4-11-3390 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2011 a Tallinn Väärteoasja number 4-11-3390 (2317,11,006761) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Kaebuse esitaja: I.B, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta I.B kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 01.08.2011 otsusele I.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 01.08.2011 otsus I.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 10 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 10 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 19.10.
3. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 18.11.
4. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 19.11.
5. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 01.08.2011 otsusega karistati I.B LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks selles, et menetlusalune isik 12.07.2011 kell 04.04 Vilde tee 118 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit BMW 525D registreerimismärgiga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et ei vaidlusta rahatrahvi summas 900 eurot, kuid leiab, et lisakaristus 10 kuuks ei ole vajalik, kuivõrd ei ole proportsionaalne meede. Asjas leidub karistust kergendav asjaolu, süü tunnistamine ja kahetsus ning samuti perekonnaseis ja töökoht. Kaebuse esitaja kasvatab üksinda alaealist last ning lapse ema suri 21.10.

1. Kaebuse esitaja vajab juhtimisõigust lapse kasvatamise ja harimise eesmärgil, laps käib lasteaias ja osaleb treeningrühmas. Samuti on kaebuse esitanud isiku töökohaks Saue ja tööl käimiseks on vajalik transpordivahendi ja juhtimisõiguse olemasolu. Kui kaebuse esitaja kaotab juhtimisõiguse, siis on võimalik ka töökoha kaotus. Seetõttu on juhtimisõigus kaebuse esitanud isikule oluline. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et sõitis öösel Szolnoki poolt Kaja poole, viis naisterahvast ära. Naisterahvas pidi kiirest koju saama ja ühistransport enam ei käinud. Naisterahva kojumineku vajadus tekkis ootamatult, sõita oli vaid paarsada meetrit. Oli eelnevalt joonud 3-4 pudelit õlut. Ei saa autota tööle, sest tööpäev Sauel algab kell 07.
2. Väga kahetseb, sellest ajast saadik sõidab korralikult, lubab, et enam ei juhtu, juhtimisõigus vajalik, et töö säilitada. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebus on aluseta. Kaebaja väidab, et töötab keevitajana, samas tuuakse meile keevitajaid riiki sisse. Keevitajal ei ole juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks vajalik. Ettevõte ei vabasta töölt head töötajat. Määratud karistus on proportsionaalne. Rahatrahvid ei ole mõjutanud isikut seaduskuulekalt käituma, seega tuleb kohaldada teiseliigilist karistust. Liiklusnõuded on kehtestatud selleks, et tagada liiklusohutus ja kui neid rikutakse, siis liiklusohutus tagatud ei ole. Liiklusnõuete rikkujad tuleb liiklusest eemaldada, et tagada teiste ohutus. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebusele lisatud lisadega ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 2 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja ka 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,67 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,62 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 7419 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Kaebuses on märgitud, et karistust kergendava asjaoluna tuleks arvestada süü tunnistamist ja kahetsust, samuti perekonnaseisu ja töökohta. Kohus asub seisukohale, et kahetsusavaldus on tekkinud alles esitatud kaebuses. Kohtuvälisel menetlusel on menetlusalune isik selgitanud esitatud vastulauses süüteo toimepanemise asjaolusid, taotlenud trahvi ositi tasumisele määramist ja juhtimisõiguse äravõtmise asendamist trahviga, põhjendades ka juhtimisõiguse olemasolu vajalikkust. Samas on ka märgitud, et isik süüd ei eita. Sellise vastulause sisust ei ole võimalik kahetsusavaldust välja lugeda. Mis puudutab süü tunnistamist, siis kohtu arvates ei ole tegemist süü ülestunnistamisele ilmumisega KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes ja süü tunnistamisel olulist tähtsust ei ole, kuivõrd süü olemasolu ja süü suurus tuvastatakse tehnilise vahendi abil, so tõendusliku alkomeetri näiduga ning seda sõltumata süü tunnistamisest või eitamisest. Isikul perekonna ja töökoha olemasolu ei pea aga kohus võimalikuks karistust kergendava asjaoluna hinnata. Kohus asub seisukohale, et kahetsusavaldus on esitatud kaebemenetluses karistuse kergendamise saavutamise eesmärgil pärast kaebuse koostajaga nõupidamist. Samas arvestades teo toimepanemise asjaolusid, so kavatsetusega toime pandud tegu, leiab kohus, et kaebuses esitatud kahetsus ei ole karistust kergendava asjaoluna arvestatav, kuivõrd kogu kohtuvälise menetluse jooksul ei ole menetlusalune isik teinud ühtegi avaldust, mida saaks kahetsusena arvestada. Seejuures ei ole tegemist kaebuse esitaja puhul isikuga, keda varem sellise teo toimepanemise eest ei ole karistatud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on isikut samalaadse, küll kergemas vormis teo toimepanemise eest karistatud üks kuu varem, so kuu aega enne järgmist samalaadset tegu. Seega suhtub kohus avaldatud kahetsusse seda enam kriitiliselt, kuivõrd isik pani samalaadse teo toime ka varem ning oli teadlik võimalikest tagajärgedest. See aga teda tagasi ei hoidnud. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud peale samalaadse väärteo toimepanemise eest vähem kui aasta jooksul ka muude liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest 30.12.2010 ja 15.05.2011 ja need kolm karistust 3 ei olnud uue teo toimepanemise ajaks kustunud. Seega oli kaebuse esitanud isikul juba küllaldane ja suhteliselt rikkalik kogemus karistuste osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue ja sedakorda juba raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma ning eelmised rahatrahvid oma eesmärki ei saavutanud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus täielikult selles, et ta on taas viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida, pidades kõige olulisemaks oma sõnade kohaselt sõidutada naisterahvast mõnesaja meetri kaugusele ja täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist ning kõrvalisele isikule kuuluvat vara, sh tema kasutuses olnud kolmandale isikule kuuluvat sõidukit. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda, et varasem karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest ja teised varasemad karistused teiselaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ei sundinud isikut uue ja oluliselt raskema süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas suuruses täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta ei saa hommikuti õigeks ajaks tööle ega viia last lasteaeda ja treeningrühmadesse, sest ühistranspordiga liikumine võtab liialt palju aega. Töötamise kohta on lisanud kaebuse esitaja kaebusele ka tööandja tõendi, mille kohaselt töötab kaebuse esitaja ASs MW eksperimentaaltsehhis keevitajana alates 03.10.2007 ning toomishoone asub xxx. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liikluseeskirja ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus ja vajadus tööd alustada varahommikul ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli töö alguse kellaaeg, tema enese elukoha asukoht ja töökoha asukoht teada ning juhtimisõiguse vajalikkus kohtule esitatud tööandja tõendist nähtuvalt teada juba alates 03.10.2007, so juba peaaegu neli aastat, seega nii eelmise samalaadse väärteo toimepanemise ajal kui ka käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo 4 toimepanemise ajal. Samamoodi oli kaebuse esitanud isikule teada ka vajadus sõidutada last lasteaeda ja huvialaringi. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik viib end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti ohtlik kõrvaliste isikute varale. Seega on tegu toime pandud kavatsetusega ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 10 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja õigesti lähtunud kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määrast, samuti asjaolust, et isik pani toime kaks samalaadset väärtegu vähem kui kahe kuu jooksul. Seega on isik näidanud, et ta on jätkuvalt ohtlik nii iseendale kui teistele. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas. Märt Toming Kohtunik 5