1-08-9124/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-9124 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. veebruar
4. a, Tallinn Kriminaalasi B.V süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
5. novembri
6. a otsus Apellatsiooni esitaja B.V Prokurör Aarne Pruus B.V, elukoht XXXXXX XXXX, XXXXX, XXXXX XXX X, isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, töökohta ei oma, varem karistamata Vandeadvokaat Eve Jundas Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
7. Pärnu Maakohtu
8. novembri
9. a otsus B.V süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi tühistada.
10. Süüdi tunnistada B.V KarS § 121 järgi; maakohtu poolt mõistetud karistus jätta muutmata.
11. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Pärnu Maakohtu
13. novembri
14. a otsusega tunnistati B.V süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 alusel 18-kuulise katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. B.V tunnistati süüdi selles, et ta 20.02.
15. a kella 18.15 paiku oma elukoha välisukse juures politseitöötaja K. K. ja 12-aastase tütre M. nähes karjus kätega vehkides ilma põhjuseta lastekaitsetöötaja K. L. suunas ja ründas K. L., lüües teda mitmel korral rusikas kätega näkku ja õlgadesse. Oma tegevusega põhjustas B.V K. L. parempoolse alalõua valuliku turse ning alalõua funktsiooni häire, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ning rikkus rahu ja avalikku korda. Kohus tuvastas, et 20.02.
16. a jäi süüdistatava tütar M. pisivargusega vahele ja ei julgenud koju minna, kartes ema reaktsiooni. Perega otsustati luua kontakt ja sotsiaaltöötaja otsustas lapse koju viia – kusjuures telefonivestluse käigus, mis B.V-ga enne seda peeti, viimane räuskas ja sõimles. Lapse kojuviimisele kutsuti kaasa politseitöötaja K. K.. B.V akent lahti ei teinud ja räuskas läbi akna, et ta ei hakka suhtlema ning käskis politseinikul lahkuda, mida viimane ka tegi. Ka siis, kui B.V seejärel ukse avas, jätkas ta räuskamist; K. L. ütles, et kui ta nii jätkab, siis last talle ei anta. Seejärel B.V ründas K. L., lüües teda rusikatega vähemalt neljal korral paremale poole lõua piirkonda ja õlgadesse. Kohus leidis, et süüdistatav tekitas kannatanule rusikalöökidega näkku ja õlgadesse füüsilist valu. Rikutud oli ka alaealise 12-aastase M. H. rahu, kes oli niigi hirmul olles sunnitud valju ärritatud toonil peetud karjumist kuulama ja rünnet sotsiaaltöötajale pealt nägema. Sündmust nägi pealt ka politseitöötaja. Seega häiris süüdistatav lärmates ja kannatanu suhtes füüsilist vägivalda kasutades isikute rahu. B.V hakkas karjuma juba toas viibides ja jätkas seda välisuksele tulles. Selliselt käitudes rikkus B.V ilmselgelt avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid. B.V käitumine häiris eriti niigi ema varasemast reaktsioonist hirmul 12-aastase M. H. rahu ja turvalisust. Samuti väljendas B.V tegevus ilmset lugupidamatust oma ametiülesandeid täitvate sotsiaaltöötaja K. L. ja politseinik K.K. suhtes.
17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse B.V, kes palub otsus tühistada ning ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsiooni põhiseisukohad on järgmised. 2.1 Apellant kinnitab, et mitte tema ei rünnanud kannatanut, vaid vastupidi – kannatanu püüdis vägivalla abil tungida tuppa, mille eest tema ennast kaitses kannatanut eemale tõugates. 2.2 Mitmed tunnistajad, kelle ütlustele kohus viitab, ei viibinud üleüldse sündmuskohal, mistõttu ei saa nad selle kohta ka midagi öelda; usaldusväärsed ei ole ka tunnistaja K. K. ütlused. Alusetult on jäetud aga kõrvale tunnistaja M. H. ütlused, kes on kestvalt kinnitanud, et ründe pani toime just kannatanu.
18. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, paludes end õigeks mõista; apellatsiooni toetas ka süüdistatava kaitsja. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, süüdistatava käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Kriminaalkolleegium annab esmalt vastuse vaidlustatud faktilistele asjaoludele (I), osundades seejärel materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (II). I
19. Kriminaalkolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonis vaidlustatakse toimunu faktilisi asjaolusid ehk teisisõnu – konflikti tekkepõhjusi ning käiku. Nende küsimuste tuvastatuse osas ei näe kriminaalkolleegium maakohtu otsuses minetusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohtu järeldus süüdistatava faktilise käitumise tuvastamisel rajaneb kõigi tõendite põhjalikul ning terviklikul analüüsil ja omavahelisel kõrvutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-08) märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab sellele Riigikohtu seisukohale täielikult.
