← Eesti

1-10-5223/24

Obsah (4)§ 344§ 201§ 64§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-10-5223 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja M

§ 344

lg 1 ja § 201 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 01.12.2010.a. otsus Apellandid süüdistatavad V.E ja Jaan Jalukse Prokurör Aarne Pruus Süüdistatavad Kaitsjad Jaan Jalukse (isikukood 37907180325, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXX, AS S. xxxxxxx, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht XXXXX XXXXX XX-X) V.E (isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXXX, AS V.E, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht XXXXX XXXXX XX-X) vandeadvokaat Eve Jundas (Jaan Jalukse kaitsja); vandeadvokaat Natalia Suvorova (V.E kaitsja) RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu 01.12.2010. a otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates 1

(7)kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohus tunnistas Jaan Jalukse ja V.E süüdi

§ 344

lg 1 järgi ning karistas kumbagi 100 miinimumpäevamäära (5000 krooni) suuruse rahalise karistusega. Samuti tunnistas kohus J. Jalukse ja V.E süüdi

§ 201

lg 2 p 4 järgi ja karistas kumbagi rahalise karistusega 120 miinimumpäevamäära (6000 krooni) suuruse rahalise karistusega.

§ 64lg 1 kohaselt luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks ja mõistis nii J.

Jaluksele kui V.E-le liitkaristuseks 120 päevamäära suuruse rahalise karistuse. Kohus määras

§ 66alusel, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi ühe aasta jooksul s.o.

500 krooni kuus. Samuti mõistis kohus Jaan Jalukselt ja V.E-lt solidaarselt A. L. kasuks välja 70 000 krooni kuriteoga tekitatud materiaalse kahju heastamiseks.

§ 344lg 1 järgi mõistis maakohus J.

Jalukse ja V.E süüdi selles, et

  1. novembril
  2. a koostas J. Jalukse Tallinnas Magistrali kaubanduskeskuse juures Statoili tanklas A. L. kuulunud sõiduauto Mitsubishi Space Wagon (reg.nr XXX XXX) omandamise eesmärgil sama auto ostu-müügi lepingu, mille kohaselt müüs A. L. auto V.E-le. J. Jalukse kirjutas lepingule A. L. allkirja, V.E allkirjastas lepingu kui auto ostja.

§ 201lg 2 p 4 järgi mõisteti J.

