Obsah (12)

§ 422§ 73§ 68§ 424§ 50§ 58§ 2§ 3§ 5§ 118§ 57§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-12946 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed M

§ 422lg 1 ja § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.

mai

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Rainer Amur ja O.H kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv Prokurör Ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav Kaitsja O.H, isikukood: xxx; elukoht: xxxxx xx-xx xxxxxxx; kodakondsus- EV; haridus: keskharidus; emakeel: eesti keel; töötu; Eesti Vabariigis varem kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Aivar Pilv RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. mai
4. a otsus tühistada osaliselt, täpsemalt O.H karistusest tingimisi vabastamise osas

§ 73lg-te 1, 2 alusel.

2. O.H tuleb asuda reaalselt kandma vangistust kestusega kaks aastat, millest tuleb

§ 68lg 1 alusel arvestada maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega kolm päeva.

Kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda vangistus kestusega üks aasta, üksteist kuud ja kakskümmend seitse päeva.

1. Karistusaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
4. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. O.H-le esitati süüdistus ja ta anti kohtu alla järgmiste kuritegude toimepanemises. 1.1 28.12.2007.a., olles alkoholijoobe seisundis /LE § 76 p 1/, juhtis ta mootorsõidukit, olles eelnevalt kell 21:24 põhjustanud liiklusõnnetuse Suur-Karja tänaval ja sealt põgenenud. Ta liikus suurel kiirusel kesklinnast Kadrioru suunas Narva maanteel mööda kolmandat sõidurada, lähenes kella 21:26 ajal Narva mnt 4 maja juures asuvale reguleeritud ülekäigurajale, võttis mootorsõidukil hoogu vähemaks, kuna fooris põles autodele keelav punane tuli, kuid täielikult ta oma mootorsõidukit stoppjoone taga ei peatanud. Ta kiirendades ootamatult endiselt keelava punase fooritule ajal /LE § 45 p 5; § 52; § 168/ ja sõitis otsa reguleeritud ülekäigurajal lubava rohelise fooritulega sõiduteed vasakult paremale ületavale jalakäija P. G. /LE § 44/. Ta lohistas naist auto all kaasa 22,5 meetrit, keerates seejuures rooli vasakule-paremale, et vabaneda naisterahvast auto küljes ning kui see tal õnnestus, sõitis edasi Kadrioru suunas, tekitades mitmeid liiklusohtlikke olukordi ületas mitu ristmikku keelava punase fooritulega, põgenes sündmuskohalt /LE § 226 p 4, 5, 6/, jättes seejuures sündmuskohale mootorsõiduki Mercedes Benz eesmise numbrimärgi. Õnnetuse tagajärjel põhjustati kannatanu P. G. eluohtlikud tervisekahjustused /LE § 64/: parema sääreluu lahtise killulise murru, parema pindluu killulise murru, parema õlavarreluu kirurgilise kaela murru, parema abaluu murru, parema rangluu murru, parema VI-VII roide murru, parema kopsu põrutuse, parema häbemeluu keha ülemise ja alumise kaare murru, vasaku põlveliigese vigastuse (meniskide ja sidemete kahjustusega). Sündmuskohalt Kadrioru suunas põgenedes põhjustas ta kell 21:30 kolmanda liiklusõnnetuse, sõites Liivalaia tänaval tagant otsa mootorsõidukitele Volkswagen ja Saab, põgenedes seejärel sündmuskohalt jalgsi. Oma tegevusega pani O.H toime

§ 422

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest tekitati inimesele raske tervisekahjustus. 1.2 Samuti süüdistati O.H selles, et tema, olles Põhja Politseiprefektuuri poolt 10.04.2007. a. LS § 7419 lg 1 alusel karistatud mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest rahatrahviga 12 000 krooni, juhtis uuesti 28.12.2007 ajavahemikul 21:24 – 21:30 Tallinna kesklinnas mootorsõidukit alkoholijoobes. Seega pani O.H toime

§ 424

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest. 2. Harju Maakohtu 19. mai 2009. a otsusega tunnistati O.H süüdi

§ 422

lg 1 ja § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks aastat vangistust.

§ 73

lg-te 1,2 alusel määrati, et kohesele ärakandmisele kuulub neli kuud vangistust, ülejäänud karistuse osa jäeti kolme aasta ja kuue kuu pikkusega katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning koheselt kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti kolm kuud kakskümmend seitse päeva vangistust. 2

§ 50

lg 1 alusel võeti lisakaristusena O.H-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheksaks kuuks. Kohus leidis, et O.H süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist. Enda süüd tunnistas ka O.H ise. Süüdistatavale mõistetavat karistust motiveeris kohus järgmiselt. 2.1 Kohus märgib, et O.H süüd kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, mis leidis eelkõige kinnitust sellega, et O.H tundis juhtunust alates huvi kannatanu tervise ja käekäigu üle ning hüvitas vabatahtlikult oma teoga kaasnenud kahjud. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 2.2 Kohus osundas, et O.H on varem kriminaalkorras karistamata, töötab, ülalpidamisel on 6kuune laps. O.H poolt on toimepandud teise astme liiklussüütegu, millega ettevaatamatusest põhjustati teisele inimesele raske tervisekahjustus, s.t et O.H tahtlik tegevus - alkoholijoobes autorooli istumine - viis olukorrani, kus noor inimene kaotas töövõime ja halvenes kogu tema elukvaliteet. Taolised süüteod on käesoleval ajal ühiskonnas väga levinud ning samas on tegemist süütegudega, mille ühiskonnaohtlikkus on väga suur, kuna kannatanuks võib osutuda iga ühiskonna liige. 2.3 Kohus leidis, et O.H tuleb karistada vangistusega.

