1-08-48\12

1-08-48 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-08-48 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Z.B süüdistus KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 13.juuni 2008 otsus Apellatsiooni esitaja Z.B kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Z.B elukoht: XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kaheksal korral Kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. juuni 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-48 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. oktoobrist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. novembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 1 teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. novembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohus mõistis Z.B süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ning karistas teda 1-aastase vangistusega, mida suurendati Tartu Maakohtu 02.03.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 5 kuud ja 5 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 5 kuud ja 5 päeva vangistust. Maakohus arutas Z.B-le KarS § 422 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 23.06.2007 kella 00.
9. paiku Põlva maakonnas Põlva vallas Tännassilma-Kiuma maantee
10. kilomeetril juhtis H.S. kuuluvat kaubikut Volkswagen Transporter registreerimismärgiga XXX XXX , sõites mootorsõidukiga Kiuma suunas, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi ja muid liiklusolusid, rikkudes sellega kehtiva Liikluseeskirja §-de 123 ja 110 nõudeid ning valesti valitud kiiruse ja valede juhtimisvõtete tõttu, samuti vale sõidutrajektoori valiku tõttu, sõitis ta vastassuuna vööndisse, kus põrkas kokku Tännassilma suunas liikunud jalgratturiga ja toimunud liiklusavariis sai raskeid, s.o eluohtlikke tervisekahjustusi jalgrattur K.R. . Sellega Z.B, rikkudes sõidukijuhina tahtlikult mootorsõiduki liiklusnõudeid, põhjustas ettevaatamatusest teisele inimesele raske tervisekahjustuse. Z.B ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tõendatud, et süüdistatav Z.B 23.06.2007 kella 00.13 paiku Tännassilma-Kiuma tee 1-l kilomeetril kaubikut VW Transporter registrimärgiga XXX XXX juhtides rikkus mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirju, s.o LE § 110 ja LE § 123 nõudeid. Z.B väitel sõitis ta sõidutee parempoolse ääre lähedal kiirusega umbes 50-60 km/h ning selliselt toimides ühtegi LE nõuet ei rikkunud. Küll aga rikkus Z.B väitel LE sätteid kannatanu K.R. , kes oli alkoholijoobes, kelle ratas oli valgustamata ja kes sõitis vastassuunavööndis (s.o Z.B juhitud mootorsõiduki suunavööndis). Kannatanu on andnud süüdistatavast vastupidiseid ütlusi, mille kohaselt olid tema rattal helkurid küljes ja ta liikus samuti oma suunavööndi parempoolse ääre lähedal. Liiklustehnilise ekspertiisi tulemusena on eksperdid asunud seisukohale, et otsasõit jalgratturile toimus joonel, mis vastab jalakäija paiknemiskohale pärast liiklusõnnetust. Ka on eksperdid leidnud, et jalgrattur peale kokkupõrget fikseerus mõneks ajaks kaubiku aknasse, liikus koos kaubikuga ja kukkus siis kaubiku ette maha. Z.B väitel lendas kannatanu üle kaubiku katuse. Seega on Z.B väide vastuolus ekspertide poolt tuvastatuga. Kohus luges usaldusväärsemaks tõendiks eksperdiarvamuse, kuna tunnistajate J.P. , S.S. , O.K. ütluste kohaselt ja ka Z.B on kohtuistungil õigeks võtnud, et Z.B vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist oma sõidukiga manööverdades muutis sündmuskoha olustikku. Ka on süüdistatav oma tegevuse kohta pärast