Jalukse ja V.E süüdi selles, et olles

  1. aasta juunis saanud A. L. enda kasutusse viimasele kuuluva sõiduauto Mitsubishi Space Wagon ja olles kokkuleppe kohaselt kohustatud tasuma auto eest ositi 74 000 krooni, müüsid nad auto
  2. novembril 2009.a. pärast fiktiivse ostu-müügi lepingu koostamist Tallinnas Magistrali kaubandusekeskuse juures Statoili bensiinijaamas 28 000 krooni eest J. A.. Kohus luges kannatanu ja süüdistatavate ütlustega tõendatuks, et
  3. a märtsis leppisid A. L. ja J. Jalukse kokku selles, et J. Jalukse ostab 90 000 krooni eest A. L. kuuluva sõiduauto Mitsubishi. Hinnast 16 000 loeti tasutuks varasemate saamata töötasude arvel ja ülejäänud summa pidi tasutama igakuiste maksetega – A. L. pidi J. Jalukse palgast 2000 krooni kuus kinni pidama. Auto anti küll J. Jalukse valdusse, kuid omandiõigus pidi üle minema, kui kogu summa on tasutud. Kohus luges aga kannatanu ütluste alusel tõendatuks, et J. Jalukse töötasust ei olnud võimalik kinnipidamisi teha ja kokku lepitud summa jäi A. L. auto eest saamata. Igal kuul oli J. Jaluksel mingi probleem rahaga ja ta palus mitte kinni pidada. J. Jalukse töötas kannatanu alluvuses kuni
  4. detsembrini
  5. a. Palka maksis kannatanu J. Jaluksele sularahas, vahel kandis ka pangakontole. Allkirju töötasu kättesaamise kohta ta J.Jalukselt ei võtnud. Kohus ei pidanud usaldusväärseks J. Jalukse väiteid, et tööandja pidas igakuiselt töötasust kindla summa kinni ja 2008.a. novembrikuus töösuhte lõpetamisel C. OÜ-ga kannatanu kinnitas, et auto eest tasumisega oli kõik korras ja ta saanud kannatanust nii aru, et kõik oli makstud ning veel 2009.a. kevadel andnud kannatanu nõusoleku auto omaniku vahetuseks registris. Kohus leidis, et asja lahendamisel ei ole oluline, millise summa kandis AS S.
  6. ja
  7. aastal C. OÜ-le igakuuliselt arvete alusel töö eest, mille vahetuks teostajaks oli J. Jalukse. Hind 63.10 krooni tunni eest ei olnud kokku lepitud J. Jaluksel oma tööandjaga, vaid kahe äriühingu vahel. Kogu AS-i S. poolt C. OÜ-le igas kuus teenustöö eest tasutud summa ei kuulunud väljamaksmisele J. Jaluksele, sest tegemist oli C. OÜ-le alltöövõtu lepingu alusel makstud tasuga ja tasu J. Jalukse poolt tehtud töö eest (nähtub tööaja tabelitest) oli vaid üks osa arvete järgi tasutud summadest. Asjaolu, et J. Jalukse pangakontodele on samal ajavahemikul laekunud töötasudena 195 080 krooni ja mitte 267 809 krooni, ei anna alust väita, et J. Jalukse sai oma tööandjalt kokkulepitust vähem töötasu ja et
  8. detsembriks 2008.a. oli kannatanu teinud J. Jalukse arvel (kokkulepitust madalamas 2

(7)määras töötasu maksmise teel) auto eest kõik kinnipidamised ning J. Jalukse saanud seeläbi auto omanikuks. Kohus leidis, et kui J. Jalukse nõustus sularahas töötasu saamisega, siis oleks ta ise pidanud igakuuliselt kannatanult raha saades tundma huvi, kas kannatanu on tema tasust teinud auto eest mahaarvamise või mitte ja pidama sellekohast arvestust. Kuna J. Jalukse töösuhe kannatanu poolt juhitud C. OÜ-ga lõppes 1.detsembrist 2008.a., siis ei saanud auto hind 74 000 krooni olla selleks ajaks 2000 krooni kaupa kuus ka tasutud. Eeltoodust tulenevalt ei ole asja lahendamisel tähtsust ka J. Jalukse pangakontode väljavõtetel, kontodele C. OÜ või kannatanu poolt isiklikult kantud summadel ega J. Jalukse poolt ise sularahas makstud summadel. Samuti ei puutu asjasse J. Jalukse ja V.E ütlused aastatel 20062008 kannatanu tellimusel või kannatanuga ühiselt tehtud mitmesuguste ehitustööde kohta, nende tööde eest saamata jäänud tasude kohta kokku summas 53 000 krooni ja kannatanu ütlused J. Jalukse töö kvaliteedi ja panuse kohta nende tööde tegemisel. Kui J.Jaluksel jäi kannatanult nende tööde eest kokku lepitud tasu saamata, siis mõistlikult käitudes oleks tulnud koheselt pöörduda kannatanu poole võlgujäänud summade tasaarvestamiseks auto eest tasumisele kuuluva summaga. Kohus luges põhjendatuks kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi 70 000 krooni väljamõistmiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg. 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahju saaja olukorda, mis oleks võimalikult lähedane kahju tekkimise eelsele olukorrale. Tegemist on mõlema süüdistatava poolt ühiselt kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahjuga vastavalt VÕS § 1043. Ühiselt tekitatud kahju eest on VÕS § 137 lg. 1 kohaselt ette nähtud süüdlaste solidaarne vastutus. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni mõlemad süüdistatavad, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist

§ 201

lg 2 p 4 järgi süüdimõistmise osas ning enda õigeksmõistmist omastamise süüdistuses. 2.1 J. Jalukse leiab esitatud apellatsioonis, et auto omandiõigus oli hinna täieliku tasumisega talle üle läinud. Kuna ta oli juba auto omanik, ei olnud võimalik autot omastada. Leides, et J. Jalukse ei ole auto ostuhinda kannatanule tasunud ei arvestanud maakohus üldse apellandi väidetega, et kokkuleppe kohaselt pidi kannatanu auto ostu osamaksed pidama kinni J. Jalukse töötasust. J. Jalukse eeldas, et tema töötasust peeti auto ostuhinda kinni. Kannatanu pole vastupidist tõendanud. Pole mingeid kirjalikke tõendeid selle kohta, milline oli J. Jalukse palk. Maakohus ei arvestanud üldse asjaoluga, et apellant töötas pärast auto ostu-müügi lepingu sõlmimist veel peale S. veel mitmesugustel teistel töödel, mille eest jäi saamata 53 000 ja millelt oleks pidanud ka igakuiseid kinnipidamisi teostama. Nendel töökohtadel töötamist kinnitab V.E, kelle ütlusi maakohus pole hinnanudki. Lisaks leiab J. Jalukse, et on S. töötamise eest saanud arvestatust vähem töötasu. Nimelt pidi ta saama töötasu 2611,5 tunni eest tunnitasuga 75 krooni; seda on kinnitanud ka kannatanu maakohtu istungil. Apellandi kinnitusel on ta kodus kannatanult saamata töötasusid arvestanud ja saanud lõplikuks saamata töötasu summaks 57 000 krooni. Kui siia juurde arvestada ettemaksuna arvestatud summa 16 000 krooni, on apellant tasunud kokku 73 000 krooni. Kuna kannatanu vähendas oma nõuet kohtuistungil 70 000 kroonini, siis on nõutav summa tasutud. Samuti leitakse apellatsioonis, et tsiviilhagis olevat nõuet ei ole piisavalt motiveeritud ja see nõue ei ole tõendatud. 2.2 V.E väidab esitatud apellatsioonis, et tema teada oli auto eest kogu raha tasutud ja omand oli seega üle läinud. A. L. andis 2009. a sügisel nõusoleku auto ümbervormistamiseks. Lisaks leiab, et kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, eelistades kannatanu ütlusi. Seejuures ei ole kohus põhjendanud, miks ta peab J. Jalukse ütlusi ebausaldusväärseks. V.E ütlusi ei ole aga kohus üldse analüüsinud. Apellant leiab, et seega on kohus rikkunud põhistamiskohustust ja 3