§ 422

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette kuni 5-aastase vangistuse, O.H puhul pidas kohus võimalikuks ja otstarbekaks kohaldada vangistust alla sanktsiooni keskmise määra. Kohtu hinnangul on O.H puhul tegemist isikuga, kelle ellusuhtumist on antud raske tagajärjega liiklusõnnetus oluliselt muutnud. Taolise seisukohani jõudis kohus kohtuistungil O.H poolt avaldatu alusel - peale juhtunut on O.H elanud seaduskuulekat elu, on tõsiselt käsile võtnud esinenud probleemi alkoholi tarbimisega ning on toimunud õnnetuse ja kohtuliku uurimise vahelisel ajal korduvalt pakkunud kannatanule mittevaralise kahju hüvitist ning kohtuliku uurimise käigus ka saavutas kannatanuga kokkuleppe. Kuigi makstav hüvitis ei muuda olematuks kannatanule saabunud tagajärge, oli see kohtu hinnangul siiski kindel märk sellest, et O.H on endale teinud vajalikud järeldused toimunust. Jättes kõrvale materiaalsed hüvitised tuleb kohtu arvates tunnustada seda, et kohe peale kainenemist ja arestimajast vabanemist hakkas O.H huvi tundma kannatanu olukorra vastu, võttis ühendust tema raviarstiga ning tegi seda jätkuvalt kogu kannatanu haiglas oleku aja, mis oli kohtu hinnangul maksimum, mida O.H antud olukorras teha sai. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et O.H puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada jättes talle mõistetud vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Samas leidis kohus, et katseaja mõju O.H-le on tuntavam, kui ta tunneb vahetult vabaduse piirangutega seotud karistuse mõju ja kannab talle mõistetud vangistusest 4 kuud reaalselt ära. 2.4 Lisakaristusena võeti O.H-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 8 kuuks. O.H näol on tegemist isikuga, kes rikkus jämedalt liikluseeskirja nõudeid, istus alkoholijoobes rooli ja põhjustas liiklusõnnetuse ning rasked tagajärjed ühele inimesele. Nähtuvalt antud kriminaalasja kohtulikul uurimisel kontrollitud kirjalikest materjalidest sõitis O.H 28.12.2007.a. kell 21.24 Tallinnas SuurKarja tänaval tagant otsa seisvale sõidukile ja lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Seejärel kell 21.26 põhjustas alkoholijoobes olles liiklusõnnetuse Narva mnt 4 juures, kus kannatanu sai raskeid tervisekahjustusi ja lahkus sündmuskohalt. Kell 21.30 põhjustas ta liiklusõnnetuse Liivalaia tänaval ja lahkus sündmuskohalt. Nähtuvalt väärteoasjades 4.02.2008.a. tehtud otsustest on O.H-lt 28.12.2007.a. kell 21.24 toimepandud LS § 7431 järgi kvalifitseeritava süüteo eest võetud juhtimisõigus ära 6 kuuks, kell 21.26 toimepandud LE rikkumised sisalduvad blanketse normina antud kuriteos ja kell 21.30 toimepandud LS § 7431 järgi kvalifitseeritava süüteo eest on O.H-lt 3 võetud juhtimisõigus ära 9 kuuks. Sellised O.H õigusvastased teod seadsid ohtu nii tema enda kui teiste õiguskuulekalt käituvate isikute elu ja tervise. Kohtu arvates oli õiglane ja proportsioonis võtta O.H-lt antud kuriteos sisalduvate LE nõuete rikkumiste eest juhtimisõigus ära 8 kuuks, s.o ajaks, mis jääb esimese süüteoepisoodi ja viimase süüteoepisoodi eest määratud lisakaristuse tähtaja vahele. O.H puhul puuduvad erandlikud asjaolud, mille puhul oleks põhjendatud lisakaristuse mittekohaldamine ning tema liiklusest kõrvaldamine 8 kuuks oli kohtu arvates põhjendatud ja hädavajalik. 3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni ringkonnaprokurör R. Amur ja süüdistatava kaitsja vandeadvokaat A. Pilv. Apellatsioonides esitatud taotlused ning põhiväited on järgmised. 3.1 Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus O.H-le mõistetud karistuse osas. 3.1.1 Prokurör ei nõustu, et O.H käitumises puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Tuvastamist leidis, et O.H püüdis auto külge kinni jäänud kannatanust vabaneda, kõigutades edasi sõites autot paremale ja vasakule. Riiklik süüdistaja leiab, et sel viisil pani O.H toime süüteo erilise julmusega

§ 58p 2 mõttes.

Süüdistatav oli teadlik, et kannatanu on tema auto küljes kinni, mistõttu tegi ta sisuliselt kõik endast sõltuva, et kannatanu vigastused oleks nii rasked kui võimalik. 3.1.2 Samuti ei olnud hüvitanud O.H kohtuistungi toimumise seisuga kannatanule mitte midagi. Ta oli hüvitanud vaid tema vastu suunatud kindlustusnõude, mis oli aga kohustus, mitte aga vabatahtlik võimalus. Et O.H hüvitab kokkuleppe tulemusel kannatanule mittevaralise kahjuna 200 000 krooni, on küll karistust kergendav asjaolu, kuid see ei vähenda tema süüd. 3.1.3 Prokurör leiabki edasiselt, et O.H-le mõistetud karistus ei vasta tema süüle ning isikule. Ka riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-26-03 väljendanud seisukohta, et tõsiste liiklussüütegude eest tuleb karmilt karistada. O.H rikkus tahtlikult liikluseeskirju ning põhjustas noore inimese invaliidistumise. Arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 3.1.4 Kohus on mõistnud O.H-le nn šokivangistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-99-06 leidnud, et lühivangistuse toimet on raske oodata isiku puhul, kes on juba kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. Apellandi käsutusse jõudis informatsioon, et O.H on varasemalt korduvalt karistatud välismaal reaalsete vangistustega. Seega ei ole ta isikuks, kelle suhtes saaks rakendada šokivangistust. Prokurör palub tühistada kohtuotsus O.H karistusest tingimisi vabastamise osas. 3.1.5 Apellant leiab veel, et kohus ei ole lisakaristuse määramisel piisavalt arvestanud tõendamist leidnud asjaoludega; tähenduseta on tema karistamised väärteokorras, millele kohus osundab. Lisakaristuse suurus sõltub just kuriteo toimepanemise asjaoludest. Seetõttu leiab prokurör, et süüdistatavalt tuleb võtta ära juhtimisõigus kaheks aastaks. 3.2 Prokuröri apellatsioonile esitas kirjalikud vastuväited süüdistatava kaitsja A. Pilv, kes vaidleb vastu riikliku süüdistaja argumentidele, paludes jätta apellatsioon rahuldamata. Seejuures leiab kaitsja, et prokuröri esitatud täiendavad tõendid O.H varasema karistatuse kohta ei ole esitatud tähtaegselt. Nimelt võib apellant KrMS § 321 lg 6 kohaselt toetuda apellatsioonis esimese astme kohtus uurimata tõenditele vaid siis, kui ta nende esimese astme kohtus esitamata jätmist põhjendab. Neid ei ole apellant esitanud. Isiku varasemate karistuste kohta välisriikides on prokuröril kohustus 4 koguda tõendeid juba kohtueelses menetluses ning hilisemalt saab see toimuda vaid väga piiratud juhtudel. Vastaselt korral kahjustatakse süüdistatava kaitseõigust ning muudetakse ebaselgeks süüdistuse sisu. Seetõttu palub kaitsja jätta need täiendavad tõendid kriminaalasja juurde võtmata ning ka hindamata. 3.3 Süüdistatava kaitsja apellatsioonis palutakse tühistada maakohtu otsus reaalse vangistuse ärakandmise ning lisakaristusena juhtimisõiguse ärakandmise osas. 3.3.1 Kaitsja leiab, et põhjendatud on vabastada O.H mõistetud karistuse kandmisest tingimisi täies ulatuses, seda ennekõike süüdistatava poolt avaldatud puhtsüdamliku kahetsuse tõttu. Maakohus on ühest küljest leidnud, et karistuse eesmärgid on saavutatavad karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel, teisalt aga leidnud, et vangistus tuleb siiski osaliselt täitmisele pöörata, mistõttu leiab apellant, et kohtuotsus on vastuoluline. Tulenevalt RKKK otsusest nr 3-1-1-99-06 tuleb nii karistuse kohaldamisel kui ka selle edasisel tingimuslikult kohaldamata jätmisel arvestada asjaolusid, mis on seotud süüdlase isikuga, teojärgse käitumisega jne. Just karistuse täitmise pööramise otsustamisel on käesoleval juhul liialt vähe tähelepanu pööratud süüdistatava isikule. 3.3.2 O.H on juhtunut puhtsüdamlikult kahetsenud, hüvitanud vabatahtlikult kannatanule tekitatud varalise kahju, kannatanu ravikulud, samuti on tema initsiatiivil sõlmitud kokkulepe mittevaralise kahju hüvitamise osas. Reaalne vangistus tähendaks aga seda, et O.H võimalused edasiselt õigeaegselt ning korrektselt hüvitada kannatanu kulusid oleksid raskendatud. Samuti on süüdistatav muutnud enda käitumist, pöördudes alkoholiravi saamiseks haiglasse. Seega ei ole piisavalt arvestatud O.H väärtushinnangute ja eluviisi muutust pärast liiklusõnnetust. Lühiajalise vangistuse kohaldamine nelja kuu ulatuses oleks mittevajalik ja ebaproportsionaalne. 3.3.3 Tulenevalt RKKK otsusest nr 3-1-1-40-04 on karistusest tingimisi vabastamise korral esmatähtsad süüteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis teevad karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seega tuleb ennekõike pöörata tähelepanu süüdlase isikule. Kohtu seisukoht, et O.H peab nelja kuu vältel tundma vahetult vabaduse piirangutega seotud karistuse mõju, on vastuoluline ning põhjendamata. See näitab pigem kohtu soovi kohaldada lühiaegset vangistust üldpreventiivsel eesmärgil. Apellant rõhutab, et neli kuud vangistust on ka nn šokivangistust silmas pidades liiga pikk aeg ning O.H elu positiivsed muutused ning jõupingutused enda käitumise distsiplineerimiseks võivad kinnipidamiskohas anda vastupidise tulemuse. Veel leiab kaitsja, et neli kuud vangistust ei ole kooskõlas analoogsetes kriminaalasjades rakendatava praktikaga. 3.3.4 Kaitsja ei soostu ka O.H-le mõistetud lisakaristusega, leides, et süüdistatavale on sisuliselt mõistetud topeltkaristus, mis rikub

