1-11-575/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. märts 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-575 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15. jaanuari 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.Z ja tema kaitsja advokaat Risto Käbi Süüdistatav Resolutsioon I.Z, ik XXX, eluk XXXXXXX X-X XXXXXXX, XXXX XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 11 korda, viimase karistuse kandmiselt vabanes 30.12.2010. Jätta I.Z ja tema kaitsja advokaat Risto Käbi apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud vaatamata läbi Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 15. jaanuari 2011 otsusega tunnistati I.Z süüdi KarS § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 14. jaanuari 2011. I.Z tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna, võttis 14.01.2011 kella 15.20 paiku Tallinnas asuva K. kaupluse C. müügisaalist K. OÜ-le kuuluva laste kombinesooni maksumusega 50,81 eurot, pani selle kaasas olnud kilekotti ning väljus kauplusest tasumata võetud kombinesooni eest, kuid peeti turvatöötajate poolt kinni. Mõistetud karistust motiveeris kohus muuhulgas järgmiselt: Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. I.Z on kriminaalkorras korduvalt karistatud. I.Z ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud, kuna I.Z ei oma sissetulekut ning tal puuduvad vahendid rahalise karistuse kandmiseks. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine I.Z suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga ning sellise karistusega ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. I.Z suhtes on varasemalt kohaldatud KarS § 74 sätteid, kuid karistus pöörati täitmisele. Seega arvestades süüdlase isikut puudub alus tema suhtes KarS § 74 sätete kohaldamiseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-9906). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. I.Z on kriminaalkorras karistatud 11 korda ning ta vabanes eelmise karistuse kandmiselt 30.12.2010.a. Uue kuriteo pani toime lühikese aja möödumisel vabanemisest. Tegemist on narkootikume tarvitava isikuga, kes on karistatud ka KarS § 331 järgi; ta on toime pannud KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, samuti rea vargusi. Kohtul puudub veendumus, et ta oleks suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama. Varasemad karistused ei ole mõjutanud I.Z loobuma süütegude toimepanemisest, mistõttu kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid I.Z ja tema kaitsja apellatsiooni. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja leiab esitatud apellatsioonis esmalt seda, et süüdistatavale mõistetud karistus on liialt range. Apellatsioonis märgitakse, et kuriteo objektiks olnud vara väärtus oli suhteliselt väike, kuritegu jäi katse staadiumisse, tegemist on üheepisoodilise kuriteoga ning täidetud on vaid üks kvalifitseeriv tunnus. Samuti on mõistetav teo motiiv, s.o soov hankida riideid enda märtsis sündivatele lastele. Neil argumentidel leiab kaitsja, et mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süü suurusele. 2.1.1 Ka leiab kaitsja, et kohus oleks pidanud vaagima KarS § 74 või KarS § 69 sätete kohaldamist. Tegelikkuses ei ole I.Z narkootikume tarvitavaks isikuks ning seda asjaolu ei saa karistuse mõistmisel seega arvestada. Samuti ei ole süüdistatava suhtes varem üldkasulikku tööd kohaldatud, mistõttu puudub alus olla selle meetme suhtes pessimistlik. 2.2 Sarnaselt enda kaitsjale taotleb ka I.Z maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Esmalt kirjutab apellant, et ta jagab täielikult kohtu arvamust selle kohta, et teda ei saa karistada rahalise karistusega. Küll leiab I.Z, et talle mõistetud karistuse võiks asendada üldkasuliku tööga. Seejuures kinnitab I.Z, et reaalse karistuse kandmise järgselt puuduvad tal kestvalt nii materiaalsed vahendid kui ka jätkuv õiguskuulekus. Vastupidi – tema õiguskuulekus on siis veel vähenenud. Õiguskuuleka eluga harjumiseks oleks asjakohane seega üldkasuliku töö rakendamine. Samuti soovib ta olla enda abikaasa kõrval, kui tema perre sünnivad lapsed. Kui kohus peaks aga keelduma KarS § 69 sätete kohaldamisest, siis palub I.Z vähendada talle mõistetud karistust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I 3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva(

1. d)apellatsiooni(
2. d)KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09). 4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ning selle võimalik individualiseerimine. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist. II 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 6. Esmalt leiab kriminaalkolleegium, et puuduvad igasugused alused mõistetud karistuse vähendamiseks ning mõistetud karistus enda kestuselt on täielikus kooskõlas kehtiva praktikaga. Silmas tuleb pidada esmalt seda, et I.Z pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (sh ka kahju puudumine) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellandid ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Seejuures juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et puhtsüdamlikku kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu on maakohus juba selgesõnaliselt arvesse võtnud. 