← Eesti

1-10-11171/24

1-10-11171 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-11171 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Kea Lemming L.E süüdistuses KarS § 294 lg 1 - § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatava L.E kaitsja Siim Roode Steven-Hristo Evestus L.E XXX elukoht XXXX XXX XX-XX, XXX XX, karistatus puudub Vandeadvokaat Siim Roode Kohtuistungi sekretär Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a kohtuotsus L.E suhtes sisuliselt muutmata, kuid teha selles täpsustus L.E eelvangistuses oldud aja ja ärakandmisele kuuluva karistuse osas alljärgnevalt: KarS § 68 lg 1 alusel lugeda L.E-le mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul
  7. aprillist kuni
  8. aprillini
  9. a, so 3 (kolm) päeva. Lugeda L.E-le ärakandmata karistuseks, mille kandmiselt oli L.E KarS § 73 lg 1 alusel 3 (kolme) aastase katseajaga tingimisi vabastatud, 11 (üksteist) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  10. septembril
  11. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Harju Maakohtu
  13. aprilli
  14. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati L.E süüdi KarS § 294 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud
  15. aprill
  16. a, so 1 päev ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 11 kuud 29 päeva. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 alusel täielikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti süüdi veel G. G, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.
  17. L.E mõisteti süüdi selles, et ta ametiisikuna, töötades Põhja Regionaalse Maanteeameti Liiklusregistri Tallinna Büroos peaspetsialistina, kelle tööülesannete hulka kuulus muuhulgas teooria- ja sõidueksamite vastuvõtmine ja eksamitulemuste vormistamine, pani oma ametiseisundit ära kasutades toime rahaliste vahendite üleandmise lubamisega nõustumise katse alljärgnevalt:
  18. märtsil
  19. a Tallinnas Mäepealse 19 asuvas Liiklusregistri Tallinna Büroos toimunud kohtumisel lubas L.E aidata G. G kaudu sõidueksamile tulevat K. V eksami sooritamisega ning organiseeris talle eksamisõidu aja
  20. märtsiks
  21. a kella 11.00-ks, andes oma tegevusega mõista, et ta loeb K. V sõidueksami sooritatuks olenemata eksamil tehtavatest vigadest ning G. G lubas selle eest L.E-le maksta 2500.- krooni. Varasemate sedalaadi kokkusaamiste ja läbirääkimiste tulemusena oli G. G ja L.E vahel kokku lepitud, et sõidueksamile tuleva isiku läbi aitamise eest saab eksamineerija L.E 2500 krooni G. G käest.
  22. märtsil
  23. a kella 10.30 ajal andis kuriteo matkimise käigus K. V Tallinnas Viru tänaval sõiduautos XXX XX nr XXX XXX G. G5000.- krooni sõidueksami sooritatuks lugemise eest, millest 2500.- krooni pidi G. G andma edasi eksamineerijale L.E-le.
  24. märtsil
  25. a kella 11.00 kuni 12.00 vahelisel ajal toimus K. V sõidueksam, mille võttis vastu eksamineerijana L.E. Sõidueksami käigus K. V ei näidanud suunatuld pöörete sooritamisel, sõiduraja vahetamisel ja manööverdamisel kokku 17-l korral ning ühel juhul oli tegemist ebaõige suunatule näitamisega. Sellest hoolimata märkis L.E tema sõidueksami kaardile vea kategooriana suunamärguande kasutamine sõiduraja vahetamisel kui keskmine üksikviga ja reguleerimata ristmiku ületamisel kui keskmine üksikviga. Seega tegi K. V nimetatud sõidueksami ajal hulgaliselt vigu suunamärguannete näitamisel, kuid sellest hoolimata luges L.E tema sõidueksami sooritatuks. Oma tegevusega rikkus L.E alljärgnevaid õigusaktidest tulenevaid nõudeid - majandus- ja kommunikatsiooniministri
  26. juuli
  27. a määruse nr 169 „Mootorsõidukijuhi eksamineerimise ja talle juhtimisõiguse andmise eeskiri ning juhiloa vormid” § 2 (juhi eksamineerimise eesmärk on selgitada isiku teadmiste, oskuste ja käitumise vastavust juhi kvalifikatsiooninõuetele), § 10 lg 13 p 1 (sõidueksam loetakse mittesooritatuks kui selgub, et eksamineeritav ei vasta lisades 3 või 4 toodule), § 16 lg 1 (juhtimisõigus antakse eksamineerija otsuse alusel isikule, kes on edukalt sooritanud nõutavad eksamid), Lisa 4 Sõidueksami teises järgus kontrollitavad oskused ja käitumine p 2 (suunamuutmine: vasak- ja parempöördel, sõiduraja vahetamisel), Lisa 4 p 1.3.9 (eksamineerija peab hindama õiget suunanäitamist), Lisa 4 p 2 Sõidueksami mittesooritamine 2.