§ 2lg 3 nõudeid.

Apellandi hinnangul langevad nii väärteomenetluses kui käesolevas kriminaalmenetluses O.H-le süüks pandavad teod oma ebaõigussisu poolest olulisel määral kokku (osundusega RKKK otsustele nr 3-1-1-124-06 ja 3-1-1120-06), mistõttu ei saa enam pidada lubatuks uue lisakaristuse määramist. Antud juhul on O.H on väärteo korras karistatud selle eest, et ta jättis liiklusõnnetusest teatamata ning kriminaalmenetluses selle eest, et ta rikkus mootorsõiduki liiklusnõudeid. Mõlemad teod on kulgenud aegruumis samaaegselt ning on ka ebaõigussisu poolest oluliselt kattuvad. Seega – ühelt poolt liiklusnõuete rikkumine ning teisalt nendest rikkumistest mitteteatamine; apellandi hinnangul on tegemist tegudega, mille eest saab lisakaristuse mõista vaid ühe korra. Samuti ei ole lisakaristuse kohaldamist juhtimisõiguse äravõtmise näol maakohus ka põhjendanud, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 337 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo 3-1-1-27-08). 5 4. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde. Enda kaitsja apellatsiooni toetas ka süüdistatav O.H. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada prokuröri apellatsioonist lähtuvalt O.H-le mõistetud põhikaristuse reaalsest ärakandmisest tingimisi osalise vabastamise osas. Enda seisukohti motiveerides annab kriminaalkolleegium esmalt hinnangu kaitsja väitel aset leidnud ne bis in idem põhimõtte rikkumisele (I), esitab seejärel seisukoha küsimuses, kas jätkuvalt on seaduslik ning põhjendatud O.H süüditunnistamine

§ 424

järgi (II) ning esitab siis enda argumendid O.H-le mõistetud põhi-ja lisakaristuse osas (III-V). I

1. Käesolevas kriminaalasjas on sündmuste kulgemine antav edasi järgnevalt. O.H, olles alkoholijoobe seisundis, juhtis
2. detsembril
3. a sõiduautot ajavahemikus 21.24 kuni 21.
4. Esmalt põhjustas O.H liiklusõnnetuse kell 21.24, sõites otsa sõiduautole ning põgenes sündmuskohalt. Seejärel sõitis ta kell 21.26 otsa kannatanu P. G., tekitades talle ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse, lahkudes taaskord sündmuskohalt. Kolmanda liiklusõnnetuse põhjustas O.H kell 21.30, sõites otsa kahele sõiduautole – ka peale seda lahkus O.H sündmuskohalt. Kirjeldatud esimese ning kolmanda rikkumise eest on O.H karistatud väärteokorras. Kell 21.24 põhjustatud rikkumise eest on O.H karistatud Liiklusseaduse (LS) § 74 17 lg 1 (mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, millega põhjustati varaline kahju) ja LS 7431 lg-te 1, 2 (liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine) alusel (kd 1, tlk 58). Samade sätete alusel karistati O.H väärteokorras ka kell 21.30 toime pandud rikkumiste eest (kd 1, tlk 75).
5. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et sel viisil on toimides on rikutud

§ 2

lg 3 sätteid, s.t on eksitud topeltkaristamise keelu ehk ne bis in idem põhimõtte vastu. Tõsi, apellant seostab nimetatud küsimuse küll üksnes O.H-le mõistetud lisakaristuse küsimusega (milleks oli mõlemal juhul juhtimisõiguse äravõtmine). Kuid ka sellele küsimusele jaatava vastuse andmine eeldab, et kõigi kolme vaatluse all oleva sündmuse näol oleks tegemist „sama teoga“

§ 2lg 3 mõttes.

Sellest tuleneks aga järgnev. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ne bis in idem põhimõtte esemelise kaitseala tõlgendamisel seisukohale, et isikut ei saa karistada paralleelselt väärteo- ning kriminaalkorras. Kui leiab tuvastamist, et isik on „sama teo“ eest karistatud juba väärteokorras, on välistatud isiku hilisem karistamine Karistusseadustiku sätete alusel kuriteo toimepanemise eest. Nimetatud põhimõttele viitab juba

§ 3

lg 5 sõnastus, aga ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjakohane praktika (vt nt RKKKo 3-1-1-19-00; 3-1-1-4-04). Seega tuleb ringkonnakohtul anda esmalt vastus küsimusele, kas O.H otsuse p-s 5 kirjeldatud käitumine, mille käigus ta põhjustas lühikese ajavahemiku jooksul kolm liiklusõnnetust, on karistusõiguslikus mõttes hinnatav „ühe teona“

§ 2lg 3 mõttes.

Kui anda sellele küsimusele jaatav vastus, tuleb O.H talle etteheidetavates kuritegudes tervikuna ne bis in idem põhimõtte rikkumise tõttu õigeks mõista, kuivõrd teda on nende eest väärteo korras juba karistatud. Selles küsimuses asub kriminaalkolleegium järgnevale seisukohale. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on „sama süüteo“ mõistet

§ 2lg 3 tähenduses sisustatud mitmeti.

