← Eesti

1-07-4055\11

Obsah (5)§ 238§ 61§ 331§ 310§ 341

1-07-4055 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 10. oktoober 2007.a Tallinn 1-07-4055 Eesistuja Meelika Aava, li

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku, so 1 (ühe) aasta 1 (ühe) kuu võrra. V.H ärakandmisele kuuluv vangistus on 2 (kaks) aastat 2 (kaks) kuud. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava V.H ja tema kaitsja advokaat Owe Ladva apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 10. oktoobril 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanud võivad esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagi 1

(5)puudutavas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Harju Maakohtu
  2. mai 2007.a otsusega mõisteti V.H lühimenetluse korras süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,6,8 järgi ja karistati 3 aasta 6 kuu vangistusega.

§ 238

lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 4 kuud vangistust.

  1. V.H mõisteti süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna ajavahemikul augustist 2002.a kuni oktoobrini 2006.a pani kokku toime kümme vargust korteritest, ehitustelt, sularahaautomaatidest ja tänavatele pargitud sõidukitest, millega põhjustas suure varalise kahju. Sealhulgas tungis ta
  2. augustil 2006.a akna lõhkumise teel sisse Tallinnas XXXXXXXXXX XX-X asuvasse korterisse võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja varastas J. L. sülearvuti koos selle mälus olnud raamatu käsikirja ja artiklitega, vanade rahade kollektsiooni, ehteid, nahast portfelli, reisikohvri, rahakoti koos mitmes vääringus sularahaga kokku 700 929, 30 krooni.
  3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotlevad süüdistatav ja tema kaitsja
  4. augusti 2006.a varguse episoodis V.H õigeksmõistmist, sest ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Mõlemas apellatsioonis väidetakse, et taskulambilt V.H DNA alleelide leidmine ei tõenda veel seda, et ta oleks
  5. augustil 2006.a J. L. korterist varguse toime pannud. Sündmuskohalt leitud taskulamp võis kuuluda V.H-le, kuid see võidi varastada tema lukustamata keldrist ja oli jälgede segamiseks teadlikult sündmuskohale jäetud. V.H lisab, et ta on samaliigilisi kuritegusid tõepoolest hulgaliselt toime pannud, kuid mitte kordagi ei ole ta tunginud hoonesse akna lõhkumise teel. Seoses sellega paluvad mõlemad apellandid kergendada V.H-le mõistetud karistust.
  6. Kannatanu J. L. on esitanud vastuse apellatsioonidele, milles palub jätta esimese astme kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  7. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav V.H ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  8. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuots kuulub osaliselt tühistamisele, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
  9. Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on J. L. korterist toime pandud varguse episoodis

§ 61lg 2 alusel tõendeid hinnanud kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Kohus on põhjendanud, miks ta loeb tõendatuks varguse toimepanemise V.H poolt ning suhtub kriitiliselt süüdistatava V.H poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustesse selle kuriteoepisoodi kohta. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et kuna sündmuskohalt leitud taskulambil 2

(5)tuvastati ekspertiisi käigus üksnes V.H DNA alleelid, siis ei ole keegi teine selle taskulambiga füüsilises kontaktis olnud. 8. Tulenevalt

§ 331

lg-s 3 sätestatud ringkonnakohtu õigusest väljuda apellatsiooni piiridest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, märgib kriminaalkolleegium järgmist: 8.

  1. Kohtuotsuse kohaselt mõisteti V.H muuhulgas süüdi KarS § 199 lg 2 p 6 järgi varguse toimepanemises suures ulatuses. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 kohaselt süütegude kvalifitseerimisel karistusseadustiku järgi, milles on koosseisulise tunnusena ette nähtud kahju tekitamine, hinnatakse suure varalise kahjuna kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Vabariigi Valitsuse
  2. detsembri 2005.a määrusega nr 328 kehtestati alates
  3. jaanuarist 2006.a kuupalga alammääraks 3000 krooni. Seega on 2006.a vargus toime pandud suures ulatuses, kui varaline kahju ületab 300 000 krooni. V.H-le esitatud süüdistuse kohaselt ületas selle summa ainult J. L. korterivargus 70 929,30 krooni suuruses summas. 8.2.