liiklusõnnetuse toimumist erinevates menetluse staadiumites andnud erinevaid ütlusi, sest kahtlustatavana ülekuulamisel on süüdistatav sündmuskoha olustiku muutmist eitanud. Selline süüdistatava tegevus äratab tõsist kahtlust tema ütluste usaldusväärsuses. Kohus leidis, et ainsana on osanud sõiduki asendi kohta enne manöövrite 2 tegemist täpsemaid ütlusi anda tunnistaja J.P. , kes on kinnitanud, et enne manöövrite tegemist oli sõiduk rohkem vasakul tee poolel (s.o Z.B sõidusuunast vaadates vastassuunavööndis). Kohus luges tunnistaja J.P. ja liiklustehnilise ekspertiisi tulemusena antud eksperdiarvamusele tuginedes tõendatuks, et kokkupõrge Z.B juhitud kaubiku ja jalgrattur K.R. vahel toimus Tännassilma–Kiuma tee vasakul poolel (s.o Z.B liikumissuunda arvestades vastussuunavööndis). Kohtu arvates asjaolu, et teised sündmuskohal käinud tunnistajad (S.S. , O.K. , S.P. ) ei ole osanud anda ütlusi kaubiku paiknemise kohta enne selle liigutamist, tuleneb asjaolust, et tunnistajad jõudsid sündmuskohale ilmselt erineval ajal. Kuna tunnistaja J.P. kirjeldus Z.B poolt sündmuskohal kaubikuga tehtud manöövrite kohta langeb täpselt kokku ka süüdistatava enda kirjeldusega, leidis kohus, et J.P. võrreldes teiste tunnistajatega (O.K. , S.P. , S.S. ) on kirjeldanud sündmuskoha olustikku kõige täpsemalt. Süüdistatav on väitnud, et kannatanu lendas üle kaubiku katuse, kuid samas ei ole kaubiku katusel tuvastatud ühtegi inimese võimalikule ülelibisemisele viitavat jälge (mõlki, kriimustust vms). Kuna süüdistatava väited tema sõiduki kiirusest ei ole millegagi ümber lükatud, luges kohus Z.B ütlustele tuginedes tõendatuks, et tema juhitud sõiduki kiirus võis vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist olla 50-60 km/h. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena (lahend nr 3-1-1-109-05 ja 3-1-1-76-03). Kohus leidis, et kuna tegemist oli pimeda ajaga, tee oli kurviline ja trepiline, ei saa süüdistatava valitud kiirust lugeda tee- ja liiklusolusid arvestavaks. Kohus asus seisukohale, et kuigi kannatanu K.R. on samuti mitut liiklusnõuet rikkunud, põhjustas liiklusõnnetuse otseselt siiski süüdistatav Z.B, kes sõitis vastassuunavööndis tee- ja liiklusoludele mittevastava kiirusega. Kohtu hinnangul asjaolu, et K.R. juhitud jalgrattal puudus ees LE § 232 p-s 3 nõutav valge esituli, ei ole põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Nagu nähtub nii süüdistatava kui kannatanu ütlustest, sattusid nad teineteise vaatevälja ootamatult. Kurvi ja teeäärse võsa tõttu süüdistatav nagunii poleks jalgrattal vastutulevat kannatanut (isegi kui jalgrattal oleks ees tuli põlenud) saanud kaugelt märgata. Ka ei ole põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega kohtu hinnangul asjaolu, et kannatanu oli alkoholi tarvitanud. Kohus on eespool tuvastatud, et kannatanu liikus siiski oma suunavööndis. Pole alust arvata, et kannatanu eelneva alkoholitarvitamise tõttu oleks temale saabunud tagajärje raskus kuidagi suurenenud. Kohtu arvates ka asjaolu, et K.R. ei sõitnud jalgrattaga päris sõidutee parema ääre lähedal, vaid pigem tee telgjoone lähistel, ei ole käesoleval juhul otseselt liiklusõnnetust põhjustanud. K.R. jäi siiski oma tee poolele. Kohtu hinnangul Z.B poolt liiklusnõuete rikkumise laad (vale kiiruse valik, vale sõidutrajektoori valik, mille tagajärjel sõiduk sattus vastassuunavööndisse) viitavad sellele, et tegemist oli tahtliku liikluseeskirja sätete eiramisega. Süüdistatava selline sõidustiil on iseloomulik n-ö kurvi lõikamisele. Liiklusvahendi ülevaatuse protokollist nähtub ja ka autotehnilise ekspertiisi tulemusena on eksperdid jõudnud järeldusele, et antud sõidukil juhitavust mõjutada võinud tehnilisi rikkeid ei olnud. Seega süüdistatava juhitud sõiduki sattumine vastassuunavööndisse oli tema enda juhtimisvõtete tulemus. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 3 kohaselt süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Z.B karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Kohus leidis, et kuna käesoleval juhul ei ole Z.B poolt toimepandu põhjustanud kõige raskemat tagajärge (kannatanu surma), siis võib Z.B karistada lühemaajalise, s.o 1aastase vangistusega. Kuna Z.B on uue kuriteo toime pannud katseajal, tuleb Z.B-le karistuse mõistmisel pöörata täitmisele ka eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuud 5 päeva vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Z.B kaitsja palub Tartu Maakohtu
11. juuni 2008 otsuse tühistamist ning uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohtu järeldused pealiskaudsed, asjakohatud või ebaobjektiivsed. Kohus on tuginenud järeldustes ebaseaduslikule, vastuolulisele ning paljasõnalisele eksperdiarvamusele. Eksperdid on jätnud tähelepanuta olulised vigastused Volkswageni katusel (kriimud katusel, murdunud antenn). Väär ning tunnistajate ütlustega vastuolus on eksperdi järeldus, et kannatanu kukkus auto ette ning selle alusel tehtud järeldus, et kokkupõrge toimus kohas, kus asus kannatanu. Kannatanu kukkumine auto ette on välistatud, kuivõrd nii tunnistaja J.P. ja süüdistatav on kirjeldanud, et pärast kokkupõrget, peatumist, kannatanu olukorra kontrollimist ja kiirabi välja kutsumist sõitis Z.B pärisuunas edasi. Juhul, kui kannatanu oleks asunud auto ees, siis sellise manöövriga oleks pidanud süüdistatav risti teega asetsevast ja kõhuli lebavast kannatanust letaalselt üle sõitma. Kui kannatanu oleks kaubiku aknasse nn fikseerunult kasvõi kümnendiksekundi jooksul liikunud kaubiku hooga sõitnud, siis ei väljenda mahalangemise koht kokkupõrke toimumise kohta. Seda vastuolu suurendab ka eksperdiarvamus, mille kohaselt ei ole teada jalgratturi kaubikuga kaasaliikumise ulatus. Eksperdi väide, et kannatanu paiskus ülakehaga kaubiku esituuleklaasi, mille avasse ta fikseerus, ei ole millegagi põhjendatud. Kohus on vääralt hinnanud J.P. ütlusi. J.P. ei saanud näha sündmusjärgset osalejate asetsust, kuivõrd oli pime aeg ning tema nähtavust varjas metsatukk. J.P. ütlused on vastuolus esimestena sündmuskohale jõudnud O.K. ning S.P. ütlustega, kes mõlemad kirjeldavad, et kannatanu asus Kiuma suunas vaadatult vasakul ning kaubik paremal pool. Seega on kohtu väide, et ainsana on osanud sõiduki asendi kohta enne manöövrite tegemist täpsemaid ütlusi anda J.P. , vastuolus kogutud tõenditega. Kohtu järeldus, et Z.B kiirusevalik ei arvestanud tee- ja liiklusolusid, on vastuoluline ning ebaõige. Kohus leidis, et antud teel liiklus puudus, kuigi tunnistajad on kinnitanud, et enne liiklusõnnetust liikus teel autosid. Kohtuotsuses ei ole märgitud neid erakordseid liiklusolusid, mille kohaselt pidanuks Z.B kaubiku kiirus asulavälisel teel olema väiksem kui 50-60 km/h. Nimetatud otsusest ei selgu, milline oleks olnud liiklusoludele vastav väidetav nn ohutu kiirus. Mitte ühegi toimikus asuva tõendiga ei ole tõendatud, et tee tehnonõuded ei vastanud majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määrusega nr 45 kehtestatud „Tee seisundinõuetele“. Tegemist oli tavapäraste suviste teeoludega. Z.B sõidab seda teed igapäevaselt. Liikluskorraldaja ei olnud piiranud antud teelõigul kiirust ega andnud soovituslikku