6 7.1 Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium ühes asjassepuutuvas otsuses selgitanud, et küsimuse lahendamisel, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Ühtlasi tähendab see sedagi, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist ka siis, kui erinevate süüteokoosseisude realiseerimisele viinud käitumine kujutab endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04). Täiendavalt sellele esitatud seisukohale selgitab kriminaalkolleegium veel, et karistusõiguse teoorias leitakse veel, et nn „sama teo“ jaatamiseks on nõutav, aga samal ajal ka piisav, kui mitut süüteokoosseisu realiseerivad täideviimisteod on vähemalt osaliselt identsed (seda juhtumil, kui nn välisel vaatlusel on tuvastatavad mitu erinevat tegu). 7.2 Nimetatud seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda edasises praktikas mõnevõrra muutnud ja seda ennekõike lahendites 3-1-1-120-06 ja 3-1-1-124-06, millele viitab esitatud apellatsioonis ka süüdistatava kaitsja. Neist esimeses on Riigikohtu kriminaalkolleegium osundanud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile asjas Franz Fischer vs. Austria ja leidnud, et kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. Eelneva alusel on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui vaatluse all on n.ö vältav tegu, ei tähenda see, et kõik juhtimise ajal toimepandud õigusrikkumised peaksid olema hõlmatud ühe teoga karistusõiguslikus mõttes. Nimetatud kriminaalasjas tuli Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kuigi joobeseisundis süüdistatav sõitis kraavi ja põhjustas varalise kahju LS § 7417 lg 1 tähenduses (mille eest teda väärteokorras ka karistati), ei ole G.V hilisem karistamine kriminaalkorras

§ 424alusel välistatud.

Seejuures oli oluline - nagu ka käesolevas kriminaalasjas – et need LE nõuete rikkumised, mida omistati süüdistatavale kriminaalmenetluses, ei sisaldunud samaaegselt aga väärteoasjas otsust tehes. Riigikohtu hinnangul nende käitumiste ebaõigussisu seega ei kattunud. 7.3 Õigustatult viitab apellant samas sellele järgnenud otsusele nr 3-1-1-124-06, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium on omavaheliselt ebaõigussisu poolest kattuvaks lugenud kaks järgnevat tegu: joobes juhtimise (

§ 424

) ja selle, et isiku juhitud autol puudusid samal ajal esinumbrimärk ja – suunatuled, samuti esi- ja tagakaitseraud (LS § 747 ). Tõsi on aga samas, et antud juhul on pööratud tähelepanu esmajoones teo välisele avaldumisele kui piiritlemiskriteeriumile (vt käesoleva otsuse p 7.1): „Mõlemad teod algasid ja kulgesid aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt politsei poolt. Kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus /…/”. Ehk teisisõnu – teo ebaõigussisude poolest on loetud kattuvaks joobes juhtimine ja tehniliselt mittekorras auto kasutamine.

1. Samal ajal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ne bis in idem põhimõtte sisustamisel tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu asjassepuutuvast praktikast. Nagu öeldud, rajas Riigikohtu kriminaalkolleegium enda seisukohad lahendile Franz Fischer vs. Austria, kus küsimuse lahendamine seati sõltuvusse esmajoones erinevate koosseisutunnuste omavahelisest kattuvusest/mittekattuvusest. Käesolevaks hetkeks on Euroopa Inimõiguste Kohus enda seisukohti revideerinud. Nimelt on Euroopa Inimõiguste Kohus loobunud „sama teo“ sisustamisel koosseistunnuste omavahelisest võrdlusest kui asjakohasest piiritlemiskriteeriumist ning asunud
2. veebruari
3. a otsuses Sergey Zolotukhin vs. Venemaa seisukohale, et lähtuda tuleb konkreetse vaadeldava teo/tegevusetuse samasusest, kusjuures arvesse ei võeta enam teo õiguslikku kvalifikatsiooni. 7 Inimõiguste ja põhivabaduste Euroopa konventsiooni
4. protokolli artiklit 4 tuleb seega mõista viisil, mis keelab isiku teistkordse vastutusele võtmise juhul, kui uues menetluses käsitletakse samu või sisuliselt samu fakte. Seega tuleb ne bis in idem küsimuse lahendamisel tegelda faktide võrdlemisega, kuid seda just inimkäitumisele antava tervikhinnangu, mitte aga teo kui konkreetse deliktis objektiivses küljes sisalduva/kirjeldatud koosseisulise tunnuse (kriminaliseeritud käitumise) mõttes. Teisisõnu – enam ei hinnata isikule etteheidetavate süütegude koosseisude objektiivseid tunnuseid (vt otsuse p 7.2), et kinnitada/vastustada nende omavahelist kattumist, vaid hinnatakse/vaadeldakse objektiivses reaaluses aset leidnud käitumisakte (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Gradiner vs. Austria). Seega on lähenetud seisukohtadele, mida on Riigikohtu kriminaalkolleeguim väljendanud otsuses nr 3-1-1-4-04 (vt käesoleva otsuse p 7.1).
5. Nimetatud põhimõtete valguses asub kriminaalkolleegium seisukohale, et O.H käitumise teosamasust neis kolmes vaatluse all oleval juhul tuleb eitada. Tõsi, nimetatud sündmused leidsid kõik aset ajavahemikus 21.24-21.30, kuid nad ei moodustanud siiski ajaliselt ning ruumiliselt sellist tervikut, mis kujutaks endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks nn loomuliku elukäsitluse järgi ühtset ning jagamatut inimkäitumist. Need käitumisaktid, mis sellel ajaperioodil aset leidsid (erinevate tagajärgedega liiklusõnnetuste põhjustamine kuue minuti vältel), on välise vaatluse alusel küll põhimõtteliselt sarnased, kuid tegemist ei ole jätkuva, ühe teoga, vaid väliselt sarnase käitumise konkreetselt erinevate ilmingutega mitmetel selgelt eristatavatel juhtudel. Ka faktid, mida käsitletakse O.H väärteo korras karistamisel ning hilisemal kriminaalvastutusele võtmisel, on selgelt eristatavad (ühel juhul varalise kahjuga liiklusõnnetuse põhjustamine ning sündmuskohalt lahkumine, teisel juhul raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse põhjustamine ning samaaegne joobes juhtimine). Ühtegi neist teisena nimetatud asjaoludest ei ole käsitletud O.H väärteokorras karistamisel. Seetõttu asub kriminaalkolleegium seisukohale, et kaitsja viited ne bis in idem põhimõtte rikkumisele on asjakohatud ning tuleb jätta edasise tähelepanuta. Esmalt ei takista see kuigivõrd seega lisakaristuse mõistmist, millele viidatakse apellatsioonis, teisalt ei väära ka O.H süüditunnistamist ning karistamist talle käesoleva kriminaalasja raames etteheidetavates tegudes tervikuna. II
6. Ringkonnakohtu istungil ei avaldanud prokurör ega ka kaitsja enda seisukohta küsimuses, kas käesoleval ajahetkel on jätkuvalt võimalik O.H süüditunnistamine ning karistamine

§ 424järgi, s.o mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.

