S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Kaebuse esitaja: P.H, ik: xxx, elukoht: xxx. V™S § 120 korras 1. Jätta P.H kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.07.2011 otsusele nr 2316,11,009347 P.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.07.2011 otsus nr 2316,11,009347 P.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 03.07.2011 kell 21.40 Randla 11 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit Opel Astra registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,59 +/- 0,05 mg, millega rikkus LE § 69 lg 5 sätteid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et menetleja määras kõiki asjaolusid arvesse võttes liialt raske karistuse ning ei võtnud arvesse puhtsüdamlikku kahetsust ja olukorda kogumis. Kaebuse esitaja ei vaidlusta asjaolu, et toimus LS § 69 lg 5 järgi normi rikkumine, kuid kohtuvälisel menetlejal on kaalutlusõigus määrata karistus antud juhtumi puhul vastavalt LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Kohtuväline menetleja otsustas oma kaalutlusõigust kasutades määrata esmakordse rikkumise eest trahvi 2/3 maksimummäärast ehk 200 trahviühikut (800 eurot) ning lisaks lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtmine viieks kuuks. Kaebuses leitakse, et karistus on liialt range arvestades õigusrikkumist. Kaebuse esitaja ei õigusta juhtunut, kui samas leiab, et ta on olnud korralik, vastutustundlik ja liiklusõigusakte järgiv liikleja kogu aja peale juhtimisõiguse saamist. 03.07.2011 saatis korda süülise teo, millega oleksid võinud kaasneda rasked tagajärjed, mõistab, mis oleks võinud juhtuda ja korraliku ning vastutustundliku juhina ei korda seda tegu. Teab, et süüteole järgneb sanktsioon, kuid see peab olema tegu arvestades õiglane, antud juhul on see liialt range. Lisaks on ta üksi elav ja sõltub täielikult ainult oma sissetulekust, milleks on 700 eurot, on kohustused elamispinna kulude ja üüri tasumisel (300 eurot kuus), laenukohustus Swedbanki ees (100 eurot kuus), järelmaks Swedbanki ees (26 eurot kuus), kulutused toidule (250 eurot kuus), kulutused sidele (50 eurot kuus). Lisaks ei leia kaebuse esitaja, et oleks põhjendatud lisakaristuse määramine - esmakordse rikkumise eest rahalise karistuse määramine on tema jaoks piisav, kuna tunnetab karistuse mõju - peab trahvi tasumiseks oma toidukulutusi vähendama, kuna mujalt ei ole võimalik kõrvale panna, kuna soovib juba võetud kohustusi täita. Lisaks on juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks - on ametilt laohoidja ning vajaduse korral peab ise kaupa viima klientideni, juhul kui ei saa täita oma töökohustusi maksimaalselt, võib ka lisatasu väheneda ja seetõttu ka väheneb sissetulek ja muudab olukorra veelgi raskemaks. Antud juhul ei oleks mitte mingit moodi võimalik tasuda seda 800 eurot ühekordse maksena. Lisatakse ka kohtuvälisele menetlejale edastatud vastulause tekst: „Kahetsen sügavalt toimunut ning mõistan täiesti selgelt, et joobes autojuhtimist ei õigusta mitte ükski asi. Palun kohtuväliselt menetlejalt mõista kerge karistus, kuna tegu on minu esimese rikkumisega ning toimunu mõjus mulle väga emotsionaalselt, kuna ma pole varem ühegi tahtlikku süütegu korda saatnud, ma mõistan, kui ohtlik on ühiskonnale, kui liikluses on joobes juht ning ma olen praeguseks täiesti selgelt aru saanud, et oma käitumisega seadsin ma ohtu inimeste elu ja tervise ning rohkem ma sellist rikkumist ei tee ja austan seadusi ega sea ohtu kaasliiklejaid ja jalakäijaid.“ Seetõttu taotletakse tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt, tehes uue otsuse, määrates kergema karistuse ja rahatrahvi tasumine määrata ositi ning jätta lisakaristus kohaldamata. Kohtuväline menetleja jäi oma kirjalikus seisukohas väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. P.H poolt toime pandud väärtegu on tõendatud tunnistaja Maksim Hrustnetsovi ütluste ja tõendusliku alkomeetri kasutamise 2 protokolliga. Eelnimetatud protokollist nähtub, et isiku ühes liitris väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,54 mg. P.H palub oma kaebuses tühistada talle määratud lisakaristus, milleks on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 (viieks) kuuks. Samuti selgitab isik, et tal on raskusi 800 euro suuruse rahatrahvi tasumisega, sest tema igakuine sissetulek on 700 eurot ning tal on mitmed igakuised rahalised kohustused. Juhtimisõiguse olemasolu vajalikkust põhjendab isik asjaoluga, et tööülesannete täitmiseks on talle hädavajalik juhtimisõiguse säilimine (laohoidjana peab ise kaupa klientideni toimetama). Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhul, kui isikule on juhtimisõiguse säilimine oluline, siis tema enda ja lähedaste soodsa olukorra säilimiseks peab isik igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa olukorra säilimise. Seisundis, mille puhul on organismis alkoholi üle lubatud piirmäära, sõiduki rooli istudes võttis P.H teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Sellises seisundis mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab koosseisule. Arvestades teo üldohtliku viisi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et käesoleva väärteo eest on isikule määratud õiglane ja proportsionaalne karistus. Arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, on vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ning menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteo iseloomu ja menetlusaluse isiku süü suurust olnuks lisakaristuse kohaldamata jätmine ilmselgelt põhjendamatu. Kui taolise teo eest on maksimaalse karistusena võimalik rahatrahvi määrata kuni 300 trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni ühe aastani, on P.H suhtes kohaldatud karistust alla maksimummäära ja lisakaristusena viis kuud juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja, arvestades eeltoodud asjaolusid, ei nõustu karistusmäära vähendamisega, kuid ei vaidle vastu, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, sellele lisatud lisadega, kohtuvälise menetleja kirjaliku arvamuse ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,59 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,54 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmist määra ületav. Esitatud kaebuses on vaidlustatud nii põhikaristuse määra kui ka lisakaristuse kohaldamist ja asutud seisukohale, et määratud karistus ei vasta süü suurusele karistus on kaebuse esitanud isikule liialt koormav ja lisakaristuse kohaldamine põhjendamatu, kuivõrd ei ole arvestatud kaebuse esitanud isiku isikuga ja majandusliku olukorraga, sest kaebuse esitaja peab rahatrahvi maksmise tõttu vähendama oma toidukulutusi ja peab täitma võetud kohustusi. Juhtimisõigus on aga vajalik seoses tööülesannete täitmisega. 3 Mis puudutab kaebuses esitatud etteheidet põhikaristuse määra osas, et põhikaristus on liialt suur ning ei ole arvestatud süü suurusega, siis leiab kohus, et ka sellesisuline etteheide on põhjendamatu. LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo puhul määratakse karistuseks rahatrahv kuni 100 trahviühikut ja LS § 224 lg 1 kohaselt karistatakse juhti juhul, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus kuni 0,24 milligrammi õhu liitri kohta. Seega juhul, kui alkoholisisaldus on sätestatud piirmäära ülemmääras, tuleb ka karistus vastavalt süü suurusele määrata ettenähtud sanktsiooni ülemmääras, so 100 trahviühiku lähedasena. Kaebuse esitanud isikul tuvastati alkoholipiirmäära ületamine 0,54 mg/l, mistõttu ei saaks süü suurust arvestades määrata karistust alla 100 trahviühiku, vaid tuleb määrata oluliselt rangem karistus. Mõningal määral 100 trahviühikut ületav karistus tuleks kõne alla siis, kui LS § 224 lg 2 rikkumine oleks toime pandud selle sätte rikkumise alammääras. Kohus leiab, et rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses on täiesti vastav kaebuse esitanud isiku süü suurusele ning igasugune alus määratud põhikaristuse kergendamiseks puudub ning arvestades väärteo toimepanemisel menetlusaluse isiku poolt alkoholipiirmäära ületamise määra, sellest tulenevat mootorsõidukijuhist liikleja suurt ohtlikkust nii väärteo toimepanija enese kui ka teiste liiklejate suhtes, on põhikaristus võrdeline menetlusaluse isiku süü suurusega. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas leiab kohus, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust. Riigikohus on senistes lahendites asunud üheselt seisukohale, et sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Kohus asub seisukohale, et arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, samuti isiku süü suurust, so lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurust, siis oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et määratud rahatrahv tekitab kaebuse esitanud isikul toimetulekuraskused ja et juhtimisõiguse äravõtmine võib tingida töötasu vähenemise. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks oli liikluseeskirja ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Arvestades meedia vahendusel elanikkonnale edastatud informatsioonist liiklusnõuete rikkujate karistamistest ei saa kaebuse esitanud isikul see informatsioon ka ununeda. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus ja senise töö iseloom, samuti elukoha eest üüri tasumise kohustus, pangalaenude tasumise kohustus ning muud esmavajaduste rahuldamiseks vajalikud kulutused ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule olid töö iseloom ja juhtimisõiguse vajalikkus ning võetud rahalised kohustused teada ka inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib esile kutsuda tema suhtes piiranguid ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine sissetulekut tagav elulaad säiliks. Arvestades kaebuse esitaja vanust võiks eeldada, et alkoholi mõju organismile ei tohiks olla kaebuse esitanud isikule ootamatu ja üllatuslik. Arvestades 4 seda et menetlusalusel isikul tuvastati väljahingatavas õhus 0,59 +/- 0,05 mg/l ulatuses alkoholi, siis näitab selline tulemus seda, et menetlusalune isik on end teadlikult ja pikema aja jooksul viinud end seisundisse, mis peaks välistama sõiduki juhtimise. Taolise valiku tegemine saab olla vaid tahtlik ja teadlik käitumine. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitanud isik on viinud end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti olles ohtlik kõrvaliste isikute varale ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse väidete kohaselt peab kaebuse esitaja ennast korralikuks, vastutustundlikuks ja liiklusõigusakte järgivaks liiklejaks alates juhtimisõiguse saamisest. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebuse esitanud isikut varem tõepoolest karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest, kuid kohtu arvates lükkab kaebuse esitanud isiku enese üks käitumisakt kogu selle väite ümber ja näitab kaebuse esitanud isikut vaid ohtlikust küljest. Kaebuse esitanud isiku ohtlik käitumine näitab kohtu arvates isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks edasise elu korraldamisel endisel viisil, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimisele asumine oli kaebuse esitanud isiku jaoks teo toimepanemise hetkel olulisim ja ainus õigeks loetud käitumisakt. Õige ja hoolsa suhtumise korral saanuks kaebuse esitaja valida kahe käitumisviisi vahel, so kas jätta alkohol tarvitamata ja sõidukit juhtides ohutult teele asuda või tarvitada alkoholi ja jõuda sihtkonda viisil, mis välistab tema poolt sõiduki juhtimisele asumise. Kaebuse esitanud isik kumbagi sellist käitumisviisi ei valinud, vaid valis teadlikult ainsa ebaõige viisi. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitanud isiku suhtes kohaldatud põhi- ja lisakaristuse määrad, arvestades lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja varasemate samalaadsete väärtegude eest määratud karistuste puudumist, on kooskõlas kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud süü suuruse ja kaebuse esitanud isiku isikuga ning alus vaidlustatud otsuse nii põhi- kui ka lisakaristuse osas tühistamiseks või muutmiseks puudub. Esitatud kaebuses on taotletud ka määratud rahatrahvi tasumise määramist ositi. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab menetlusalune isik esitama kohtule või kohtuvälisele menetlejale tõendid, mille pinnalt saaks tuvastada põhjused ning neid tõendeid kogumis hinnates otsustada, kas põhjused on ka mõjuvad. Kaebusele on lisatud kaebuse esitaja pangakonto väljavõte ajavahemikus 05.08.2011 kuni 16.08.2011, so 12 päeva kohta. Sellistest andmetest ei saa kohus teha mingeid järeldusi isiku majandusliku olukorra kohta, mistõttu ei ole kohtule esitatud põhjendusi, mida saaks hinnata mõjuvatena ja otsustada selle pinnalt trahvi tasumist ositi. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.