kiirust, mistõttu võis nimetatud teelõigul teeoludest tulenevalt sõita ka piirkiirusega, vaatamata kruusateele tavapärasele lahtisele kruusale ning 4 trepilisusele. Antud juhul oli Z.B sõiduki kiirus rohkem kui 1/3 võrra lubatud piirkiirusest väiksem. Lahtine kruus ning trepilisus ei saanud mõjutada 60 km/h kiirusega liikuva kaubiku juhitavust ega pidurdusvõimet. Antud kaasuses ei saanud ega pidanud Z.B ette aimama, et tema sõidusuunas kulgeb talle vastu purjus valgustamata jalgrattur. Liiklusõnnetuse põhjustas kannatanu poolne liikluseeskirja nõuete rikkumine, mitte Z.B käitumine. Kannatanu jalgratas ei vastanud LE § 232 nõuetele ning ta oli sündmuse hetkel keskmises joobes ning ei suutnud eeldatavalt hinnata enda käitumise ohtlikkust. Kohtu väide, et liiklusõnnetuse põhjustas Z.B, kes sõitis vastassuunavööndisse tee- ja liiklusoludele mittevastava kiirusega, on alusetu ning ebaloogiline. Sündmuskoha ümbruses on külgvaade häirimata 40-200 m ulatuses. Seega on väär ning tegelikkusele mittevastav kohtu väide, et teeäärse võsa tõttu ei ole oleks süüdistatav kannatanut näinud ka siis, kui jalgrattal oleks tuli põlenud. Süüdistatav on selgitanud, et valgustamata kannatanu sattus tema kaubiku valgusvihku ootamatult ning ta ei suutnud kokkupõrget vältida. Sündmuskoha tehioludele on seega ilmselgelt mittevastav kohtu väide, et süüdistatav ei oleks nagunii ka valgustatud jalgratturit näinud. LE § 4 kohustab kõiki liiklejaid järgima liikluseeskirja nõudeid. Liiklusõnnetusele vahetult eelnenud olukorras oli Z.B õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et teised liiklejad täidavad liikluseeskirja. Ilmselgelt ei oleks liiklusõnnetust toimunud, kui kannatanu oleks olnud teepeenrale lähedal ning tema jalgratas oleks olnud valgustatud. Eeltoodud põhjusel ei saa lugeda Z.B liiklusõnnetuse põhjustajaks ka siis, kui ta teoreetiliselt oleks sõitnud üle telgjoone või kui tema sõidukiirus oleks määratlematust sobilikust kiirusest suurem. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
12. Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse põhiosas (tl 224-229) esitatud järelduste ümberhindamist ning sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu süüdismõistva otsuse tühistamiseks puudub alus, sest otsuses koostamisel on järgitud KrMS §-s 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavaid nõudeid. Maakohtu poolt ei ole käesolevas kriminaalasjas rikutud materiaalõigusnorme ega menetlusnorme. Maakohus on põhjalikult käsitlenud kõiki käesoleva liiklusõnnetuse toimumises tähtsust omavaid asjaolusid, sealhulgas ka kannatanu endapoolset LE rikkumist ja võimalikku seost liiklusõnnetuse toimumisega. Apellatsiooni kohaselt on põhivaidlus selles, kus asus liiklusõnnetuse hetkel tee telgjoone suhtes jalgrattal sõitnud kannatanu ja kus süüdistatava juhitud kaubik VW Transporter. Maakohus on analüüsinud liiklusõnnetuses osalenud süüdistatava ja kannatanu käitumist ja andnud sellele õigusliku hinnangu. Samuti on juba käsitletud süüdistatava enda erinevaid ütlusi, milliseid ta on andnud kriminaalmenetluse eri etappidel. Esitatud järeldustes on üksikasjalikult käsitletud liiklusõnnetuse situatsiooni, kaubiku ja jalgratturi asukohta enne ja pärast kokkupõrget, samuti ekspertiisi arvamust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud sellekohaste järeldustega, et süüdistatava 5 poolt juhitud kaubiku ja kannatanust jalgratturi kokkupõrge toimus kaubiku jaoks vastassuunavööndis. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi asjaolusid, millised poleks teada olnud maakohtule. Olukord, kus kaitsja ja süüdistatav ei nõustu maakohtu otsuses uuritud tõendite analüüsi ja järeldustega, ei pea tähendama kohtuotsuse ebaseaduslikkust. Ringkonnakohus peab ekslikuks apellatsiooni väidet, et maakohtu otsus on pealiskaudne. Maakohus on andnud hinnangu süüdistatava poolt kaubikuga manööverdamisele pärast liiklusõnnetust, kannatanu rikkumistele Liikluseeskirjade § 20 lg 4, § 232 p 3 mõttes, käsitlenud asjakohaseid Riigikohtu lahendeid. Olemasolevaid tõendeid õieti analüüsides on maakohus järeldanud, et kannatanu sõitis jalgrattaga oma sõiduvööndis, lähedal tee telgjoonele. Käesoleval juhul ka liiklusõnnetuses osalenud jalgratturist kannatanu õiguskuuleka käitumise puhul (alkoholijoobe puudumine, jalgratta esivalgustus) ei oleks tagajärg olnud ärahoitav. Tema enda käitumine ei olnud põhjuslikus seoses talle tervisekahjustuste põhjustamisega, kuna vastassuunavööndist kaldus kannatanu (jalgratturi) sõiduvööndisse süüdistatava poolt juhitud kaubik. Liikluseeskirjade kohaselt kannatanu võis sõita jalgrattaga sellel tee osal, kus toimus süüdistuse kohaselt liiklusõnnetus. Süüdistatav sõiduki juhina pidi vastassuunast liikuja (sõiduk, jalgrattur, jalakäija) viibimist ette nägema ja tal poleks selles situatsioonis liiklusohtlikku olukorda tekkinud juhul, kui ta poleks süüdistuses märgitud ja maakohtus tuvastatud LE §-de 110, 123 nõuete rikkumisi toime pannud. Kriminaalasjas ei sisaldu mingeid tõendeid, mis õigustaksid või põhjendaksid süüdistatava kasuks liiklusõnnetuse hetkel tema juhitud kaubiku paiknemist vastassuunavööndis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava poolt oli valitud liiklusõnnetuse toimumise kohas kurvilisel teel mittevastava sõidukiirusega vale sõidutrajektoor, kus ta sõitis juhitud kaubikuga vastassuuna sõiduvööndisse. Ringkonnakohus nõustub mõneti apellatsiooniga selles, et maakohtu otsuses märgitud võsa (põõsaid, hekke) olemasolu pole sündmuskoha vaatluse ja paikkonna vaatluse käigus arvestataval määral tuvastatud (tl 3, 18-23). Taoline maakohtu ekslik järeldus ei sea aga kahtluse alla maakohtus uuritud teiste tõendite süüstavat sisu. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis on põhjendamatult kahtluse alla seatud liiklusekspertiisi aktis nr LL-162-07/4084 (tl 88-102) esitatud uurimus ja eksperdiarvamus (tl 91). Maakohus on ekspertiisiaktis esitatut põhjalikult analüüsinud ja sellest tulenevalt õigustatult järeldanud teiste tõenditega seonduvalt süüdistatava süü. Kaitseversioonina väidetakse apellatsioonis, et jalgrattaga sõitnud kannatanu pidi kokkupõrkest kaubikuga paiskuma üle kaubiku katuse. Ekspertiisiaktis on välistatud kannatanu paiskumine peale kokkupõrget üle kaubiku esiosa ja katuse nagu seda on kirjeldatud ja püütud esitada kaitseversioonina apellatsioonis. Ekspertiisakti uurimuse (tl 89) kohaselt jalgrattur paiskus ülakehaga kaubiku esituuleklaasi, mille avasse ta fikseerus. Taolise blokeeruva kontakti korral, kus jalgrattur kaubiku esiklaasi avas fikseerus, saavutas jalgrattur kaubikuga võrdse kiiruse ja liikus koos kaubikuga viimase liikumissuunas. Pärast jalgratta kontakti kaubiku parempoolse esitiivaga paiskus jalgratas 6 sõiduteele kaubikust paremale. Jalgratta sattumine kokkupõrke käigus kaubiku alla, nagu see on fikseeritud liiklusõnnetuse skeemil, ei ole antud juhul tehniliselt võimalik. Apellatsiooni seisukoht, et eksperdid on jätnud tähelepanuta olulised vigastused kaubiku katusel, pole asjakohane. Ekspertiisiaktis ja fotodel (tl 88-102) on esitatud liiklusõnnetuse seisukohast olulised tehnilised sõlmed ja nende paiknemine