(7)tegemist on KrMS § 339 lg 1 p-le 7 vastava menetlusõiguse rikkumisega. Ka vaidleb V.E vastu tsiviilhagile, leiab, et ei ole kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud. Asjas ei ole nõuetekohast hagiavaldust. Samuti ei ole kannatanu oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud.
  1. Ringkonnakohtu istungil jäid J. Jalukse ja V.E esitatud apellatsioonide juurde, kaitsjad toetasid apellatsioone. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Sarnaselt maakohtule ei pea kohtukolleegium tõendatuks J. Jalukse ja V.E väidet, et auto ostuhind oli tasutud.
  3. Ringkonnakohus ei pea tõendatuks väidet, et J. Jalukse sai S. töötatud aja eest kätte kokkulepitust vähem palka ja seega pidas A. L. tema töötasust auto ostuhinna kinni. Väide, et osa töötasust jäi saamata, põhineb omakorda teesil, et kokkulepitud tunnitasu suuruseks oli 75 krooni. Samas ei ole kriminaalasjas ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et J. Jalukse palgaarvestus oleks pidanud põhinema 75-kroonisel tunnitasul. J. Jalukse kinnitas ise maakohtu istungil, et kokkulepitud tunnitasu suurus oli hoopis 57 krooni (kd II; tl 35). Paika ei pea apellatsioonis esitatud väide, justkui oleks kannatanu ise maakohtu istungil kinnitanud, et lepiti kokku 75-kroonises tunnitasus – selliseid ütlusi maakohtu istungi protokollis ei esine. Ringkonnakohtu istungil selgitasid J. Jalukse ja tema kaitsja, et 75-kroonise tunnitasu puhul on lähtutud hoopis sellest, et nn ümbrikupalka sai J. Jalukse selleks, et saada rohkem raha kätte. Seega on lähtutud loogikast, et nii saab J. Jalukse kätte ka muidu maksudeks mineva osa palgafondist. Samas selline selgitus üksnes kinnitab seda, et 75-kroonise tunnitasu kohta J. Jalukse ja A. L. vahel kokkulepet ei olnud. A. L. omakorda on andnud ütlusi, et S. tasus OÜ-le C. tehtud tööde eest arvete alusel. Tööarvestus toimus tunnihinna alusel ja tunnihinnaks oli 63,10 krooni (kd II; tl 28). Tõendeid, mis selle väite kahtluse alla seaks, kriminaalasjas esitatud ei ole. Seega ei saanud isegi C. OÜ J. Jalukse tehtud töö eest pärmitehaselt 75 krooni tunnis. S.t C. OÜ oleks pidanud J. Jaluksele 75-kroonise tunnitasu puhul ise peale maksma. Sellise kokkuleppe sõlmimine A. L. ja J. Jalukse vahel ei ole aga ilmselgelt usutav – ei ole esitatud mingeid põhjendusi, miks peaks ettevõtte juhataja maksma töötajale tehtud töö eest suuremat tasu kui ettevõte selle töö eest ise sai. Eelnevast tulenevalt ei saa täielikult nõustuda maakohtu väitega, et käesolevas asjas ei oma tähtsust see, kui palju maksis AS S.
  4. a ja
  5. a C. OÜ-le J.Jalukse tehtud töö eest – ringkonnakohtu hinnangul on ebatõenäoline, et C. OÜ lubas maksta J.Jaluksele suuremat tasu kui ise viimase tehtud töö eest sai. Küll märgib maakohus õigesti, et kui C. OÜ sai ise osutatud teenuse eest 63,1 krooni tunnis, ei tähenda see, et ta pidi kogu saadud raha omakorda J. Jaluksele välja maksma isegi juhul, kui töötasu tasuti nn ümbrikupalgana sellelt makse maksmata. On ilmne, et sellisel juhul oleks osaühingul puudunud igasugune huvi J. Jalukse töö vahendamiseks. Nagu eelnevalt märgitud, nähtub J. Jalukse enda ütlustest, et temal oli A. L. kui C. OÜ juhatuse liikmega lepitud töötasu suurusena kokku 57 krooni tunni eest (kd II, tl 35). Märkida tuleb, et ka J. Jalukse nimetatud 57 krooni tunnis on selline tunnitasu, mida OÜ C. ei oleks saanud ettenähtud makse makstes ja kinnipidamisi tehes AS S. saadava tasu arvelt maksta – ainuüksi sotsiaalmaks olnuks suurem kui osaühingu pärmitehaselt saadava tasu ja J. Jaluksele makstava tasu vahe, sellele lisandunuks veel vähemalt töötukindlustusmakse ja tulumaks. Isegi, kui AS S. oleks lisaks eraldi katnud sotsiaalmaksu kulud – nagu on kalkuleerinud kaitsja –, oleks 63,1 kroonise brutotasu juures jäänud 4
