KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. mai 2011 Kriminaalasja number 1-10-15455 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Pärnu M

§ 274lg 1 alusel vangistusega 9 kuud; Viru Maakohtu 04.11.2009.

a otsusega

§ 275järgi vangistusega 3 kuud; Viru Maakohtu 04.12.2009.

a otsusega

§ 275alusel vangistusega 1 aasta.

Tõkend: vahistamine alates 18.10.2010.a. Kaitsja Advokaat Aivar Kello Resolutsioon Jätta F.H ja tema kaitsja Aivar Kello apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. F.H taotlus talt välja mõistetavate menetluskulude vähendamiseks jätta rahuldamata. 1

§ 123

järgi kaks aastat vangistust;

§ 274

lg 1 järgi kuus kuud vangistust;

§ 275

järgi kuus kuud vangistust;

§ 303

järgi kaks aastat ja kuus vangistust.

§ 64

lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõistis liitkaristuseks kaks aastat ja kuus kuud vangistust.

§ 123

järgi mõisteti F.H süüdi selles, et ta, olles teadlik, et ta on HIVpositiivne, sülitas 21.05.2010 umbes kella 14.00 paiku Tartu Vanglas ametikohustust täitva valvuri A Je suunas, nii et verine sülg tabas A Je mõlemat silma ning riideid. Samal päeval umbes kella 15.00 paiku sülitas F.H Tartu Vanglas ametikohustust täitva inspektor-korrapidaja abi A Ki suunas, nii et veresegune sülg tabas A Ki vasaku silma pihta. Sellise tegevusega tekitas F.H A. Jle ja A. Kle ohu nakatuda raskesse kehalisse haigusesse.

§ 275

järgi mõisteti F.H süüdi selles, et ta, olles kinnipeetav Tartu Vanglas, sülitas 12.05.2010 kella 09:15 paiku ametikohustust täitva valvur S Su suunas, mille tulemusel tabas sülg S Su näo piirkonda, mille tulemusel tundis S S end solvatuna. Samuti solvas F.H S. Su ebatsensuursete sõnadega. Samal päeval umbes kella 18.30 paiku Tartus sülitas F.H ametikohustust täitva vanemvalvuri J Ra suunas, mille tulemusel tabas sülg J Ra vasaku silma ja põse piirkonda ning ta tundis end solvatuna. 24.05.2010 kella 08.05 ajal sülitas F.H ametikohustust täitva valvur V Gi suunas, mille tulemusel tabas sülg V Gi näo piirkonda. Nende tegudega solvas F.H vanglaametnikke ning alavääristas vanglaametniku elukutset.

§ 274

järgi mõisteti F.H süüdi selles, et ta 12.05.2010 kella 18.30 paiku ähvardas Tartu Vangla kambris nr 1003 oma ametikohustust täitvat spetsialist-õde L Jt ’’maha löömise’’ ja tema naise „läbi tõmbamise ja siis maha löömisega’’, mille tulemusel L Jl tekkis hirm pere pärast. 21.05.2010 kella 10.00 paiku lõi F.H Tartu Vanglas ametikohustust täitvat valvurit H Sa peaga parema silma alla, mille tulemusel tekkis H Sl silmaalune punetus. 24.05.2010 kella 08.05 ajal ähvardas ta Tartus, Tartu Vangla kambris nr 1004 oma ametikohustust täitvat vanemvalvurit V Gi tapmisega, mille tulemusel V G tundis end ohustatuna. 2

§ 303

järgi mõisteti F.H süüdi selles, et peale seda, kui Tartu Maakohtu kohtunik I T jättis 2010.a juunis F.H ennetähtaegse vabastamise taotluse rahuldamata, saatis F.H 07.07.2010.a kohtunik I Te venekeelse kirja, milles ähvardab kohtunikku ja tema lähedasi isikuid nii tapmise kui raske tervisekahjustuse tekitamisega, st. kasutas vägivalda ning muud mõjutamist kohtuniku suhtes kättemaksuks tema poolt oma kohustuste täitmise eest. Kohtuniku või tema lähedase suhtes vägivalla toimepanemise eest kättemaksuks tema poolt oma kohustuste täitmise eest, pani F.H toime