kaubikul ning jalgrattal, millest tulenevalt on esitatud eksperdiarvamus. Kaitsja väide, et auto ülevaatusaktist on näha, et antenn on murdunud ja üks keredetail on puudu, ei tõenda veel, et kannatanu paiskus kaubikuga kokkupõrkest üle kaubiku katuse kaitseversioonina esitatud viisil. Nimelt nähtub liiklusvahendi ülevaatusaktist (tl 26-27), et sõiduki katuse eesmisel äärel olev raadioantenn on suunatud tahapoole ja keset katust on kadunud ringikujuline keredetail. Käesoleval juhul pole üldse tõendamist leidnud ajaliselt, et kannatanu paiskumise tagajärjel antenn väändus ja katusel olev keredetail kadus. Juba välisel kaubiku esiosa mõõtmete ja kõrguse hindamisel tuleb pidada füüsikaliselt vähetõenäolikeks, et kiirusel 50-60 km/h paiskub kannatanu üle kaubiku kaitseversioonis esitatud viisil. Ekspertiisaktis leiti, et jalgratas paiskus kaubiku löögi tagajärjel paremale, milline arvamus ühtib ka tunnistaja J.P. ülekuulamisel koostatud skeemil viidatuga. Maakohtus on kannatanu K.R. kinnitanud kohtueelsel uurimisel antud ütluste sisu (tl 200201). Kannatanu on täpsustanud, et jalgrattal oli esimene helkur ees lenkstangide küljes ja tagumine punane helkur sadula toru küljes. Kannatanu mäletab, et ta tuli jaanitulelt ja saatis sõpru koju Kiumast Tänassilma poole. Ta sõitis sõpradest vahepeal ettepoole, siis aga pöördus jälle tagasi. Õnnetus toimus kurvi peal. Kannatanu mäletab, et vahetult enne kokkupõrget muid sõidukeid teel ei sõitnud. Ta arvab, et sõitis maantee paremast pervest u. 1-1,5 meetri kaugusel. Õnnetus juhtus kurvi peal. Liikluseeskirjade § 232 kohaselt peab olema jalgrattal: töökorras pidur ja signaalkell, vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane helkur, pimeda ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane tuli või viimast asendav punane helkur. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, et kannatanu juhitud jalgrattal puudusid nõuetekohased helkurid. Avariijärgselt pole sündmuskohal jalgratta küljes helkureid tuvastatud, kuid nende olemasolu enne avariid on peale kannatanu kinnitanud ka tunnistajad S.P. , A.H. ja M.L. (tl 205-206). Apellatsioonis on alusetult püütud seada ka kahtluse alla isikulistest tõenditest põhitunnistaja J.P. ütlused, kes saabus minutite jooksul pärast liiklusõnnetust sündmuskohale ja teadis seetõttu kirjeldada äsja toimunud liiklusõnnetuse tehiolusid ja sõidukite ning kannatanu asendit sündmuskohal. Väheoluline pole tunnistaja J.P. poolt vahetult tajutu osas kohtueelsel uurimisel joonistatud ja fikseeritud omakäeline skeem kaubiku, jalgratta ja kannatanu paiknemisest sündmuskohal enne kaubiku manöövrit (tl 37). Kindlasti ei saa tunnistaja J.P. ütlusi kahtluse alla seada ainuüksi kaitsja poolt esitatud põhjendusel, et tunnistaja on kannatanu sõber ja „normaalne sõber ei anna sõbra kahjuks ütlusi“. Samas ei sisalda kriminaalasi mingeid objektiivseid asjaolusid tunnistaja ütluste ja tema poolt tajutu suhtes, milledest võiks tõepoolest järeldada tema ütluste 7 mitteusaldusväärsust. Väide, et J.P. ei saanud näha sündmuskohal äsjatoimunud liiklusõnnetuse asjaolusid ja süüdistatava manöövreid kaubikuga, on alusetu. Tunnistaja J.P. on avariipaigal nähtu osas andnud detailseid ütlusi (tl 218-221). Lahkudes sõpradega jaanitulelt läksid palju jalgsi, aga K.R. sõitis eespool oma jalgarattaga. Tunnistaja väitis, et kannatanu sõitis oma sõiduvööndis. Kui käis pauk kurvi taha nad ei näinud. Tunnistaja arvab, et jõudis pärast seda avariipaika u. 4-5 minutiga. Auto tuled olid nende poole. Lähemale jõudes auto mootor töötas. Olles jõudnud