20. Kriminaalkolleeguim selgitab seejuures, et süüdimõistva kohtuotsuse rajas maakohus ennekõike kannatanu K. L. ja toimunut pealt näinud politseitöötaja K. K. ütlustele. Teised tunnistajad, kellele maakohtu otsuses viidatakse (otsuse lk 3) ning kellele osundab ka apellant, ei näinud tõepoolest sündmusi vahetult pealt; kuid neid ei ole ka kaasatud sellekohasesse argumentatsiooni, nagu õigustatult osundas ka prokurör. Nimetatud tunnistajate ütluste alusel on tuvastatud üksnes vahetule konfliktile eelnenud sündmuste käik, millega kohus luges tõendatuks süüdistatava agressiivse meelestatuse ning ka põhjused, miks kaasati süüdistatava lapse kojuviimisele sotsiaaltöötaja poolt politseiametnik – oli alust karta, et B.V on närviline ning kohtumine võib päädida füüsilise konfliktiga. Ning nagu näitab sündmuste edasine käik, nii see ka juhtus. Seejuures on argumenteeritult jäetud kõrvale süüdistatava tütre ütlused – on ilmselgelt aru saada, et nimetatud tunnistaja annab ütlusi vastavalt B.V-lt saadud juhistele ning inimlikus plaanis on see ka täielikult mõistetav. Seega ei väära tunnistaja M. H. ütlused kuigivõrd maakohtu järeldusi konflikti toimumise ning käigu asjaolude kohta.
21. Kriminaalkolleegium ei näe kuigivõrd alust kahelda kannatanu ütlustes, milles ta kirjeldab konflikti tekkepõhjusi ning käiku. Maakohus on neid otsuses kajastanud ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks neid uuesti korrata. Küll osundab ringkonnakohus aga tunnistaja K. K. kohtus antud tunnistusele, mida apellant vastustab. Väär on apellatsiooni seisukoht, et tegelikkuses politseitöötaja K. K. midagi ei näinud; tunnistaja ütlustes tuleneb üheselt, et tekkinud kähmluse algatajaks oli B.V , kusjuures süüdistatav ründas kannatanut (kd 2, tlk 38). Seda on tunnistaja kinnitanud ka 3 vastuseks kaitsja küsimusele (kd 2, tlk 39). Tunnistaja selgitab seejuures, et kui läks kähmluseks, siis oli „B.V tulnud K. L. lähemale“. See lükkab üheselt ümber apellandi versiooni selle kohta, et K. L. püüdis vägivalla abil tungida tema korterisse, mida tema siis takistas. Seejuures on süüdistatav kategooriliselt eitanud seda, et ta oleks kannatanut tabanud löökidega lõua piirkonda (kd 2, tlk 46). Samas on üheselt tuvastatud, et kannatanule on löökidega põhjustatud parema alalõua turse ning alalõua funktsiooni häire. See näitab üheselt, et süüdistatav on hakanud eitama lisaks konflikti tekkepõhjustele ka selle ulatust; on aga selge, et sellised vigastused ei saa tekkida kannatanul üksnes pärast tõukamist rindkere piirkonda, mille toimumist B.V ainukesena tunnistab. See näitab üheselt, et B.V annab toimunu kohta ennastõigustavaid ütlusi ning seetõttu on põhjendatult kõrvaldatud tema ütlused tõendikogumist kui ebausaldusväärsed. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on veatult tuvastanud B.V poolt K. L. ründamise ning ka löömise, s.o vägivallategude toimepanemise kannatanu suhtes. Et tegu pandi käesoleval juhul toime avalikus kohas, ei tähenda aga kaugeltki veel seda, et antud vägivallategu tuleks kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. II
22. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika on andnud üheselt suunised, kas ja milliste tingimuste alusel saab rääkida avaliku korra raskest rikkumisest KarS § 263 mõttes. Asjassepuutuvate lahenditena viitab kriminaalkolleegium järgmistes kaasustes väljaöeldud seisukohtadele. 7.1 Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (RKKKo 3-1-1-78-05). 7.2 Isikutevahelise tüli lahendamine võib tõepoolest toimuda ka viisil, et see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu kvalifitseeritakse kui avaliku korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole nö täiendav mõõde - isikliku tüli lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Toimepanija peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS §
23. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valib isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (RKKKo 3-1-1-15-07). 7.3 Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallateod avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (RKKKo 3-1-1-24-07).
24. Käesolevas kriminaalasjas ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul rääkida avaliku korra raskest rikkumisest KarS § 263 p 1 mõttes. Seejuures väärib märkimist, et ka esialgu on kriminaalasja menetletud KarS § 121 järgi, mille osas esitas prokurör küll muudetud süüdistuse. Samas ei ole ka prokurör siiski olnud lõpuni kindel esitatud süüdistuse kvalifikatsiooni paikapidavuses – teisiti ei suuda kriminaalkolleegium mõtestada prokuröri poolt maakohtu istungil 4 kohtuvaidluste käigus väljaöeldut, et selle küsimuse osas on „kohtul KrMS § 268 järgi vabad käed“. Kriminaalkolleegium taunib sellist „kindluse mõttes“ rangema sätte järgi süüdistuse esitamist ning toonitab, et prokurör peab olema veendunud esitatud süüdistuse asjakohasuses ning kvalifikatsiooni paikapidavuses.
