4-10-1640/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Indrek Saar Kohtuistungi sekretär Aivi Meister Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2010 Rapla Väärteoasja number 4-10-1640 Väärteoasi U.F kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna menetlusja ennetusteenistuse väärteomenetleja Anti Šapkini
2. aprilli 2010.aasta otsusele U.F süüdistuses liiklusseaduse § § 74 35 lg 1 järgi. U.F, isikukood xxx, elukoht xxxxx xxxxxxx xxxx xxxx xxxxxxx xxxxxxxx x Kaebuse esitaja Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuur; esindaja Anti Šapkin (Rapla politseijaoskond, asukoht Savi 2 79514 Rapla). Kohtuistungi toimumise aeg
3. november 2010 Kohaldatud menetlussätted Väärteomenetluse seadustiku § 132 p 2, § 133, § 135 lg 2 ja 4, § 155 ja § 156 RESOLUTSIOON Jätta U.F kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna menetlus- ja ennetusteenistuse väärteomenetleja Anti Šapkini
4. aprilli 35 2010.aasta otsusele U.F süüdistuses liiklusseaduse § 74 lg 1 järgi rahuldamata ja kaevatav otsus muutmata. Rahatrahvi on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav. Rahatrahv tuleb tasuda kontole nr 10220034796011 SEB Pangas või kontole nr 221023778606 Swedbankis, tasumisel märkida viitenumber
5. Kui rahatrahv ei ole selle aja jooksul täies ulatuses tasutud ja menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ei ole kohtuotsuse peale esitanud kaebust, pööratakse kohtuvälise menetleja otsus sundtäitmisele. Edasikaebamise kord 2 Kohtuotsusele võib menetlusealuse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kassatsioonkaebus tuleb esitada maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse poolele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kassatsiooniõigust kasutada, siis peab ta sellest maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisele järgnevast päevast. Kassatsiooniteate mitteesitamise korral kohtuotsust tervikuna ei koostata. Kassatsiooniteate esitamise korral koostatakse kohtuotsus tervikuna
6. päeval pärast kassatsiooniteate esitamist ja on samast päevast kohtu kantseleis kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Asjaolud Kaevatava otsuse kohaselt juhtis U.F 13.märtsil 2010.a kella 19:05 paiku Rapla vallas Rapla – Märjamaa maantee 5.3 kilomeetril mootorsõidukit ja eiras teega külgnevalt alalt teele sõites teeandmise kohustust, sundides oma tegevusega vasakult lähenenud O.P juhitud sõiduauto (Mitsubishi registreerimismärgiga xxx xxx) muutma sõidukiirust ja suunda. Kohtuväline menetleja 35 on karistanud U.F Liiklusseaduse § 74 lg 1 alusel rahatrahviga 900 krooni . U.F ei tunnista väärteo toimepanemist ja vaidlustab otsuse täies ulatuses. Põhjendustest nähtub, et U.F oli ta teel naabrite juurest koju ja maanteel oli sõita 20 meetrit. Peateele nägi ta Rapla poolt (enda suhtes vasakult) lähenemas kahte autot, milledest üks oli ligikaudu 150 m kaugusel ja teine ligikaudu 400 m kaugusel. Esimese auto laskis U.F läbi ja otsustas lasta mööduda ka teisel autol, kuid teine auto vähendas enne xxxxxxx xxxxxxx sissesõidu teed kiirust, paiknes tee telgjoone lähedal ja U.F oli veendunud, et auto pöörab vasakule Sireli tänavale. U.F lülitas autol sisse esimese käigu ja keeras paremale peateele. Kuna tal oli läbida lühike vahemaa, siis enam käiku ei vahetanud. Pööranud peateelt paremale xxxxxxxx x. x hoovi, kuulnud U.F pidurdamise heli ja tundis koheselt tagant vastu oma autot kokkupõrget. U.F on veendunud, et kogu tema liikumine peateel välja sõites ja peateel kestis 12-13 sekundit ja ei saa end tunnistada süüdi tunnistada. Peateele sõitmine võtnud aega kuskil 5-6 sekundit ja seega 6-7 sekundit olnud ta teel liikleja. Tema autost möödasõiduks oleks teise auto juht pidanud kasutama vastassuuna sõidurada. Tagant lähenenud juht ei arvestanud eesliikunud auto kiirust. Õnnetuse koht oli valgustatud, mõlemal autol põlesid tuled. Teise auto juht nägi kõike umbes 400 meetri ulatuses. U.F leiab, et Mitsubishi