1-10-3705 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28 . september 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-3705 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava,

§ 200lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3.

juuni

1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aivar Repson Prokurör Algis Sepp Süüdistatav Aivar Repson 37703160286 elukoht XXXXXXX XXXXXX X, ei tööta, varem 8 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 18.12.
2. a Pärnu Maakohtu poolt

§ 422

lg 2 ja § 424 järgi 5 aasta 6 kuu vangistusega, kannab karistust alates 11.01.

1. a Kaitsja Vandeadvokaat Meelis Masso RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsus Aivar Repsoni suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
4. septembril
5. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. juuni
8. a otsusega lühimenetluses tunnistati A. Repson süüdi

§ 200lg 2 p 7 järgi ja karistati 3 aasta vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 18.

detsembri

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4 aasta 7 kuu 9 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 7 kuud 9 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
2. juuni
3. a. Apelleeritud kohtuotsusega on süüdi tunnistatud veel N.A, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.
4. A. Repson tunnistati süüdi selles, et ta
5. jaanuaril
6. a kella 04.00 paiku Tallinnas XXXXXXX tänaval T. läheduses koos N.A-ga füüsilist vägivalda kasutades võtsid P. H. ära mobiiltelefoni, rahakoti, kliendikaardid, veregrupi kaardi, kaks №rdea panga Visa pangakaarti, IDkaardi, sularaha 5 eurot. Röövimisega tekitati kannatanule kahju 2080.00 krooni. Süüdistatavad olid antud kohtu alla selles, et nad kasutasid P. H. röövimise käigus teravat metalleset, kuid kohus ei pidanud metalleseme olemasolu osas tõendeid piisavaks ja tõlgendas selle kõrvaldamata kahtluse süüdistatavate kasuks.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A. Repson, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist tema süüditunnistamises

§ 200

lg 2 p 7 järgi ja uue otsusega enda süüditunnistamist

§ 199ja § 121 järgi.

Lisaks sellele taotleb A. Repson karistuse kandmise aja alguse muutmist, sest ta kannab karistust alates

1. jaanuarist
2. a.
3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde ja taotles enda süüditunnistamist

§ 199ja § 121 järgi ning määrata karistuse kandmise aja alguseks 11.

jaanuar 2010. a. Kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist A. Repseni süüditunnistamises

§ 200

lg 2 p 7 järgi ja tema süüditunnistamist

§ 199lg 2 p 5, 7 järgi, sest A.

Repson ei ole kannatanu suhtes vägivalda tasutanud. Karistuse kandmise aja alguse määramise küsimuse jättis kaitsja kohtu otsustada. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esmalt peatub kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni taotlusel kvalifitseerida tema poolt toime pandud kuritegu

§ 199

ja

§ 121järgi ja märgib järgmist.

Sellise taotluse esitamisest nähtub, et A. Repson tunnistab P. H. esemete hõivamist ja selle käigus vägivalla tarvitamist, kuid ta ei nõustu sellele teole antud juriidilise kvalifikatsiooniga. Sellise taotluse esitamine ei ole aga kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas kriminaalseadusega, sest

§-s 200 sätestatud röövimise koosseis seisnebki võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil. Seetõttu selline taotlus rahuldamisele ei kuulu. 5.2 Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse 2

§ 199lg 2 p 5, 7 järgi, sest kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine ei olevat tõendamist leidnud. 5.3 Kr

MS § 331 lg-st 3 tulenevast õigusest kohtukolleegium kontrollis, kas kohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust või kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, millega on raskendatud süüdistatava olukorda. Kohtuotsusest nähtub, et kohus on tuvastanud A. Repsoni tegevuses isikute grupis toime pandud röövimise, so

§ 200

lg 2 p-s 7 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning süüd välistavate asjaolude puudumise. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses on ära toodud põhjendused, miks kohus on seisukohal, et tegemist on röövimise, mitte vargusega. Seega on kohus põhjendanud, miks ta A. Repsoni talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2003. a otsuses nr 3-1-1-131-02 väljendatud seisukohale, mille kohaselt vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Füüsiline vägivald on kehalise jõu rakendamine kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks, mis loob aluse asja üleminekuks. See võib ilmneda nii kehalises väärkohtlemises (

§ 121

), piinamises (

§ 122

), kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises (

§ 118). Kõik need teod on röövimise koosseisust hõlmatud ega moodusta kogumit.