(7)pärast tulumaksu kinnipidamist netotasuks umbes 51 krooni tunnist. Samas tuleb tõdeda, et kuna tasu 63,1 krooni tunnist oli kokku lepitud kahe äriühingu vahel, ei olnud sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 kohaselt tegemist tasuga, mille pealt oleks AS S. pidanud maksma sotsiaalmaksu, vaid seda oleks pidanud oma töötajale palka makstes tegema C. OÜ. Seega, saades töötasu 57 krooni tunnist, saigi J. Jalukse – nagu ta oli soovinud – kätte suurema tasu kui siis, kui talle oleks makstud palka ametlikult. Kriminaaltoimikus olevate tööajatabelite kohaselt tegi J. Jalukse AS-s S. kuus keskmiselt ca 180 töötundi, seega 57-kroonise tunnitasu puhul oli tasu suurus 10 260 krooni. J. Jalukse on ise andnud ütlusi selle kohta, et keskmiselt makstigi talle kuskil 10 000 krooni (kd II; tl 35). Seega kinnitavad tööajaarvestuse tabelid ja J. Jalukse enda ütlused A. L. väidet, et 2000-krooniseid kinnipidamisi J. Jalukse töötasust tegelikult ei toimunud, vaid J. Jalukse sai kogu kokkulepitud töötasu kätte. Mis puutub J. Jalukse kontoväljavõtetesse, siis ei ole kindlust, et need kajastavad täielikult J. Jalukse saadud töötasusid, kuna nii J. Jalukse (kd II, tl 35) kui A. L. (kd II, tl 28) ütluste kohaselt maksis viimane palka enamasti sularahas ja J. Jalukse ei pruukinud kogu saadud töötasu oma kontole panna. Samas ei kinnita ka kontoväljavõtted, et J. Jalukse oleks saanud oma töö eest ettenähtust vähem tasu. Kaitsja poolt esitatud kontoväljavõtetel (kd I, tl 76-103) on markeriga tähistatud kanded, mis kajastavad väidetavaid palgatulusid. Nende märgete kohaselt sai J. Jalukse ajavahemikul jaanuar 2007 kuni detsember 2008 C. OÜ-lt kokku 195 000 krooni. Samale järeldusele on jõudnud nii kaitsja ise (kd I, tl 44), kui ka prokurör (kd II, tl 23-24). Ajavahemiku september 2007-nov. 2008 eest on apellant enda arvestuste järgi saanud 159 062,5 krooni. Märkida tuleb, et lisaks tähistatud kannetele nähtub Swedbanki kontoväljavõttest (kd I; tl 101 pöördel - 103), et juba alates 13.02.2008 on J. Jaluksele maksnud töötasu vahetult ka AS S. (kokku 19 886,45 krooni). Kuna töötunde oli kokku 2611,5, pidi J. Jalukse 57-kroonise tunnitasu puhul saama 148 855,5 krooni. Seega tõendavad ka kontoväljavõtted seda, et pärmitehases tehtud töö eest saadud palgast auto ostuhinna katteks kinnipidamisi toimunud ei ole.
  1. Lisaks leidis apellant, et auto ostuhind sai tasaarvestatud kannatanu suulise avalduse alusel. Nimetatud avalduseks loeb apellant kannatanu väidetavat ütlust