§ 310

lg 1 ja 3 sätestavad, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata, selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuasjas nr 3-1-1-52-05 (RT III 2005, 23, 235) tehtud otsuses märkinud, et kannatanu õigusele esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi vastab kohtu kohustus teha selle hagi osas mõni

§-s 310 lg-tes 1 või 2 sätestatud otsustest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et kuna kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kriminaalasja arutaval ja selle käigus tsiviilhagi lahendaval kohtul juhinduda Võlaõigusseaduse vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07 – RT III 2007, 24, 194;
  3. juuni 2005.a otsus nr 3-1-1-34-05 – RT III 2005, 24, 252). 8.
  4. V.H mõisteti süüdi kümnes iseseisvas kuriteos so varguses. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist oleks jätkuva kuriteoga. V.H-le ei ole esitatud ka sellekohast süüdistust. Seega saab süüdistatavale ette heita suure varalise kahju põhjustamist vaid juhul, kui vähemalt ühe vargusega tekitatud kahju ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Seega ei ole seadusega kooskõlas apelleeritud kohtuotsuse põhjendus, et kuna kannatanutelt on varastatud märkimisväärne kogus esemeid, siis on kuritegudega tekitatud kahju suur. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et ka V.H-le esitatud süüdistusest ei nähtu, mis põhjusel esitatakse talle süüdistus suure varalise kahju põhjustamises. Süüdistuses on loetletud V.H poolt toime pandud kuriteod ning kuritegudele antav kvalifikatsioon. Süüdistuses puudub märge selle kohta, et just kannatanu J. L. varastatud esemete maksumuse tõttu tuleb kuritegu kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 6 järgi toimepanduna suures ulatuses. Kohtukolleegium peab sellist olukorda lubamatuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et, et süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest 3

(5)kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses. Süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Seega määrab just materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistusakti lõpposas süüdistatava käitumist kirjeldada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06 - RT III 2007, 2, 12). 8.4. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas märgitakse, et kuna kannatanu J. L. varastatud vara täpset väärtust ei ole võimalik koheselt kindlaks teha, siis jäetakse tema hagi läbi vaatamata ja ta võib selle esitada tsiviilkohtupidamise korras. Kuna kohus ei teinud vara väärtust kindlaks, siis ei saa väita, et kahju on üle 300 000 krooni. Vaatamata sellele mõistis kohus V.H süüdi KarS § 199 lg 2 p 6 järgi suure varalise kahju põhjustamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuasjas nr 3-1-1-81-04 (RT III 2004, 31, 328) märkinud, et omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisest võib oleneda süüteo kvalifitseerimine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtusjas nr 3-1-55-06 (RT III 2006, 28, 257) märkinud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.

§ 341lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse Kar

S § 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. KarS § 341 lg 3 kohaselt võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades raskendada süüdistatava olukorda vaid siis, kui kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise üheks aluseks oli prokuratuuri või kannatanu apellatsioon, milles taotleti süüdistatava olukorra raskendamist. Kuna käesolev apellatsioonimenetlus toimub süüdistatava V.H ja tema kaitsja apellatsioonide alusel, siis puudub esimese astme kohtul asja uuesti arutades võimalus hakata välja selgitama kannatanu J. L. varastatud esemete täpset väärtust, sest see raskendaks V.H olukorda. Samal põhjusel ei saa seda teha ka ringkonnakohus. Seetõttu mõistab kohtukolleegium V.H süüdistuses KarS § 199 p 6 järgi õigeks. Kuna sellega väheneb V.H-le esitatud süüdistuse maht, siis kohtukolleegium kergendab talle mõistetud karistust 3 kuu võrra. Vaatamata sellele, et J. L. vara väärtuse täpne suurus on kindlaks tegemata, on kohtukolleegium seisukohal, et tegemist on kuriteoga, sest tõendatud on varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära. 8.5. Käesoleva kohtuotsuse tegemine ei tähenda seda, et suure varalise kahju tuvastamine on tsiviilkohtupidamise korras välistatud. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-113-06 (RT III 2007, 12, 90) väljendatud seisukohale, et Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197) kohaselt ei ole tsiviilasja lahendav kohus seotud isegi mitte sellega, kas tegu on aset leidnud ja kas teo on pannud toime see isik. Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on kohtulahendid teistes kohtuasjades üksnes dokumentaalseks tõendiks ning seega saab tsiviilkohtupidamise 4

(5)korras põhimõtteliselt vaidlustada ka kriminaalmenetluses tuvastatud süüdistatava faktilist tegevust. 8.6. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§-dest 337 lg 1 p 4 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 21. mai 2007.a otsus V.H suhtes tuleb osaliselt tühistada ja teha uus otsus. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Meelika Aava Malle Preimer Jüri Paap 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.