Kuid lisaks sellele on kohtupraktikas vägivallaga võrdsustatud igasugust tegevust, millega kannatanult võetakse võimalus vastupanu osutada, so tema tahe murtakse. Senise kohtupraktika kohaselt on selliseks tegevuseks kannatanu kinnihoidmine, talle uimasti sissejootmine, gaasiballoonist gaasi näkku pihustamine vms. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu P. H. ütlustega tõendatud, et üks süüdistatavatest haaras selja tagant ootamatult tema õlgadest kinni, talutas ta pimedasse kangialusesse ja surus näoga vastu metallist hooviväravat. Samal ajal öeldes kannatanule soome keeles, et kas ta teab, mis temaga nüüd juhtuma hakkab. Süüdistatav ei lubanud tal selja taha vaadata ning käskis kannatanul samas asendis seista ka 5 minutit pärast süüdistatavate lahkumist sündmuskohalt. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta oli nii hirmul, et tõstis ise käed üles. Üks süüdistatavatest jätkas tema kinnihoidmist, teine süüdistatav soris tema taskutes. Kuna ta oli juhtunust šokis, siis seisiski ta veel tükk aega kangialuses, enne kui julges sündmuskohalt lahkuda. Kannatanu ütlused on kooskõlas süüdistatava N.A ütlustega, kes samuti kinnitab, et A. Repson surus kannatanut näoga vastu väravat ja rääkis talle midagi soome keeles, samal ajal kui tema aga soris kannatanu taskutes. Tegelikult ei vaidle nende faktiliste asjaolude vastu ka A. Repson ise, kes ei nõustu vaid tema teole antud juriidilise kvalifikatsiooniga. Seetõttu asjaolul, kas kannatanu tundis asjade äravõtmise ajal füüsilist valu või mitte, ei ole A. Repsoni poolt toime pandud teole juriidilise hinnangu andmisel mingit tähtsust. 5.4 Viimasena annab kohtukolleegium hinnangu A. Repsoni apellatsioonis esitatud taotlusele karistuse kandmise aja alguse muutmiseks. 3

§ 65

lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, siis suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. A. Repson oli tunnistatud süüdi Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2009. a otsusega

§ 422lg 2 ja § 424 järgi ja karistatud 5 aasta 6 kuu vangistusega.

Vaatamata sellele pani ta juba

1. jaanuari
2. a öösel alkoholijoobes toime uue kuriteo, so röövimise. Kuna A. Repsonil oli eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistus täielikult kandmata, siis suurendas kohus mõistetud karistust põhjendatult eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4 aasta 7 kuu 9 päeva võrra ja mõistis liitkaristuseks 6 aastat 7 kuud 9 päeva vangistust ning määras karistuse kandmise aja alguseks
3. juuni
4. a. Kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör on taotlenud A. Repsonile liitkaristuse mõistmisel ekslikult

§ 65

lg 1 sätete kohaldamist, lugedes mõistetud karistus kaetuks eelmisega, kuid kohus ei ole selle ebaseadusliku taotlusega nõustunud ning on mõistnud A. Repsonile liitkaristuse kooskõlas karistusseadusega. Seega on põhjendamatu A. Repsoni taotlus lugeda talle mõistetud karistuse kandmise aja alguseks

1. jaanuar
2. a.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
4. juuni
5. a otsus A. Repsoni suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Malle Preimer Paavo Randma 4