7. Seejuures on ringkonnakohtu kriminaalkolleeguim senises praktikas olnud kindlalt seda meelt, et see, kas kuritegu jäi katse staadiumisse või mitte, ei oma karistuse mõistmise seisukohalt määravat tähendust; ka materiaalõiguslikult on regulatsioon sellele, et katse korral tuleb leebem regulatsioon kohaldamisele üksnes KarS §-des 40jj sätestatud juhtudel, s.o loobumise korral. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga ei ole. Tunnistada tuleb lihtsat tõsiasja, et I.Z püüdis varastada võõrast vara ning see lihtsalt ebaõnnestus – ta peeti turvatöötajate poolt kinni. Näha selles mingit argumenti, mida peaks (positiivse asjaoluna) kaasama karistuse mõistmise juurde, on ilmselgelt väär. Ka teo tehiolud, mida kaitsja nimetab eriliseks motiiviks, ei anna alust mõistetud karistuse vähendamiseks; asjaolu, et kuriteo objektiks olnud ese oli mõeldud süüdistatava lapsele, on ringkonnakohtu hinnangul leidnud piisavalt arvestamist juba tõigas, et mõistetud karistus on jäänud tuntavalt alla sanktsiooni keskmist määra. Olukorras, kus isik paneb uue kuriteo toime napilt kaks nädalat pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist, on süüdistatavale mõistetud karistuse juures ringkonnakohtu hinnangul võetud maksimaalselt arvesse kõik vähegi tegu või toimepanija isikut soodustavad asjaolud ning seetõttu puudub igasugune alus mõistetud karistuse revideerimiseks, s.o vähendamiseks. III 8. Ilmselgelt perspektiivitu on ka kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus kohaldada KarS § 74 sätteid. Selles osas on maakohus selgesõnaliselt märkinud, et seda karistuse individualiseerimise viisi on I.Z suhtes juba varasemalt kasutatud ning see on ebaõnnestunud; sellele maakohtu otsuses sisalduvale argumendile apellant seejuures vastu ka ei vaidle. Teiseks märgib kriminaalkolleegium, et Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise ning asjakohase Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on alus väita, et vangistuse mõistmise korral on selle reaalne ärakandmine reegel ning sellest tingimisi vabastamine selgelt irduv erand; sellele asjaolule on ringkonnakohus enda varasemas praktikas osundanud korduvalt. Sisuliselt tuleneb see asjaolust, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtade kohaselt on alust KarS § 74 sätete kohaldamiseks vaid juhul, kui tegu või selle täideviijat kas eraldi või koostoimes iseloomustavad mingid erandlikud asjaolud. Käesoleval juhtumil tuleb eitada mõlemat; I.Z vabanes vanglast ning püüdis kaks nädalt hiljem sooritada uut kuritegu, s.o võõra omandi salajast vargust. Millised asjaolud iseloomustaks kas tegu või I.Z erandlikena, jääb kriminaalkolleegiumile täielikult mõistetamatuks, mistõttu puudub sellel taotlusel vähimgi edulootus. 9. Apellatsioonides esitatud järgnev taotlus – üldkasuliku töö kohaldamine - eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes samuti esmalt kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Ka midagi sellist käesoleval juhul aga teha ei saa. Vaagides karistuse mõistmist on maakohus selgelt märkinud, et süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest. Tal puudub ka kindel töökoht. Neid asjaolusid silmas pidades on maakohus edasiselt järeldanud, et juba need näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Apellatsioonis neid argumente seejuures ka ei vastustata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 10. Nagu seda märkis põhimõtteliselt juba maakohus, tuleb üldkasuliku töö rakendamine kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui on alust arvata, et see meede suudab paremini suunata isikut õiguskuulekusele (olgu siinkohal märgitud, et maakohtu üldsõnaline viide Riigikohtu seisukohtadele on asjakohatu – nimelt ei pärine mitmed maakohtu otsuses kajastatud seisukohad mitte Riigikohtu kriminaalkolleegiumi, vaid Tallinna Ringkonnakohtu kestvast praktikast). Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. I.Z on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva kuriteo pani ta toime vahetult pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalse vangistuse kandmiselt vabanemist. Need asjaolud näitavad üheselt, et I.Z ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on I.Z enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Asjakohatuks peab kriminaalkolleegium ka I.Z viidet peatselt sündivatele lastele, kellele ta soovib toeks olla; see asjaolu oli süüdistatavale vägagi hästi teada ka kuriteo sooritamise ajal, mis ei takistanud teda aga kummatigi seda sooritamast. Seetõttu peab ringkonnakohus osundust sellele asjassepuutumatuks. Seejuures on kõnekas ka I.Z enda viide sellele, et peale karistuse kandmist ei oleks tema õiguskuulekus suurenenud. Iseenesest tuleb selle osundusega soostuda – nagu öeldud, pani I.Z kuriteo toime pea koheselt peale eelmise otsusega mõistetud karistuse ärakandmist. Sisuliselt tunnistab I.Z ise, et peale vangistusest vabanemist ei suudaks ta jätkuvalt käituda õiguskuulekalt. See asjaolu nõuab aga karistuse mõistmisel ning individualiseerimisel iseäranis õiguskorra kaitsmise huvidega arvestamist, mistõttu on KarS § 69 sätete kohaldamine täielikult välistatud. Apellantide taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata. 11. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Sten Lind