) § 74 lg 2 p 3 järgi. 2. Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna ülemkonstaabel Vassili Mihhailov karistas T.B väärteoasjas nr 2330,09,016162 07.01.2010 tehtud otsusega rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so. 600 krooni
3. Viru Maakohtule esitatud kaebuses taotleb kaebuse esitaja T.B kaitsja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja leiab et kohtuväline menetleja on rikkunud oluliselt menetlusnorme, kuna väärteomenetluse alustamisel ei võetud arvesse kõiki asjaolusid mida peab arvesse võtma menetlusaluse isiku süü kindlaksmääramisel. Kaitsja leiab et sõiduauto on suurema ohu allikas ja viitab LE § 50: ülekäigurajale tohib sõita vaid siis, kui juht on kindel et tal ei tule seisma jääda ja
lg 1 juht peab olema tähelepanelik teeservas seisvate ja vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist. Samuti pöörab kaitsja tähelepanu
lg 5 nõuetele ja rõhutab et LE ja
normide täitmine mootorsõiduki juhi poolt on eriti tähtis, arvestades jalakäia suhtes kõrgendatud ohuallika kõrget ohu astet. Kaitsja leiab et kohtuväline menetleja jättis tähelepanuta faktilised asjaolud mis tõendaksid mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete täitmist. Menetlusalune isik tunnistas süüd ja andis nõusoleku menetluse läbiviimiseks ilma kaitsjata šokiseisundis. Nimetatu annab tunnistust sellest et V™S § 19 ette nähtud õiguseid ja kohustusi ei ole menetlusalusele isikule nõuetekohaselt selgitatud. Kaitsja arvates pole kohtuväline menetleja väärteomenetluse käigus täitnud V™S § 31 lg 1 ettenähtud tõendite kogumise kohustust ning arvestades KrMS § 62 p 3 sätestatuga on tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepannud isiku süü. Menetlusaluse isiku süü tõendamisel
lg 2 p 3 järgi tuleb arvestada viidatud normidega, mille kohus selgitab välja V™S § 133 p 6 alusel. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. Kohus leiab, et 36 T.B poolt liiklusseaduse (
) § 74 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud, tegu on õigesti kvalifitseeritud ja menetlusaluse isiku tegevusele on antud õige hinnang. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse kohaselt menetlusalune isik "reguleeritud ülekäigurajal, olles jalakäija ületas teed keelava (punase) fooritulega, mille tagajärjel toimus kokkupõrge autoga. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekitati auto omanikule I P varaline kahju". Menetlusalune isik on kohtuistungil väitnud et jõi ära umbes liitri veini Sangria ja pärast seda läks Energeetiku suunas. Esimese ristmiku ületas normaalselt. Aga teisel ristmikul tundus talle, 2
lg 2 p 3 alusel karistamise teokoosseis eeldab peale jalakäija poolt liiklusnõuete rikkumist ka varalise kahju või liiklusohu tekitamist. Väärteoprotokolli teokirjeldus sisaldab märget selle kohta, et "liiklusõnnetuse tagajärjel tekitati auto omanikule I P varaline kahju" . V™S § 69 lg 2 p 5 kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta. Rikkumise kirjelduses sisalduvat lauset "toimus kokkupõrge, liiklusõnnetuse tagajärjel oli auto omanikule tekitatud varalise kahju" ei saa aga lugeda piisavaks teabeks kahju kohta. Lisaks sellele, et protokollis näidatakse kellel kahju tekkis, tuleb ka näidata, milles kõnealune kahju seisnes. See ei tähenda tingimata kahju rahalise suuruse määramist, kuid varalise kahjuga liiklusõnnetuse korral tuleb tuua välja autol tekkinud kahjustused. Siiski leiab kohus, et tegemist ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega V™S § 150 lg 2 tähenduses, kuna see ei ole toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut menetleja otsust, sest kahju rahalist suurust ei ole väärteoasjas tehtud otsustega tuvastatud, ega menetlusaluselt isikult välja mõistetud (RKKKo 31-1-117-04). Autol olevad kahjustused on aga fikseeritud liiklusõnnetuse aktis (tl. 14) ning tõendatud menetlusaluse isiku esindaja kohtuistungil öelduga selle kohta, et kindlustusfirma on esitanud kahju summas 30 000 krooni hüvitamise nõude ning tunnistajate I P ja I L kohtuistungil antud ütlustega (tl. 46). Seega on kohtuvälise menetleja poolt teole antud õiguslik 36 hinnang õiguspärane ja tegu on õigesti kvalifitseeritud