Juhindudes

§ 5lg-st 1,2 ja Kr

MS § 340 lg-st 1 peab kriminaalkolleegium aga vajalikuks anda vastus ka sellele küsimusele. 11. Tulenevalt

§ 5

lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt RKKKo 3-1-1-76-09). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 340 lg-st 1 tuleb ringkonnakohtul seetõttu kontrollida, kas süüdistatavale etteheidetav tegu on jätkuvalt kriminaalkorras karistatav.

1. Karistusseadustiku §-s 424 nähakse alates
2. juulist 2009 ette vastutus mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Seejuures ei oma enam karistusõiguslikku tähendust isiku varasem karistatus seoses mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega. Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) 8 muudeti oluliselt ka joobeseisundi mõistet ja tunnuseid puudutavat õiguslikku regulatsiooni. Tulenevalt kõnealuse seaduse § 7 lg-st 4 kohalduvad liiklusseaduse ja karistusseadustiku muudatused isikute suhtes, kelle kohta ei ole tehtud jõustunud kohtuotsust enne
3. juulit
4. Apellatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdistatava suhtes tehtud kohtuotsus käesoleval hetkel jõustunud, mistõttu laiendab kriminaalkolleegium selles osas apellatsioonimenetluse piire.
5. Alates
6. juulist 2009 jõustunud liiklusseaduse redaktsiooni kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides (LS § 20 lg 3). Vastavalt LS § 20 lg 3 1 p-le 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks ka siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Seega on alates
7. juulist 2009

§ 424

järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 3 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kui eelpool kirjeldatud alternatiivsed tingimused täidetud ei ole, tuleb kaaluda süüdlase vastutust LS §-s 7419 ettenähtud väärteo eest.

1. Käesoleval juhul mõõdeti O.H
2. detsembril 2007 kell 22.15 (s.o 45 minutit peale liiklusõnnetuse põhjustamist) joobesisalduseks väljahingatavas õhus indikaator-alkomeetriga 1,93 milligrammi alkoholi. Seega mõõdeti O.H alkoholisisaldus viisil, mis iseenesest ei vasta käesoleval ajahetkel kehtivatele, Politseiseaduse peatükis V2 kehtestatud regulatsioonile (joove tuleb tuvastada kas tõendusliku alkomeetriga või veres alkoholisisalduse määramisega). Vaatamata sellele saab kriminaalkolleegiumi hinnangul jätkuvalt rääkida O.H poolt kuriteo toimepanemisest

§ 424mõttes ning seda kahel põhjusel.

14.1 Esmalt on kriminaalkolleegium seisukohal, et alates

1. juulist
2. a kehtima hakanud Politseiseaduse regulatsioon ei saa juba tervikuna omada tagasiulatuvat jõudu neil juhtudel, kui joove on tõendatud nn indikaator-alkomeetriga ning selle mõõtmise tulemust ei ole vaidlustatud. Käesoleval ajahetkel on kohtud pädevad ainuüksi kontrollima, kas isiku joove tuvastati teo toimepanemise ajal kehtinud nõudeid silmas pidades või mitte. Et praeguseks ajahetkeks on muutunud joobe tuvastamise protseduuriline kord, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käsitletav teo karistatavuse eeldusi välistava või isiku olukorda leevendava seadusena

§ 5lg-te 1,2 tähenduses.

Teisisõnu – ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et tagasiulatuv jõud

§ 5

lg-te 1,2 mõttes on ainult

§ 424

uuel redaktsioonil kui materiaalsel seadusel, mitte aga protseduurilistel sätetel, mis on muutnud joobe tuvastamise tõenduslikku korda. 14.2 Kuid isegi kui asuda seisukohale, et nimetatud joobe tuvastamise tõenduslikul korral on n.ö tagasiulatuv toime, saab kriminaalkolleegiumi hinnangul käesoleval juhul vastuvaidlematult rääkida joobest, mis täidab kehtiva

§ 424objektiivse teokoosseisu.

Nimelt tuleb ka kehtivat regulatsiooni silmas pidades nentida, et joobe tuvastamine on võimalik ka ainuüksi objektiivsete tunnuste ning joobe esinemist kinnitavate teiste tõendite alusel, sh ka tunnistajate ütluste kaudu. 9 Nii võib kriminaalkolleegiumil hinnangul rääkida isiku joobeseisundist LS § 20 lg 31 p 2 (või ka p 1) tähenduses näiteks juhul, kui leiab tõendamist, et isik pruukis nt mitmete tundide vältel kangeid alkohoolseid jooke, istus pärast seda rooli ning põhjustas seejärel joobest tingitult varalise kahju kaasa toonud liiklusõnnetuse. Seejuures ei ole näiteks välistatud ka olukord, kus isik põgeneb sündmuskohalt ning ta saadakse kätte alles peale seda, kui joobe tuvastamine vereanalüüsi vahendusel on võimatu. Tuleb küll tunnistada, et LS § 20 lg 5 kohaselt juhul, kui juht põgeneb sündmuskohalt või keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest või pärast nimetatud kontrollimise või tuvastamise ettepanekut tarvitab aineid, mis võivad esile kutsuda joovet, loetakse kirjeldatud tegevus käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud nõuete rikkumiseks. Kuid samal ajal tuleb silmas pidada, et LS § 20 lg-te 3 ja 4 alusel toimub samaaegselt ka kuri-ja väärteo piiritlemine, mis taandab antud küsimuse lõppkokkuvõttes siiski vajadusele tuvastada isiku alkohoolse joobe määr konkreetses ulatuses; ning nähtuvalt LS § 20 lg 3 sõnastusest saab seda teha ka ainuüksi joobe objektiivsete tunnuste alusel. 15. Käesoleval juhul ei vaidlustanud keegi menetlusosalistest seda, et O.H oli teo toimepanemise ajal alkoholijoobes kehtiva Liiklusseaduse redaktsiooni tähenduses. Maakohtus antud ütlustes on O.H tunnistanud, et alkoholi tarbis ta vaatluse all oleval õhtul mitmes kohas, sh ka valget viina, mistõttu mäletab ta sündmusi vaid episoodiliselt (kd 2, tlk 58). Ka ringkonnakohtu istungil selgitas O.H, et oli tarvitanud alkohoolseid jooke nn mälukaotuseni („olin tarbinud ebainimlikult suures kohuses alkoholi“) ning siis, kui tema väljahingatavas õhus tuvastati 1,93 milligrammi alkoholi, oli selle näidu „väiksus“ talle pigem üllatav. Joobe meditsiinilise tuvastamise aktis märgitakse seejuures, et O.H ei suuda uurimise käigus keskenduda, tuigub käies ning tema suust tuleb tugev alkoholilõhn (kd 1, tlk 78). Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja T.T. on selgitanud, et O.H kinnipidamisel oli viimane silmnähtavalt alkoholijoobes, ei suutnud püsti seista ning tema suust tuli tugevat alkoholilõhna; tunnistaja on kirjeldanud O.H seisundit kui ebaadekvaatset (kd 2, tlk 57 pöördel – 58). Neid asjaolusid kogumis arvestades leiab kriminaalkolleeguim, et isegi kui eitada võimalust tugineda joobe tuvastamisel meditsiinilisele aktile nr 6898/475 (tlk 78), on alust rääkida joobe objektiivsetest tunnustest LS § 20 lg 3 tähenduses. Seega on ka käesoleval ajal jätkuvalt seaduslik ning põhjendatud O.H süüditunnistamine