25. Osundatud Riigikohtu praktikast nähtub seega, et asjaolu, et vaatluse all olev vägivallategu pandi toime avalikus kohas, ei ütle eraldivõetult avaliku korra raske rikkumise kohta veel midagi. Täiendavalt tuleb tuvastada nn kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud, kelle õigusrahu konflikti käigus riivati/rikuti. Käeolevas kriminaalasjas ei ole selliste subjektide ring aga tuvastatav. 9.1 Ilmselgelt ei saa selleks olla politseitöötaja K. K., nagu seda on ekslikult leidnud maakohus. Politseitöötaja kutsuti kaasa just põhjusel, et oli karta füüsilise konflikti puhkemist ning juba see näitab üheselt, et ta ei olnud isikuks, kes oleks konflikti kaasatud „enda tahte vastaselt“, nagu seda nõuab kohtupraktika. Vastupidine tähendaks sedagi, et iga politseitöötaja juuresolekul kulgev füüsiline konflikt (kui politsei on kutsutud nt lahutama peretüli) tuleks kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi; selline seisukoht ei ole ilmselgelt asjakohane. Konfliktide - sh füüsiliste – lahendamine ning ka ennetamine kuulubki politseitöötajate töösfääri ning näha politseitöötajas samaaegselt kolmandat, asjasse mittepuutuvat isikut on ilmselget ebapädev. 9.2 Kriminaalkolleegium on ka seisukohal, et nn kolmanda, asjasse mittepuutuva isikuna ei saa käsitleda ka konflikti pealt näinud, süüdistatava B.V 12-aastast tütart M. H.. Konflikti nägemine alaealise lapse poolt on mõistetavalt täiendavaks emotsionaalseks asjaoluks, mille raamistikus tuleb kriminaalasja lahendada, kuid see ei anna alust pereringkonda kuuluva lapse käsitlemiseks juhusliku ning asjasse mittepuutuva kolmanda isikuna kohtupraktika tähenduses. Sellisel juhul tuleks kõik perekondlikud (sh kodus toimunud) tülid, mille käigus laskutakse füüsilise vägivalla rakendamisse ning mida näevad/kuulevad osapoolte lapsed, taaskord kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi (aga ka teistpidi – lapse füüsiline karistamine teise lapsevanema nähes/kuuldes realiseeriks KarS § 263 koosseisu). Lapse nähes füüsilisse konflikti laskumine võib olla küll eriliselt taunitavaks asjaoluks, mida saab arvestada karistuse mõistmise juures, kuid see ei ole absoluutsena KarS § 263 koosseisu realiseerivaks asjaoluks. Sisuliselt tuleks asuda seisukohale, et KarS § 263 p 1 järgi tulnuks käesolev kriminaalasi kvalifitseerida ka siis, kui konflikti ei oleks näinud mitte süüdistatava alaealine laps, aga nt tema elukaaslane, sugulane või muu lähiringkonda kuuluv isik, kes oleks viibinud konflikti käigu juures; ka nemad pidanuks sel juhul olema kolmandaks, asjasse mittepuutuvaks isikuks. Sedavõrd laia Karistusseadustiku tõlgendust prokurör samas ringkonnakohtu istungil kohtu küsimusele vastates eitas; see näitab veelkord, et lapse juuresolekut antud sündmustikus on vaadeldud rohkem emotsionaalsest kui õiguslikust aspektist. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium seega, et ka M. H. juuresolek ei saa olla asjaoluks, mis annaks alust kvalifitseerida süüdistatava käitumist just KarS § 263 p 1 järgi.
26. Ka teised maakohtu argumendid ei ole asjakohased. Nii on maakohus märkinud, et B.V hakkas karjuma juba toas viibides ja jätkas seda välisuksele tulles. Selliselt käitudes rikkus B.V ilmselgelt avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid./…/ Samuti väljendas B.V tegevus ilmset lugupidamatust oma ametiülesandeid täitvate sotsiaaltöötaja K. L. ja politseinik K.K. suhtes. Ükski nimetatud argumentidest ei võimalda rääkida avaliku korra raskest rikkumisest. Kriminaalkolleegium ei vastusta mõistagi seda, et tegemist on avaliku korra rikkumisega üldisemas plaanis ehk siis KarS § 262 tähenduses; kuid on elementaarselt mõistetav, et karjumine ja lugupidamatuse väljendamine ametiülesandeid täitva(te) ametiisiku(te) ei ole eraldivõetult karistatavad vabadusekaotusega kuni viis aastat, millise sanktsiooni näeb aga ette KarS §
27. 5
28. Eelnevast johtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning B.V käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Mõistetud karistuse jätab ringkonnakohus seejuures muutmata. Maakohus on argumenteeritult leidnud, et rahalise karistuse mõistmine käesoleval juhul on välistatud ning kriminaalkolleegium jagab seda seisukohta. B.V-le on mõistetud karistus sisuliselt sanktsiooni minimaalmääras ning ringkonnakohtu hinnangul vastab see toimepandud teosüüle ja seda isegi olukorras, kus isiku käitumine kvalifitseeriti ümber kergemat karistust ette nägeva Karistusseadustiku sätte järgi.
29. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
30. novembri
31. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Igor Amann Meelika Aava 6