Kaebuse esitaja on väitnud, et ta ei näe punast värvi, kuid on momente kui talle tundub et näeb punast värvi. Kohtuistungil on kaebuse esitaja esitanud tõendi selle kohta et ta põeb daltonismi (tl 40), kuid tundis kohtuniku käes oleva punase pliiatsi värvi ära eksimatult. Kohus leiab et nimetatu ei välista ohutut liiklemist, sh. hoolsuskohustuse täitmist liikluses. Kuna kaebuse esitaja eristab rohelist ja sinist värvi (punast näeb sinisena), siis saab järeldada et sinist värvi fooril tajub 3
lg 1 on sätestatud juhi konkretiseeriv hoolsuskohustus, lisaks üldise hoolsuskohustuse sätetele. Jalakäija sarnane hoolsuskohustus on sätestatud
Liiklejaks on nii jalakäija kui juht (
Kaitsja on küll viidanud LE § 45 p 6, kuid antud juhul on tuvastatud et kaebuse esitaja jooksis autole ootamatult ette, mitte ei olnud lõpetamas sõidutee ületamist (tunnistajate I L , I P ja M P ütlused). Seda tõendavad ka auto kahjustused vasakul küljel ja juhi sunnitud manööver kokkupõrke vältimiseks paremale. Kui kaebuse esitaja oleks sõidutee ületamist lõpetamas, liikudes vasakult paremale, siis oleks kahjustatud olnud auto esiosa paremalt poolt, või parem külg ja juht oleks eeldatavalt reflektoorselt sooritanud järsu vasakpöörde.
lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. LE § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid (RKKKo-d 3-1-1-94-02, 3-11-63-03). Kohus leiab, et liiklusõnnetus leidis aset olukorras, mil pole alust rääkida kaitsja viidatud
Tunnistajate I P ja M P kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli auto kiiruseks 50 km/h, mis on lubatud sõidukiirus asulas ning ohutussaarelt auto ette ootamatult ilmuv jalakäija ei ole teel olev selline etteaimatav takistus, mis on juhi nähtavusulatuses ja võimaldab juhil otsasõitu vältida. Käsitletavas piiritletud liiklussituatsioonis ei saa juhile ette heita liiklusnõuete, sh. hoolsuskohustuse rikkumist, kuna sõidukijuht tegi kõik endast oleneva et osasõitu vältida (pidurdas ja pööras paremale järsult). Liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli sõidukijuht õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad täidavad LE nõudeid. Sõidukijuhil oli kõnealuses situatsioonis, mil ta sõitis foori lubava tulega ristmikule õigus eeldada, et jalakäijad foori keelava tulega ei hakka ootamatult ületama sõiduteed. Kaitsja viidatud LE § 50 ei ole antud juhul asjakohane, sest sättes on mõeldud liiklusvoolus seisma jäämist. Sätte eesmärgiks ei ole reguleerida olukorda kus jalakäija liigub takistuseta ülekäigurajal, vaid tagada et ülekäigurada oleks jalakäijatele liikumiseks vaba, st. et juht ei jääks ülekäigurajal seisma, segades jalakäijate liiklemist. Kohtu arvates oleks liiklusõnnetust olnud võimalik ära hoida, kui kaebuse esitaja ei oleks foori keelava tulega ootamatult sõiduteed ületanud. Kaitsja poolt korduvalt viidatud kõrgendatud ohuallika mõiste ei näita seda et jalakäijad võivad suvaliselt teed ületada ning juhid peavad sellega tingimusteta arvestama, seda enam reguleeritud ristmikul. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et on rikutud kaebuse esitaja kaitseõigust. Kui kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab kohus tulenevalt V™S §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut vaatama väärteoasja läbi täies ulatuses, kontrollides alati, kas rikkumine on tõendatud. Selleks toimus kohtus kohtumenetluse poolte esitatud tõendite vahetu uurimine - maakohtu istungil kuulati tunnistajad üle ning kohus avaldas ka kohtuvälise menetluse materjalid. Seega võimaldati T.B kaitsjal tutvuda kõigi otsuse aluseks olevate materjalidega ja esitada neile vastuväiteid. Kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumist ei loeta V™S § 150 lg-s 1 sõnaselgelt väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (RKKKo 3-1-1-105-04). Olulise rikkumisega V™S § 150 lg 2 alusel oleks tegemist juhul kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi. 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.