§ 424järgi. III 16. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada Kr

MS § 338 p 4 alusel, s.o mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele. Maakohus mõistis O.H-le põhikaristuseks kaks aastat vangistust, millest määras

§ 73

sätete alusel kohesele ärakandmisele neli kuud vangistust, jättes karistuse ülejäänud osa tingimuslikult täitmisele pööramata. Menetlusosaliste vahel ei ole lahkarvamusi mõistetud põhikaristuse määra osas - küll aga on lahendatavaks küsimuseks, kas mõistetud karistus tuleb kuriteo raskust ning süüdistatava isikut silmas pidades pöörata tervikuna täitmisele (prokuröri apellatsioon) või jätta tervikuna tingimuslikult täitmisele pööramata (kaitsja apellatsioon). Esmalt selgitab kriminaalkolleegium kohtupraktikas kinnistunud põhimõtteid karistuse mõistmisel.

1. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest (apellatsioonimenetluses sh apellatsiooni piiridest), kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtukoosseisu siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.5), kusjuures see siseveendumuse kujunemine peab kohtuotsuse lugejale olema järgitav ning arusaadav (karistuse motiveerimiskohustus). Seega peab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium käesoleval juhul 10 andma omapoolse hinnangu toimepandud kuriteole ning otsustama selle eest mõistetava kohase karistuse üle, arvestades seejuures apellatsioonides esitatud argumente. Nagu öeldud, vaieldakse käesoleval juhul üksnes selle üle, kas kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut arvestades on O.H-le mõistetud karistuse täielik või osaline reaalne ärakandmine otstarbekas või mitte. Selle küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada järgmist.
2. Õige on süüdistatava kaitsja osundus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-9906, milles on põhjalikult selgitatud, milliste põhimõtete alusel toimub isikule karistuse mõistmine ning seejärel tema vabastamine karistuse reaalsest ärakandmisest kas tervikuna (

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1) või vaid osaliselt (

§ 73lg 2 ja § 74 lg 2).

Vaatluse all oleva küsimuse lahendamisel tuleb karistuse individualiseerimine teostada järgnevate, üksteisele järgnevate sammudena. 18.1 Esmalt tuleb mõista isikule tema teosüüle vastav karistus. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole, kusjuures sellise hinnangu andmisel tuleb keskenduda põhiliselt just isikule omistatavale teole. Kuid selle küsimuse lahendamisel ei saa kindlasti jätta samaaegselt arvestamata ka süüdlase isikut – tegemist on nn teoga lahutamatult seotud isikuliste asjaoludega (otsuse p-d 14-15). 18.2 Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohus saab seega võimalikku karistusest tingimusliku vabastamise küsimust hakata lahendama alles pärast seda, kui on kohtuliku arutamise tulemina süüdistatava süüdi tunnistanud ja otsustanud, et talle tuleb kohaldada mingi konkreetne karistus (otsuse p 16.1). Käesoleval juhul on selleks kohaseks karistuseks kaks aastat vangistust ning apellantidel ei ole selles osas vaidlusi. Kuid osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub ka üks järgmine, äärmiselt oluline põhimõte. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seadusest sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. 13. Need tingimused oleksid

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Seejuures on iseenesest õige kaitsja apellatsioonis osundatu, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, s.o ühte neist nimetatud tunnustest.

1. Kuid kriminaalkolleegium peab vajalikus osundada sellega seoses järgnevale. Tõsi on see, et karistuse kandmisest tingimuslikul vabastamisel piisab ühe nimetatud aluse esinemisest, s.o kas süüteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isiku märkimisväärsest eripärast. Kuid nende kahe aluse omavahelist olemuslikku seost ei saa samaaegselt siiski eitada ning käsitleda neid täiesti 11 iseseisvate ning sõltumatute asjaoludena. Karistuse individualiseerimisel ei saa isiku n.ö märkimisväärset eripära silmas pidades ning esile tõstes samaaegselt unustada, et kriminaalmenetluse tulemil mõistetakse karistus isikule ikkagi toimepandud kuriteo eest. Teisisõnu on kriminaalkolleegium seisukohal, et kui karistusest tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel võib sellele n.ö positiivse vastuse rajada kas süüteo toimepanemise asjaoludele või süüdlase isikule, võib loogilise järeldusena üks neist nimetatud tingimustest olla samaaegselt ka karistuse tingimisi mõistmist absoluutselt välistavaks asjaoluks. Sisuliselt tähendab see seda, et isikut iseloomustavad andmed võivad ka eripreventiivses tähenduses olla ääretult positiivsed, kuid samaaegselt vaatluse all olevad kuriteo toimepanemise asjaolud välistavad juba eos ning põhimõtteliselt karistusest tingimisi vabastamise võimaluse. Seda kinnitab ka RKKK otsuse 3-1-1-99-06 p-s 18 väljendatu, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude puhul. Ka see seisukoht näitab üheselt, et samaaegselt isikut positiivselt iseloomustavate andmete esinemisega ei saa ega ka tohi jätta vaatluse alt välja isikule omistatavat tegu ennast (seda kinnitavalt ka RKKKo 3-1-1-82-00, p 7.3; sama põhimõtet kordavale seisukohale on viidanud ka süüdistatava kaitsja ise – RKKKo 3-1-1-40-04, tõstes osundatud lahendis vääralt esile küll ainult süüdistatava isiku kohta sedastatu). IV
2. Nagu öeldud, on käesoleval juhul mõistetud O.H-le karistuseks kaks aastat vangistus ning karistuse liigi ning määra osas menetlusosalistel lahkarvamusi ei ole. Prokurör leiab, et O.H suhtes puuduvad alused

§ 73

sätete kohaldamiseks tervikuna; kaitsja omakorda jaatab seda võimalust (ning see küsimus tuleb lahendada enne, kui üleüldse jõuda nn šokivangistuse temaatikani). Järelikult tuleb esmalt vastata küsimusele, kas O.H suhtes saab üldse kohaldada

§ 73

lg 1 sätteid (kui seda eitada, puudub igasugune alus jõudmaks edasise küsimuseni, kas O.H on isikuks, kelle suhtes saab rääkimata eelnevale kolmele kriminaalkaristusele ning kinnipidamiskohas viibimisele kohaldada nn šokivangistust. Kuivõrd edasiselt ringkonnakohus annab esimesele küsimusele eitava vastuse, muutub ainetuks ka vaidlus teemal, kas ja mitu korda ning millise kestusega vangistustega on O.H kriminaalkorras karistatud välisriikides). Seega on apellatsioonide argumentide näol tegemist otseselt vastanduvate seisukohtadega, millest järeldub, et kui kriminaalkolleeguim soostub prokuröri apellatsioonis esitatud argumentidega, puudub igasugune alus ning vajadus anda edasiselt vastust veel kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele; siiski käsitleb kriminaalkolleegium kaitsja asjakohaseid väited paralleelselt prokuröri esitatud taotlusele vastates. Seejuures on kriminaalkolleegium sarnaselt prokuröriga seisukohal, et käesoleval puuduvad alused, millele tuginevalt saaks O.H talle mõistetud karisusest tingimuslikult vabastada. 16. Kriminaalkolleegium soostub esmalt kaitsja apellatsioonivastuses märgituga, mis puudutab O.H käitumises väidetavalt karistust raskendava asjaolu esinemist, konkreetselt süüteo toimepanemist erilise julmusega

§ 58p 2 tähenduses.