  28. (eksami mittesooritamise põhjuseks võib olla ka eri vigade kordumine või selliste vigade kuhjumine, mis üksikult võetult negatiivset tulemust ei anna, näiteks suunatulede ebaõige kasutamine), Lisa 4 p 3 (eksami käigus tehtud vead, hinnangud ja otsuse sõidueksami sooritamise või mittesooritamise kohta kannab eksamineerija sõidueksami kaardile), liiklusseaduse § 82 kohaselt tuleb suunamärguanne 2

(7)anda vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui 3 sekundit enne sõidu, manöövri (vasak-, parem- või tagasipööre, samuti ümberreastumine) või peatumise alustamist - pannes sellega toime seadusega mittelubatud teo.
  1. mail
  2. a. väljastati nõuetele mittevastanud sõidueksami sooritatuks lugemise tulemusel K. V Liiklusregistri Tallinna Büroos Eesti Vabariigi B1 ja B kategooria juhiluba nr XX XXXXX. G. G peeti
  3. märtsil
  4. a politseiametnike poolt kinni koos K. V poolt kuriteo matkimise käigus temale üle antud sularahaga, millest 2500.- krooni ei olnud G. G jõudnud veel L.E-le üle anda.
  5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L.E kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 3.1 Kaitsja leiab, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuses puuduvad põhjendused ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Nii ei ole võimalik vaidlustatud kohtuotsusest aru saada, millised on kohtu tuvastatud asjaolud, milliste tõendite põhjal on need tuvastatuks loetud ja millised on nende pinnal tehtud järeldused. Samuti ei ole võimalik aru saada, kuidas ja millistele tõenditele tuginedes tuvastas kohus süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü. 3.2 Lisaks eelnevale on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Antud juhul esineb vastuolu asjas kogutud ja uuritud tõendist nähtuva asjaolu, mida kohus ei ole otsuses tuvastanud ja kohtu järelduste vahel. 3.3 Kohtuotsus ei järgi deliktistruktuuri ega käsitle kõiki selle elemente. 3.4 Kohtuotsuses on tuvastamata süüteo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes kohus leiab, et L.E on altkäemaksu saamisega nõustunud ning tegutsenud seejuures kavatsetult. Tunnistaja R ütlustest nähtub, et algselt ei pidanud L.E olema K. V eksamineerija. L.E puudus võimalus otsustada selle üle, millise konkreetse eksamisõidu eksamineerija ta on. Kohus ei ole tunnistaja R ütlustele hinnangut andnud ega nendega arvestanud. Samas ei ole kohus tema ütlusi ebausaldusväärseks tunnistanud. 3.5 Kohtu siseveendumuse kujundamisel on olnud kaitsja hinnangul oluline osa kaassüüdistatava G. G kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustel. Riigikohtu suuniste kohaselt peab kohtuotsus, kus on nö sõna-sõna vastu olema eriti põhjendatud. Süüdistataval L.E ja tema kaitsjal ei olnud võimalik kaassüüdistatavat G. G küsitleda. Kaassüüdistatava G. G kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole kohtuotsuses taasesitatud. Need peaksid paiknema kohtuotsuse osas, milles kohus loetleb tuvastatud asjaolud ja tõendid, millele tuginedes asjaolud tõendatuks loeb. Apelleeritud kohtuotsuses on aga G. G ütlused ära toodud süsteemitult ja ebaloogiliselt kohtu järelduste osas. G. G ütlused ei saa olla käesolevas asjas tõendiks, sest tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised. 3.6 Kohus on eksinud eelvangistuses viibitud aja arvestamisel, sest L.E ei viibinud eelvangistuses mitte 1, vaid 3 päeva.