§ 303järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 2.1 Süüdistatav leiab esitatud apellatsioonis, et mõistetud karistus on liiga karm ja viitab kohtu erapoolikusele. Oma seisukohta põhjendab ta sellega, et varem on teda analoogse teo eest karistatud vaid 10-kuuse vangistusega. Ühtlasi peab süüdistatav kohatuks välja mõistetud menetluskulusid. 2.2 Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega F.H-le kergema karistuse mõistmist. Apellatsiooni kohaselt on F.H seisukohal, et temale mõistetud karistus kaks aastat ja kuus kuud on liiga pikk ning ta soovib karistuse kergendamist. Kohtuistungil tunnistas F.H ennast süüdi ja kahetses tehtut. Mis puutub sülitamise episoode, siis F.H ei soovinud tabada kannatanu silma. Tabamus oli juhuslik. Ka ei mõelnud F.H tõsiselt kohtunikule saadetud ähvardust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitudTõrge! Ei leia viiteallikat. ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kaebuste esemeks on üksnes mõistetud karistuse raskus. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja nende kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
3. Kaitsja väidab apellatsioonis, et F.H ei soovinud kannatanutele näkku sülitades tabada neis silma ja tabamus oli juhuslik. Samas ei olegi maakohus tuvastanud, et F.H oleks

§ 123

järgi kvalifitseeritud teo pannud toime kavatsetult, vaid maakohtu otsuse kohaselt on tegu toime pandud kaudse tahtlusega.

§ 16

lg 4 kohaselt kaudne tahtlus ei eeldagi süüteokoosseisule vastava asjaolu soovimist, vaid seda, et isik peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda, s.o suhtub sellesse ükskõikselt. Maakohtu põhjendusi, miks on maakohtu hinnangul tegemist kaudse tahtlusega, apellatsioonis ümber lükatud ei ole. Samuti on maakohus leidnud, et

§-s 303 sätestatud tegu on pandud toime kaudse tahtlusega, millega tuleb arvestades kirja tooni ja sõnastust nõustuda. Mis puutub süü tunnistamist ja toimepandu kahetsemist, siis kohtuistungi protokollist nähtub küll, et F.H korduvalt kinnitas, et tunnistab end süüdi, kuid protokolli kohaselt ei ole ta tehtu pärast kahetsust avaldanud. Protokolli parandamist süüdistatav ega kaitsja taotlenud ei ole. 5. Märkida tuleb, et mõistetud üksikkaristustest kolm ei ületa konkreetse teo eest ette nähtud sanktsiooni keskmist määra.

§ 123järgi mõisteti F.H süüdi selles, et ta lõi mitmel inimesel ohu nakatuda raskesse kehalisse haigusesse, mistõttu on ka sanktsiooni keskmist 3

§ 64

lg 1 järgi liitkaristuse mõistmisel on maakohus valinud süüdistatava jaoks leebeima variandi, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga. Ei saa jätta märkimata, et arvestades mõistetud üksikkaristusi, on isegi küsitav, kas kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemine oli käesoleval juhul kooskõlas

§ 56lg 1 ja § 64 lg 1 mõttega.

Nimelt ületavad raskeima karistusega kaetuks loetud kergemad karistused kokku raskeimat karistust.

§ 64

lg 3 järgi oli maksimaalne võimalik liitkaristus 5 aastat vangistust, mõistetud liitkaristus oli sellest seega poole kergem. Mis puutub F.H väitesse, et varem on teda samalaadse kuriteo eest karistatud kergemalt, siis see väide on ekslik. Esiteks tuleb märkida, et F.H mõisteti käesolevas kriminaalasjas süüdi kokku neljas erinevas kuriteos, millest osa oli toime pandud korduvalt.

§ 123ja § 303 järgi teda varem karistatud ei ole.

Küll on teda karistatud

§ 274ja § 275 järgi.

Viimati nimetatud sätete järgi Pärnu Maakohtu poolt mõistetud karistused (6 kuud vangistust) jäävad samasse suurusjärku varasemate karistustega.

1. Süüdistatav ei ole täpsustanud, miks ta peab ebaõigeks talt välja mõistetud menetluskulusid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud süüdimõistetu kanda; sama paragrahvi
2. lõike kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kui on ilmne, et süüdimõistetu ei suuda neid täies ulatuses tasuda. Maakohus ongi jätnud osa menetluskulusid – seda küll põhjendamata – riigi kanda. Kuivõrd kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis tingiks menetluskulude suuremas osas riigi kanda jätmise, tuleb jätta maakohtu otsus ka ses osas muutmata.
3. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kohtukolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ning maakohtu otsuse F.H-lt välja mõistetud menetluskulude osas muutmata. Sten Lind Meelika Aava Malle Preimer 4