Apellatsioonis on prokurör leidnud, et eriline julmus süüteo toimepanemisel väljendus selles, et O.H püüdis auto külge jäänud kannatanust vabaneda, „jõnksutades“ autot paremale-vasakule mitmete meetrite vältel, kuni kannatanu auto küljest vabanes. Selles osas tuleb täielikult nõustuda kaitsja seisukohaga, et nimetatud karistust raskendav asjaolu on seotud eeskätt – või isegi lahutamatult - tahtlike isikuvastaste süütegudega. Selles osas on prokuröri seisukoht seega ilmselgelt vastuoluline. Käesoleval juhul on kannatanule põhjustatud raske tervisekahjustus ettevaatamatusest, mis on kvalifitseeritud

§ 422lg 1 järgi.

Erilise julmusega ei saa karistusõiguslikus mõttes tegutseda ettevaatamatusest (tegemist on eriliselt etteheidetava, nn madala motiiviga) ning apellatsioonis esitatud argumentide kohaselt (O.H oli teadlik kannatanu 12 olemasolust auto küljes ja ta tegi kõik endast sõltuva, et kannatanu vigastused oleks nii rasked kui võimalik) pani O.H seega tegelikkuses toime tahtliku isikuvastase kuriteo

§ 118p 1 või § 25 lg 2 - § 113 mõttes.

Põhimõtteliselt oleks pidanud see tooma kaasa esitatud süüdistuse muutmise maakohtus KrMS § 268 lg 2 kohaselt, mida ei ole aga tehtud. Ringkonnakohtul puudub aga võimalus hakata käsitlema O.H käitumist kui isikuvastast kuritegu. Seejuures jääb kriminaalkolleegiumile täielikult arusaamatuks, mida pidas prokurör silmas, kui asus ringkonnakohtu istungil seisukohale, et

§ 58p 2 on käesoleval juhul mõistetav kui „liikluseeskirjade eriti julm rikkumine“.

Seega tuleb nimetatud väide kui ilmselgelt asjakohatu jätta tähelepanuta. Kuid koheselt peab kriminaalkolleegium vajalikus selgitada, et isegi kui nimetatud teo toimepanemise viis ei ole käsitletav karistust raskendava asjaoluna, on see siiski liidetav nendele tunnustele, mida tuleb arvestada karistuse mõistmisel ning individualiseerimisel tervikuna. 17. Karistust kergendavate asjaoludena nimetab

§ 57lg 1 p 2 kahjude vabatahtlikku hüvitamist ning puhtsüdamlikku kahetsust.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul esinevad need mõlemad tunnused O.H käitumises. Selles osas tuleb kindlasti soostuda maakohtu otsuses esitatud seisukohtadega, et O.H ei ole süüteo toimepanemist eitanud, on enda süüd tunnistanud, püüdnud leida kontakti kannatanuga ning ka vabandust paluda. Eitada ei saa ka seda, et O.H on hüvitanud tekitatud kahjusid, sh sõlminud kokkulepe mittevaralise kahju kompenseerimiseks summas 200 000 krooni, millest ringkonnakohtu istungi toimumise seisuga oli tasutud 100 000 krooni. Seega jaatab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga (ning ka süüdistatava kaitsjaga) karistust kergendavate asjaolude esinemist. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et nimetatud argumendid omavad käesoleval juhul tähendust eeskätt mõistetava karistuse konkreetse määra kindlakstegemisel. Ka maakohus on märkinud, et

§ 422

lg 1 sanktsioon näeb ette vangistuse kuni viis aastat; nimetatud argumentidele osundades on mõistnud kohus O.H-le karistuseks kaks aastat vangistust ning ringkonnakohus soostub sellega. Kuid tähele tuleb panna, et need asjaolud kui kuriteo toimepanemisele järgnenud käitumine ei vähenda kuigivõrd O.H-le etteheidetava teo ebaõigussisu ega leevenda süüteo konkreetse toimepanemise tehiolusid (vt käesoleva otsuse p 14). 18. Vaatamata karistust raskendavate asjaolude puudumisele ning kergendavate asjaolude esinemisele leiab kriminaalkolleegium, et käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva kuriteo toimepanemise asjaolud ei võimalda vabastada O.H tingimuslikult talle mõistetud karistuse kandmisest. Kriminaalkolleegium soostus, et O.H käitumine peale süüteo toimepanemist (peale kinnipidamiselt vabastamist) kätkeb endas karistust kergendavaid asjaolusid. Just nimetatud momente tõstab esitatud apellatsioonis esile ka süüdistatava kaitsja. Kui silmas tuleb pidada, et selle käitumise näol on tegemist nn järelkahetsusega, mis ei ole otseses puutumuses isiku käitumisega süüteo toimepanemise hetkel ning vahetult peale seda. Prokuröriga soostuvalt leiab kriminaalkolleegium, et tähelepanuta ei saa aga jätta neid tuvastatud tehiolusid, mis on seotud O.H käitumisega just süüteo toimepanemise ajal ning ka vahetult sellele järgnevalt. 18.1 O.H rikkus teadlikult ning tahtlikult mitmeid liikluseeskirja sätteid (vt maakohtu otsuse lk 6 - LE § 76 p 1, § 44, § 64, § 45 p5, § 52, § 226), mis tõid lõppkokkuvõttes kaasa raske tervisekahjustuse tekitamise kannatanule. Tugevas joobeseisundis O.H ajas kannatanu alla hetkel, mil viimane ületas reguleeritud ülekäigurajal rohelise tulega teed. Tähelepanu väärib, et enne kannatanu allaajamist oli O.H pidurdanud sõiduautol hoogu vähemaks – järelikult oli ta teadlik edasisõitu keelavast punasest tulest. O.H otsustas sel hetkel aga vastupidiselt nõutavale hoopis sõidu kulgemise kiirendamise kasuks, ajades selle tulemil autoga alla kannatanu. 13 18.2 Kuid enamgi tähtis on O.H edasine käitumine. Vaatamata kannatanu allaajamisele ei valinud ta kriminaalkolleegiumi hinnangul ainumõeldavat käitumisalternatiivi – kohest kinnipidamist. Vastupidiselt sellele püüdis O.H sõitu jätkata, kusjuures ta püüdis ka vabaneda erinevate juhtimisvõtete kasutamise abil auto külge kinni jäänud kannatanust. Et tegemist ei ole karistust raskendava asjaoluga, kriminaalkolleeguim kaitsjaga soostuvalt iseenesest tunnistas. Kuid et tegemist on nn üldhinnangu raames karistuse individualiseerimist mõjustava asjaoluga, on samuti väljaspool kahtlust. Vaatluse alt ei saa jätta välja ka seda, et O.H jättis kannatanu sündmuskohale maha, põgenedes avarii toimumise kohast. Kuigi kannatanu abita jätmine ei ole karistust raskendavaks asjaoluks, ei saa ringkonnakohtu hinnangul sedagi kui äärmiselt olulist kuriteo toimepanemist vahetult kirjeldavat asjaolu jätta tähelepanuta. Nimetatud asjaolud on sellised, mis iseloomustavad O.H käitumist olulisel määral just negatiivses suunas. 18.3 Olulise argumendina tuleb seejuures arvestada ka konkreetselt kannatanule põhjustatud kehavigastuse ulatust ning toimet; need tulevad vaatluse alla igal üksikjuhtumil eraldi, mistõttu on väär rääkida raskest tervisekahjustusest kui mingist üldisest etteheidetavast abstraktsioonist. Nii on leidnud tuvastamist, et õnnetuse tagajärjel põhjustati tol hetkel 21-aastasele kannatanule 100% töövõimekaotus (mille tulemusel eelnevalt Hansapangas töötanud kannatanu sissetulek koosneb nüüd pensionist ning sotsiaaltoetusest), kusjuures vigastused on sellise ulatusega, et kannatanul on praegugi raskusi igapäevaeluga toimetulekul, seda ka pärast nelja juba teostatud operatsiooni (kd 2, tlk 56 pöördel). Raske on vastu vaielda prokuröri argumendile, et O.H süül, kes istus joobes rooli ning sõitis kannatanule reguleeritud ülekäigurajal (ning rikkus ka teisi LE sätteid), sai kannatanust juba noores eas invaliid. Just sellise etteheidetava kuriteo pani toime O.H ja kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb nende asjaolude taustal otsustavalt eitada süüdistatava suhtes

