1-10-12613/8

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2010 Kriminaalasja number 1-10-12613 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. septembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja , V.L, ik XXX, XX XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX, emakeel –vene keel, ei tööta, elukoht XXXXX X XXXXXXX, varem kohtulikult karistatud 4 korda, viimane kord 23.03.2010 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 5,9 järgi vangistusega 6 kuud Jätta V.L-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Resolutsioon Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. septembri 2010 otsusega tunnistati V.L süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega 6 kuud. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
5. septembri
6. V.L tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, keda on varem karistatud süstemaatilise varguse toimepanemise eest, varastas
7. septembril 2010 uuesti võõrast vallasvara. Nimelt varastas ta M. OÜ kauplusest kaks pudelit rummi Bacardi Black, põhjustades sellega kauplusele kahju 738 krooni. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt: „Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust ning vastutust raskendavate asjaolude puudumist, karistusest kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatav on varem korduvalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest kohtu poolt karistatud. Viimase karistuse kandmiselt vabanes 10.09.2010.a. Tal puudub kindel töökoht. Arvestades taolisi asjaolusid asub kohus seisukohale, et puudub alus süüdistatavale mõista karistuseks rahaline karistus, samuti süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele ning süüdistatavale mõistetav isiku vabadust piirav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele“.
8. Maakohtu otsuse peale esitas V.L apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Apellatsioonis kirjutab V.L, et ühe varasema kohtuotsusega tunnistati ta süüdi kuue varguse episoodi toimepanemises ning ka siis mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
10. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
12. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on otsuses vaaginud rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, teda on varasemalt juba karistatud vabadusekaotusliku karistusega, kuid vaatamata sellele jätkas süüdistatav kuritegude toimepanemist. Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. V.L on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses.
13. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et V.L pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (nt märkimisväärse kahju puudumine, süüteo toimepanemise kahetsemine) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Täielikult asjakohatu on apellatsioonis esitatud argument, et eelmise otsusega karistati teda sama pika vangistusega, kuigi episoode oli tol korral rohkem. See, millise karistuse mõistis kohus süüdistatavale eelmisel korral, on käesoleval juhul täielikult ilma tähenduseta. Kuid mööda ei saa vaadata asjaolust, et V.L pani vaatluse all oleva kuriteo toime napilt nädala möödudes pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmiselt vabanemist; asjakohaselt on sellele viidanud ka maakohus ning vääramatult mõjutab ka see asjaolu mõistetavat karistust. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium V.L-ile vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – 9 kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
14. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Sten Lind