  2. a novembri lõpul, et auto järelmaksuga on kõik korras. Apellatsioonis on märgitud, et tasaarvestuse õigsust eeldades ei nõudnud apellant seaduslikus korras kannatanult töötasu, mis tal oli saamata. Kohtukolleegium sellekohast väidet usutavaks ei pea – kuivõrd J. Jalukse väitis ühtlasi, et auto ostuhind on tasutud XXXXXXXXXXXX tehtud töö eest saadud palgalt summade kinnipidamisega, on arusaamatu, miks ta pidi omakorda nõustuma ka auto ostuhinna tasumisega muude töötasude arvelt. Ka ei saa ütlust, et kõik on korras, pidada tasaarvelduse avalduseks, seda enam, et formaalselt VÕS § 197 lg-le 1 vastavast tasaarvestusest rääkida ei saakski, kuna J. Jalukse väidetav nõue oli C. OÜ vastu, J. Jalukse vastu oli aga nõue mitte osaühingul, vaid A. L.. Arvestades, et pooled ka auto müügil olid kokku leppinud auto ostuhinna osalises tasaarvestuses J. Jalukse nõudega C. OÜ vastu, analüüsib ringkonnakohus siiski J.Jalukse väiteid saamata jäänud töötasu kohta ka sisuliselt. Esmalt tuleb tõdeda, et ostuhind ei ole tasutud isegi juhul, kui lähtuda J. Jalukse enda apellatsioonis esitatud arvestustest – ka nende kohaselt oli endiselt tasumata 17 000 krooni. Nii väidab J. Jalukse, et A. L. jäi talle erinevate tööde eest võlgu 57 000 krooni ja märgib, et on seega koos 16 000kroonise ettemaksuga auto eest maksnud 73 000 krooni. Maakohtus on mõlemad ostumüügilepingu pooled kinnitanud, et auto hind oli 90 000 krooni (kd II, tl 27, 34). A. L. nõue oligi 74 000 krooni põhjusel, et pooled olid leppinud kokku, et A. L. oli auto müügi hetkeks J. Jaluksele võlgu 16 000 krooni ja lepiti kokku, et nii suur summa auto hinnast loetakse tasutuks. Kannatanu ei ole põhjendanud, miks ta nõuet kohtuistungil 4000 krooni võrra vähendas, kuid kuidagi ei saa tsiviilhagi vähendamisest teha järeldust, et sellega oleks auto hind vähenenud 70 000 kroonini. Märkimist väärib seegi, et J. Jalukse väited selle kohta, kui palju tal erinevate tööde eest A. L. tasu saamata jäi, on vastuolulised. Ainuüksi apellatsioonis nimetab J. Jalukse saamata jäänud töötasuna 5
(7)kord 53 000 krooni (apellatsiooni
  1. lk), kord 57 000 krooni (apellatsiooni
  2. lk).Lisaks tuleb tõdeda, et J. Jalukse nimetatud tööde ja nende eest saamata jäänud tasude loetelu ei anna kokku 57 000 ega isegi 53 000 krooni. Esimene sellekohane kalkulatsioon sisaldub toimiku I köites lehel
  3. Selle kohaselt on saamata tasud järgmised: 2006 nov. ja dets. sise-. ja välistööd Murastes – 5000 krooni; 2007 veebr. A. L. bussi ja garaaži ehitus ja remont – 7000 krooni; 2007 jaan. - apr. Luigel eramaja sisetööd – 15 000; 2007 mai aiakorrastustööd A. L. juures – 1000 krooni; 2007 sept.-nov. Uuskülas eramaja sisetööd – 15 000 krooni; 2008 märts-apr kinnitusvahendite kaupluse remonditööd – 3000 krooni; 2008 juuli pärmitehase ruumide san.remont – 5000 krooni. Kokku seega 51 000 krooni. Maakohtu istungil antud J. Jalukse ütlustes (kd II; tl 40) saamata jäänud tasu kohta on järgmised erinevused: Luige eramaja sisetööde ajana nimetab J. Jalukse
  4. a alguse, Uusküla eramus tehtud tööde eest saamata jäänud tasuna 10 000 krooni, bussi remonti ei ole nimetatud. Apellatsioonis ühest loetelu tehtud töödest ja nende eest saamata jäänud tasudest antud ei ole. Küll on apellatsioonis mööndud, et Murastes ja Luigel töötas J. Jalukse enne auto ostu-müügilepingu sõlmimist. Eespool viidatud kirjalikult esitatud tööde nimekirjast nähtub, et ka bussi ja garaaži remont toimus enne auto ostmist. Nagu eelnevalt märgitud, leppisid A. L. ja J. Jalukse auto müümisel kokku, et saamata töötasude suurus on 16 000 krooni ja see nõue arvati auto ostuhinnast maha, s.o ses osas tehti tasaarvestus. Seega ei saa neid töid arvata uuesti nõuete hulka, mida järelejäänud auto ostuhinnaga tasaarvestada. Seega on pärast auto ostmist väljaspool S. tehtud tööde eest J. Jalukse väitel tal saamata 24 000 krooni. Arvestades, et eespool osundatud kontoväljavõtete