§ 73lg 1 sätete kohaldamise võimalikkust.

19. Nimetatud argumentide alusel leiab kriminaalkolleegium seega, et kuriteo toimepanemise asjaolusid silmas pidades on välistatud O.H vabastamine tingimisi talle mõistetud karistuse kandmisest. Seetõttu rahuldab kriminaalkolleegium selles osas prokuröri apellatsiooni ning tühistab maakohtu otsuse O.H karistuse kandmisest tingimisi vabastamise osas

§ 73lg-te 1, 2 alusel.

V 20. Maakohtu otsuse on riiklik süüdistaja ja kaitsja vaidlustanud ka O.H-le mõistetud lisakaristuse osas, millega võeti süüdistatavalt

§ 50lg 1 alusel ära juhtimisõigus kaheksaks kuuks.

Käesoleva otsuse p-des 5-9 selgitas kriminaalkolleegium, et lisakaristuse mõistmisel ei ole eksitud nn ne bis in idem põhimõtte vastu. Seega tuleb lisakaristuse mõistmine ning selle kestus lahendada vaid käesolevat kriminaalasja silmas pidades, jättes täielikult vaatluse alt välja, kas ja millises ulatuses on O.H juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud väärteokorras enne ja pärast

§ 422lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemist.

1. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsja argumendiga, et maakohus ei ole lisakaristuse mõistmist motiveerinud, rikkudes sellega KrMS § 337 lg 1 p 7 sätteid. Sellekohase küsimuse lahendamisel on maakohus lisanud otsusesse konkreetsed motiivid (vt maakohtu otsuse lk 8; resümeeritud käesoleva otsuse p-s 2.4) ning ringkonnakohus peab neid põhistusi piisavateks. Lisaks tuleb silmas pidada, et liiklusalaste kuritegude toimepanemise korral on juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena sisuliselt vältimatuks järelmiks ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt RKKKo 3-1-1-10-03; 3-4-1-2-05; 3-1-1-20-06; 3-1-1-55-07). See 14 näitab täiendavalt, et juhtudel nagu ka praegune on juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus sisuliselt kohustuslik ning seetõttu ei vaja selle kasuks otsustamine ka ülemäärast põhistamist; küll aga kehtib see lisakaristuse konkreetse kestuse suhtes.
2. Käesoleval juhul on sidunud maakohus juhtimisõiguse äravõtmise kestuse vääralt O.H varasema väärteokorras karistamisega. Tuleb nõustuda prokuröriga, et selliselt toimides on maakohus käitunud ekslikult ning lisakaristuse suurus sõltub praegu vaatluse all oleva kuriteo asjaoludest. Kuid samas tuleb tunnistada, et selle väite esitamisega prokuröri argumendid lisakaristuse kestuse osas sisuliselt ka piirduvad. Apellatsioonis sisaldub vaid väide, et lisakaristuse kestus tuleb viia kooskõlla O.H süü suurusega. Millised argumendid/asjaolud on kohtul jäänud tähelepanuta, kui ta mõistis lisakaristuse kestuseks kaheksa kuud, apellant täiendavalt ei sisusta. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et selles osas puuduvad prokuröri apellatsioonis asjakohased motiivid, mis peaks olema apellatsioonimenetluse esemeks ning riikliku süüdistaja vastavasisuline taotlus tuleb sellest johtuvalt jätta edasise tähelepanuta.
3. Prokuröri apellatsiooni osas peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada veel järgmist. Nimelt taotleb riiklik süüdistaja apellatsioonis „karistada O.H

§ 422

lg 1 ja § 424 alusel

§ 63lg 1 järgi 2 aastase vangistusega“.

Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et just sellise karistuse on maakohus O.H-le ka mõistnud – vangistuse kestusega kaks aastat. Õiguslikult korrektne olnud taotleda maakohtu otsuse tühistamist O.H suhtes

§ 73lg-te 1, 2 rakendamise osas, mida prokurör ei ole aga teinud.

Kohtupraktikas on üheselt võetud omaks, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid tegemist on karistuse individualiseerimise ühe võimalusega – ning just selle järelduse vastu oli suunatud prokuröri tegelik argumentatsioon. Kriminaalkolleeguimi hinnangul ei välju ringkonnakohus maakohtu otsust osaliselt tühistades aga apellatsiooni piiridest. Riigikohtu praktika kohaselt on apellatsiooni piirid seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete konkreetse sisuga (vt RKKKo 3-1-1-67-09, p 8). Käesolevas kriminaalasjas taotles prokurör apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse tühistamist arusaadavalt just O.H suhtes

§ 73

lg-te 1, 2 kohaldamise osas ning selles küsimuses soostus kriminaalkolleegium apellatsiooni motiveerivas osas esitatud argumentidega. 24. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4, § 340 lg 4 p-st 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleeguim maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Jüri Paap 15