  6. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni. Prokurör toetas apellatsiooni eelvangistuses viibitud aja suhtes täpsustuse tegemise osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 3
(7)
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. mai
  3. a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  4. oktoobri
  5. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava L.E talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.1 Esmalt peatub kohtukolleegium apellatsioonis viidatud võimalikel kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel. Kaitsja heidab maakohtule ette KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisneb tuvastatud asjaoludest ebaõigete järelduste tegemises, sest kohtuotsuses kajastatud asjaolud ei oleks võimaldanud süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus nr 3-1-1-90-09 ja
  8. veebruari
  9. a otsus nr 3-11-3-11). Kohtukolleegium leiab, et nimetatud rikkumisega on tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud L.E õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud väga veenvad põhjendused L.E süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta kogu esitatud süüdistuse mahus süüdi mõistetud. Seega kohtuotsuses vastuolu puudub. Kohtukolleegiumi hinnangul ongi käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus kaitsja kohtu seisukohtadega ei nõustu. Veel heidab kaitsja maakohtule ette KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisneb kohtuotsuses põhjenduste puudumises. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga, sest apelleeritud kohtuotsuses on maakohus KrMS § 61 lg 2 alusel hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium leiab, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad. Pigem on ka käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. Riigikohtu 4
(7)praktika kohtuotsuse motiveerituse küsimuses on olnud jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus nr 3-1-1-23-11 ja
  3. juuni
  4. a otsus nr 3-1-1-40-11). Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (
  5. mai
  6. a otsus nr 3-1-1-27-08). 5.2 Kaitsja hinnangul ei vasta maakohtu otsus KarS § 2 lg 2 sätestatud deliktistruktuurile. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 8 kuni 16 on maakohus tuvastanud tõendite põhjaliku analüüsi käigus L.E-le inkrimineeritud kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasuse ja süü. Kooskõlas KarS § 2 lg-ga 2 on kohus alustanud tõendite analüüsi deliktistruktuuri esimeselt astmelt, so objektiivsest süüteokoosseisust ja liikunud seejärel edasi teiste astmete juurde. Isegi juhul, kui kohtuotsus deliktistruktuuri ei järgiks, ei tähendaks see ilmtingimata kohtuotsuse tühistamist, sest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. veebruari
  8. a otsuses nr 3-1-1-117-06 on märgitud, et kui kohtuotsuse põhjendustes ei ole KarS § 2 lg 2 toodud deliktistruktuuri analüüsimise järjekorrast kinni peetud, ei tähenda see tingimata kohtuotsuse tühistamist kõrgema astme kohtu poolt, sest materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks saab siiski eelkõige lugeda olukorda, kui ülalviidatud väärkäsitlus viis kohtuotsuses tuginemisele ebaõigele materiaalõiguse normile. 5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellatsiooni kriitikal selle kohta, et maakohus ei ole tõendeid loetlenud ega nende sisu taasesitanud, vaid on neid kohtuotsuse motiveerivas osas süsteemitult käsitlenud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  9. mail
  10. a otsuses nr 3-1-1-22-10 ja
  11. juuni
  12. a otsuses nr 3-1-1-46-10 selgitanud, et kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-
  13. Nende sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Viidatud kohtuotsuses märkis kriminaalkolleegium sedagi, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus, ning tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus esitanud oma otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näidanud ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad. 5.4 Kaitsja hinnangul on tunnistaja R andnud kohtuistungil L.E õigustavaid ütlusi selle kohta, et algselt ei pidanudki L.E sellel päeval eksamineerija olema, kuid kohus ei ole tema ütlusi kohtuotsuses kajastanud ega ka ebausaldusväärseks pidanud. 5
(7)Esmalt märgib kohtukolleegium seda, et ilmselt peab kaitsja silmas tunnistaja K. K ütlusi, sest R nimelist tunnistajat kohtueelsel uurimisel ja kohtus üle kuulatud ei ole. Kohtukolleegium nõustub sellega, et tunnistaja K. K ütlusi apelleeritud kohtuotsuses millegipärast kajastatud ei ole. Ilmselt ei pidanud maakohus tema ütlusi oluliseks. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium sellega, et tegemist on L.E õigustava tõendiga. Tunnistaja K. K ütlustest nähtub, et esmaspäeval
  1. märtsil
  2. a pidi eksami vastu võtma A A, kuid mõni päev varem anti talle vaba päev ja eksami pidi vastu võtma L.E . Tema ütlused on kooskõlas süüdistatava G. G ütlustega, mille kohaselt reedel
  3. märtsil
  4. a helistas talle L.E ja teatas, et K. V eksam on esmaspäeval
  5. märtsil
  6. a kell 11.