juht ei tegelenud auto juhtimisega ja olnud adekvaatses seisundis või tahtis kokkupõrkega varjata eelmist avariid, kuna sõidukite kahjustused nii väikese kokkupõrke tagajärjel olid väga erinevad. Samuti oleks teise sõiduki juht pidanud arvestama sellega, et ta kavatseb pöörata paremale, sest suunatuli oli sisse lülitatud; vastassuuna vööndisse tema sõiduk peateele välja sõites ei sattunud. Niisugusel juhul oleks teine auto sõitnud U.F poolt juhitud autole külje pealt sisse sõitnud. Teisele autole ettesõitmise korral oleks teise auto pidurdusjälg pidanud algama kaugemalt. Neil põhjustel palub U.F kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kohtuvälise menetleja esindaja ei pea kaebust põhjendatuks ja on seisukohal, et U.F hindas olukorda ebaõigesti ja sõitis peateele hooletult. Liikleja ei tohi alustada liikumist ega teha niisuguseid manöövreid, millised võivad sundida teist liiklejat muutma kiirust või liikumissuunda. Neil põhjustel palub kohtuväline menetleja jätta otsus muutmata. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. Asjas 3 ei ole vaidlust selle üle, et U.F sõitis teeäärse maja hoovist mööda juurdesõiduteed RaplaMärjamaa teele. Liikluseeskirja § 92 p.1 kohaselt on juht niisugusel juhul kohustatud andma teed igale teel liiklejale. Liikluseeskirja § 2 p. 1 kohaselt tuleb tee andmise kohustuse all muuhulgas mõista ka liikleja kohustust mitte alustada ega jätkata liikumist, kui see sunnib teist liiklejat muutma oma liikumissuunda või kiirust. U.F võtab omaks, et ta nägi Rapla poolt (vasakult) lähenemas O.P poolt juhitud autot, kuid arvas, et see auto keerab enne vasakule Kuusiku alevikku ja sõitis seepärast välja peateele. Millegagi ei ole aga tõendatud, et O.P poolt juhitud autol oleks olnud sisse lülitatud suunatuli ja et O.P kavatses niisugust pööret teha. Tunnistajana üle kuulatud O.P ütlustest nähtub, et ta nägi U.F poolt juhitud autot maja hoovist välja sõitmas ja arvas, et see auto ootab ära tema (s.o. tunnistaja poolt juhitud auto) möödumise. Tunnistajast umbes 100-150 eespool liikus samas suunas teine auto, mille U.F mööda laskis. Umbes 50 kaugusel tunnistaja autost pööras U.F auto peateele ja sõitis esmalt vastassunnavööndisse. Tunnistaja oli sunnitud koheselt oma autot pidurdama, kui U.F poolt juhitud auto teele keeras - esmalt pidurdas õrnemalt, hiljem rattad blokeerusid. Kui U.F poolt juhitud auto oli pööramas paremale maja hoovi, siis sõitis tunnistaja auto vastu U.F auto tagumist parempoolset nurka. Muidu pidi tunnistaja sõitma sellest teeotsast edasi oma maja juurde, mis on ka sama tee ääres. Kohtul ei ole alust tunnistaja ütlustes kahelda. Tunnistaja ütlused langevad kokku sündmuskoha vaatluse käigus fikseerituga- vaatlusprotokollist ja fotodelt nähtub, et teekattel oli näha jääd; kahe sissesõidutee vahel olid teekattel nähtavad sõiduki pidurdamisele viitavad jäljed; vasakpoolne jälg on alanud juba enne seda teeotsa, kust U.F pöörde sooritas; mõlemad jäljed kulgevad ühtlaselt kuni O.P autoni, milline oli jäänud pärast kokkupõrget teele oma suunavööndisse. Seega oli U.F poolt juhitud auto loonud takistuse O.P poolt juhitud auto jaoks. Kohus leiab, et asja lahendamisel ei ole oluline, kas U.F auto sattus parempöörde sooritamisel esmalt vastassunnavööndisse või jätkas sõitu koheselt üksnes pärisuunavööndis, sest U.F oli kohustus O.P poolt juhitud autole teed anda. Seda mitte tehes oli U.F maja hoovist teele välja sõites ettevaatamatu ja ei täitnud Liikluseeskirja § 92 p.1 nõuet. Seega tuleb Liiklusseaduse § 74-35 lg. 1 ette nähtud väärteo tunnused lugeda U.F tegevuses tõendatuks. Süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolud U.F käitumises puuduvad. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid U.F tegevuses ei ole ja põhjendatuks tuleb lugeda ka kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus, mis on vähem kui poolt antud väärteo eest ette nähtud võimalikust karistusest. Indrek Saar Kohtunik 4