Obsah (6)

§ 199§ 68§ 65§ 74§ 64§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-1817 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aav

§ 199lg 2 p 9-25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.

märtsi 2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav N.U Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Kaito Puusepp Süüdistatav N.U, ik: xxx, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 4 päeva, kinni peetud 16.01.2011 Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 03. märtsi 2011 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-11-1817 Aleksei 1 N.U süüdistuses

§ 199lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. N.U-le oli esitatud süüdistus selles, et tema ajavahemikul 07.01.11 kuni 16.01.2011 , kokku 5 korral, pani võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Tallinna linnas Marks and Spencer kauplusest, Viru Keskuse OÜ Magus Maja kommipoest, Viru Keskuse Terve Pere Apteek OÜ apteegist, JYSK kauplusest, Rocca Al Mare keskuse Coffe IN kohvikust toime võõrast vara varguse katsed. Kuriteod jäid tema enda tahtest sõltumata lõpule viimata, kuna ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Seega pani N.U oma tahtliku tegevusega toime katse võõra vallasasja äravõtmiseks selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, s.o

§ 199lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas N.U süüdi

§ 199lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi ja karistas 8 kuulise vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistis karistuseks 5 kuud ja 10 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges kantuks eelvangistuses viibitud 4 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis 5 kuud ja 6 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 17.11.2010 aasta otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 3 kuud ja 27 päeva, võrra ja kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõistis 9 kuud ja 3 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges 16.01.

1. APELLATSIOON:
2. Süüdistatav taotleb otsuse tühistamist temale reaalse vangistuse mõistmise osas. Taotleb kas teda tingimisi karistusest vabastada või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Tunnistab oma süüd täilikult ja kahetseb puhtsüdamlikult. Tal on kindel elukoht ajutiselt ei tööta kuid seetõttu soovibki üldkasulikku tööd teha. Palub menetluskulud jätta riigi kanda kuna pole rahalisi vahendeid nende tasumiseks. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
3. Apellant- süüdistatav toetab apellatsiooni täies ulatuses. Kaitsja toetab apellatsiooni süüdistatavale mõistetud karistuse asendamise osas ja palub ka menetluskulud jätta riigi kanda. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus on jälgitavalt põhistatud, seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Esmalt apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. 5.1 Apellant on taotlenud tema tingimisi karistusest vabastamist. Kolleegium leiab, et sellise taotluse rahuldamist seadus ei võimalda. Nimelt on kriminaalasja materjalide põhjal tuvastatav, et N.U on 17.
5. 2010 aastal Harju Maakohtu poolt süüdi tunnistatud

§ 199lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistatud 6 kuulise vangistusega, Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõisteti karistuseks 4 kuuline vangistus. Kohaldati

§ 74

sätteid ja vabastati ta tingimisi karistuse kandmisest ja määrati katseajaks 3 aastat. Vaidlustatud kriminaalasjas pani N.U uued kuriteod toime ajavahemikul 07.01.2011 kuni 16. 01. 2011 ehk eelmise kohtuotsusega määratud katseaja kestel.

§ 74

lg 5 sätestab, et kui süüdismõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65

lg 2 sätestatule.

§ 65

lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega ülaltoodud põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik katseajal uue tahtliku kuriteo toimepannud isikut uuesti tingimisi karistusest vabastada vaid temale mõistetud kandmata karistus tuleb täitmisele pöörata. Ka Riigikohus on oma lahendites (nt 3-1-1-31-06 ) sedastanud, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, näeb

§ 74

lg 5 lisaks karistuse täitmisele pööramise kohustusele ette ka liitkaristuse mõistmise kohustuse

§ 65

lg 2 kohaselt

§ 64lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatud põhimõtete järgi.

3 5.2 Alternatiivselt on süüdistatav taotlenud temale mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.

§ 74

lg 5 näeb tõepoolest ette, et vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga

§ 69

sätestatud korras.

§ 69lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused.

Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt/ t.lk. 136-137/ ei ole süüdistatav üles näidanud initsiatiivi karistuse asendamiseks ega ole sellekohast taotlust ega nõusolekut väljendanud. Seetõttu ei ole maakohus ka eraldi vangistuse asendamata jätmist põhistanud, küll aga on põhjendanud miks kohus leiab, et N.U peab kandma reaalset vangistust. Seega faktiliselt on maakohus välistanud ka 5 kuriteokatse toimepanemise eest mõistetud vangistuse asendamise. Antud juhul on kohus karistanud süüdlast alla kaheaastase vangistusega, apellatsioonis on süüdistatav väljendanud ka oma soovi üldkasuliku töö tegemiseks. Seega käeoleval ajal on mõlemad

§ 69ettenähtud formaalsed eeldused olemas.

Samas aga tuleb üldkasuliku töö kohaldamisel arvestada ka toimepandud kuritegude raskust ning süüdlase isikut. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse

§ 69kohaldamiseks.

N.U pani toime 5 varguse katset ning nende toimepanemise tehioludes pole tuvastatavad mingid erilised kergendavad asjaolud, mis annaksid aluse vangistuse asendamiseks. N.U varasem elukäik näitab, et teda on varem korduvalt kriminaalhooldusele, kontrollnõuete järgimisele allutatud, kuid selline asjaolu pole teda kallutanud seaduskuulekale käitumisele. Vastupidi, süüdistatav on pärast eelmise otsuse kuulutamist vaid lühikese aja möödumisel juba jätkanud analoogsete kuritegude toimepanemisi. Samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemiste eest, sealhulgas narkootikumide tarvitamise eest. Seega N.U on ise oma käitumisega näidanud, et ta pole isikuks kelle suhtes oleks võimalik kohaldada vangistuse asendamist ja kriminaalhoolduse kohaldamist. Kohtukolleegiumil puudub siseveendumus, et vabaduses viibides süüdistatav suudab elada seaduskuulekat elu, et oleks prognoositav üldkasuliku töö edukas sooritamine. Seega ka sellekohane taotlus rahuldamisele ei kuulu.

1. Apellant on leidnud, et menetluskulud peab kandma riik. Kohtukolleegium sellise väitega ei nõustu. 4 Nii määratud kaitsjale makstav kaitsjatasu kui süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha on menetluskulud. Sundraha instituut ei kanna karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki kriminaalmenetluse üldiste kulude hüvitamiseks ning selle määr on ette nähtud KrMS §-s
2. Määratud kaitsjatasu hüvitatakse vastavalt Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja juhatuse
3. juuni 2010 a otsusega muudetud „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ ettenähtule. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse, juhul kui kulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetul üle jõu, jätta osa neist riigi kanda. Esitatud kaebuses puuduvad igasugused viited sellele, miks apellatsioonikohus peaks osa menetluskulusid jätma riigi kanda. Asjaolu, et süüdimõistetu viibib vanglas pole selliseks asjaoluks, mis annaks iseenesest alust osade menetluskude riigi kanda jätmiseks. Vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud ka vanglas töötama. Samuti pole asjaolu, et terve täisealine isik ei käi tööl vaid elatub varguste toimepanemistest aluseks osa kriminaalmenetluskulude riigi kanda jätmiseks. Süüdistatava poolt taotletud menetluskulude koguulatuses riigi kanda jätmist seadus ei võimalda.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
5. märtsi 2011 aasta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JULIA KATŠKOVSKAJA 5