kohaselt on J. Jalukse saanud september 2007-nov. 2008 suuremat tasu kui ta oleks pidanud saama ainuüksi pärmitehases töötamise eest, leiab kohtukolleegium, et J. Jalukse väide saamata jäänud tasude kohta ei ole tõendatud. Tegelikult ilmneb J. Jalukse ütlustest üheselt, et ta ei olnud tasunud A. L. auto ostuhinda ja, et ta oli sellest teadlik. Seega, müües koos V.E-ga ära auto, mille ostuhinda ta ei olnud tasunud, pani J. Jalukse toime auto omastamise grupis. Nimelt andis J. Jalukse ütlusi selle kohta, et kui A. L. hakkas autot tagasi nõudma, nõudis ta omakorda A. L. tagasi 16 000 krooni (kd II, tl 36). Olukorras, kus ta oli auto eest enda väitel maksnud kogu hinna, on arusaamatu, miks ta nõudis tagasi ainult algset sissemaksu, mis auto hinnast moodustas vaid veidi enam kui viiendiku. Kohtukolleegiumi hinnangul saabki põhjendus olla see, et see oligi ainus auto eest tasutud summa. Taolised ütlused näitavad ka, et J. Jalukse oli teadlik, et ta ei ole auto eest rohkem maksnud. Lisades siia asjaolu, et J. Jalukse ei ole maakohtus osanud selgitada, millel tugines tema seisukoht, et ta on auto ostuhinna tasunud (kd II, tl 43) ja ta on menetluse vältel muutnud seisukohta, kui palju ta pidi palka saama ja kui palju tal jäi saamata, ei ole usutav väide, et J. Jalukse oli teinud arvestuse selle kohta, et auto hind on tasutud. Arvestades, et teised tõendid kinnitavad A. L. väiteid, et palgast kinnipidamisi ei toimunud, ei ole usutavad ka J. Jalukse ja V.E väited, nagu oleks A. L. ise kinnitanud, et auto ostuhind on tasutud.
  5. Mis puutub väitesse, et maakohus ei ole arvestanud V.E ütlustega, tuleb möönda, et maakohus tõepoolest ei ole eraldi käsitlenud V.E ütlusi. Samas kattusid V.E ütlused suures osas J. Jalukse ütlustega ja tuginesid ka suures osas J. Jalukselt saadud infol – V.E kinnitas auto ostuhinna ja esialgse sissemakse suurust, samuti andis ta ütlusi selle kohta, et tema teada oli kogu ostuhind tasutud, et esialgu andis A. L. suuliselt nõusoleku auto ümberregistreerimiseks, hiljem hakkas aga raha juurde nõudma, ähvardades muidu auto tagasi võtta. Samas nähtub V.E ütlustest, et tema väide, et kõik pidi olema tasutud, tugines sellel, et A. L. küsis Konsumis, et millal nad lähevad autot ümber vormistama (kd II; tl 45). Kohtu hinnangul 6
(7)selline küsimine ei anna automaatselt alust järelduseks, et auto ostuhind oli täies ulatuses tasutud. Ütlused, et J. Jaluksel oli osa raha saamata, tugines aga J. Jalukse enda sellekohastele väidetele. Mis aga puutub sellesse, et J. Jalukse ja V.E tegid siis, kui A. L. hakkas autot tagasi nõudma, arvestusi selle kohta, kui palju J. Jaluksel töötasu saamata on, siis selle väite lükkavad ümber J. Jalukse enda ebajärjepidevad väited saamata töötasude kohta. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et ka V.E pidas võimalikuks, et auto ostuhind ei ole tegelikult tasutud ja pani seega samuti tahtlikult toime auto omastamise grupis.
  1. Kohtukolleegium ei nõustu V.E apellatsioonis esitatud väitega, et käesolevas asjas ei ole esitatud nõuetekohast tsiviilhagi. Kriminaaltoimiku I köites (leht 33) on kirjalik tsiviilhagi, milles on märgitud nõude suurus ja selle alus (tegemist on auto müügilepingujärgse hinna tasumata osaga).
  2. Tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsuse muutmata. Sten Lind Ivi Kesküla Malle Preimer 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.