviühikuni. Kohus lähtub trahvi arvestamisel faktist, et teo toimepanemise ajal vastas rahatrahv 3000 krooni 191.73 eurole. Kohus ei rahulda kaebuse esitaja taotlust kaitsja tasu hüvitamiseks riigi eelarvest, kuna V™S § 23 näeb ette õigusabikulude hüvitamise ainult väärteomenetluse lõpetamise korral V™S § 29 lg 1 p-des 1-3, 5-6 sätestatud alustel. Antud juhul kohus ei rahulda kaebust ja ei lõpeta väärteomenetlust L.E suhtes, mistõttu puudub ka alus kaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks. Aulike Salo Kohtunik 5