  7. Seega edastas L.E G. G vahendusel K. V teate kohe pärast seda, kui selgus, et
  8. märtsil
  9. a võtab ta ise eksami vastu. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tähtsust asjaolul, et algselt L.E
  10. märtsil
  11. a eksamineerijana töötama ei pidanud. 5.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava L.E ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kaassüüdistatava G. G kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  14. septembri
  15. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks kohus tema ütlused ebausaldusväärseks loeb. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et L.E ütlused ei ole kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige kaassüüdistatavate G. G, F. P ja J. A ütlustega ning jälitustoimingute protokollidega. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et apelleeritud kohtuotsus rajaneb vaid ühel tõendil, so kaassüüdistatava G. G kohtueelsel uurimisel antud ütlustel. Maakohus on arvestanud põhjendatult kaassüüdistatavate F. P ja J. A ütlustega, kes on end kuriteo toimepanemises täielikult süüdi tunnistanud ja on andnud detailseid ja kokkulangevaid ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Kohtuistungil ütlusi andes ei teadnud nad, et prokurör teeb hiljem nende suhtes kohtule ettepaneku lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. 5.6 Järgnevalt peatub kohtukolleegium kaassüüdistatava G. G ütlustel. KrMS § 34 lg 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on süüdistataval õigus anda ütlusi süüdistuse sisu kohta või keelduda ütluste andmisest. Kuna G. G keeldus kohtuistungil ütlusi andmast, siis maakohus avaldas prokuröri taotlusel KrMS § 294 p 1 alusel põhjendatult tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kui süüdistatav keeldub ütlusi andmast, siis ei ole võimalik teda ka küsitleda. Kaitsja leiab, et G. G kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, mistõttu need tuleb ebausaldusväärseks lugeda ning kõrvale jätta. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et
  16. märtsil
  17. a kahtlustatavana ülekuulamisel ei ole G. G end kuriteo toimepanemisel süüdi tunnistanud ning seetõttu ei ole ta L.E-le raha üleandmise vajadusest ka rääkinud.
  18. aprillil
  19. a ja
  20. aprillil
  21. a toimunud täiendavatel ülekuulamistel on ta end L.E-le altkäemaksu vahendamises täielikult süüdi tunnistanud ja andnud detailseid ütlusi. G. G hilisemad ütlused on kooskõlas kaassüüdistatavate F. P ja J. A ütlustega ning jälitustoimingute protokollidega. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et G. G kohtueelsel uurimisel antud ütlused on ebausaldusväärsed. 5.7 Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsiooni väitel, et kohtuotsuses on eksitud L.E eelvangistuses viibitud aja kindlaksmääramisel. 6
(7)Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et L.E viibis eelvangistuses ajavahemikul
  1. aprillist
  2. a kuni
  3. aprillini
  4. a, so 3 päeva. Kuna apelleeritud kohtuotsuses on loetud L.E eelvangistuses viibitud aja hulka vaid 1 päev, siis teeb kohtukolleegium maakohtu otsuses vastava täpsustuse. Seoses sellega teeb kohtukolleegium ka täpsustuse L.E-le mõistetud karistuse ärakandmata osa suhtes. Kuna L.E on viibinud eelvangistuses 3 päeva, siis tuleb lugeda L.E-le ärakandmata karistuseks, mille kandmiselt oli ta KarS § 73 lg 1 alusel 3 aastase katseajaga tingimisi vabastatud, 11 kuud 27 päeva. Seega nõustub kohtukolleegium kaitsja väitega, et maakohus on eksinud L.E eelvangistuses viibitud aja kindlaksmääramisel.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  6. aprilli
  7. a otsuse L.E suhtes sisuliselt muutmata, kuid teeb selles täpsustusi. Kaitsja apellatsiooni jätab kohtukolleegium rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Urmas Reinola 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.