u. 100 meetri kaugusele hakkas auto liikuma tunnistaja poole, siis keeras otsa ringi. Siis sõitis Põlva poole u. 20 meetrit ja keeras uuesti otsa ringi. Seejärel sõitis tunnistaja poole ja seejärel sõitis jalgrattale otsa päris suure hooga. Enne kui kaubik hakkas manööverdama ja liikuma asus kaubik rohkem tee vasakul poolel. Kui kaubikujuht oli aga manööverduse ära teinud ja jalgrattale peale sõitnud, asus see täitsa paremal tee poolel. Enne manöövri algust olid kaubik ja kannatanu ühel tee poolel. Tegemist oli Volkswagen kaubikuga. Sündmuskohale jõudes nägi ta, et kannatanu oli teel Kiuma poolt vaadates paremal. Jalgaratas asus aga tee vasakul pool. Tunnistaja on korduvatele kaitsja küsimustele vastanud, et kannatanu K.R. sõitis rattaga oma sõiduvööndis. Apellatsioonis on väidetud, et avariipaika sündmuskohale jõudnud tunnistajate ütlustes esineb vastuolusid. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus ülekuulatud ja asjas tähtsust omavate tunnistajate ütlusi on põhjalikult analüüsitud seoses nende jõudmisega sündmuskohale ning ei esine sedavõrd olulisi vastuolusid, mis seaks kahtluse alla maakohtu otsuse järeldused. Küll võivad mõningad väheolulised erinevused olla seotud sündmuskohale jõudmise ajalise vahega seonduvalt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tunnistajate J.P. , S.S. ja O.K. ütlustest tulenevalt põhjendatult lugenud tõendatuks, et tunnistajad nägid avariijärgselt kaubiku manööverdamist. Tunnistaja S.S. on samuti maakohtus kinnitanud (tl 204), et sündmuskohale jõudes nägi ta, et väike valge kaubik keeras tee otsas ringi ja tuli tagasi. Tunnistaja O.K. on kohtus selgitanud ( tl 205), et eemalt oli näha tulede järgi, et auto liikus. Süüdistatav väitis maakohtus, et kannatanu sõitis talle jalgrattal vastu kaubiku sõiduvööndis, so jalgratturi jaoks vastassuunavööndis. Kaubiku kiirus oli sel hetkel 50-60 km/h. Pärast kokkupõrget pidurdas ta kaubiku kinni. Kannatanu sõitis jalgrattaga kaubiku parempoolsesse nurka. Kindlasti sai kannatanu hoobi ja lendas üle katuse. Samas pole süüdistatav osanud nimetada kas tema poolt kaubiku pidurdamine oli sujuv või äkiline. Pärast kokkupõrget asus kannatanu vasakpoolses tee ääres, kui vaadata Tänassilmast Kiuma poole. Kaubik asus aga paremal pool. Pärast avariid manööverdas ta oma sõiduki põhjusel, et siis on parem kannatanut ja liiklust jälgida. Samas väidab süüdistatav, et jalgrattast ta kindlasti üle ei sõitnud. Miks ta kohtueelsel uurimisel vahetult pärast avariid kaubiku sooritatud manöövrist ei avaldanud, polegi süüdistatav osanud veenvalt selgitada, Maakohtus leidis ta, et “keeldusin kõigist ütlustest, sest kuidagi imelik käitumine oli minu suhtes….“ Manöövri kohta on süüdistatav seletanud, „sõitsin natuke edasi. Seal teeotsas keerasin ringi, sõitsin tagasi, keerasin otsa tagasi ja sõitsin tagasi, kannatanu jäi praktiliselt bussi kõrvale.“ Seejärel on kinnitanud, et edasi-tagasi sõitmise eesmärgiks oli asjaolu, et liiklus oleks vaja kinni panna ja et kannatanuga midagi hullemat ei juhtuks. Ringkonnakohtus väitis süüdistatav, et liiklusõnnetuse järgselt muutis ta sündmuskohta seetõttu, et „olin šokis ja ei osanud endale aru anda, et muudan sündmuskohta. Mõtlesin, et sõidan kannatanule lähemale ja sõitsin tema kõrvale. Arvasin, et kui olen kannatanule 8 lähemal, siis ei saa talle keegi enam otsa sõita.“ Küsimusele „kas ta sõitis ka jalgrattale manöövri ajal otsa ?“, vastas süüdistatav lihtsakoeliselt „ jah, kui ma tagurdasin, siis ma ei märganud seda.“ Süüdistatav märkis, et enne kokkupõrget juhtis ta kaubikut enda sõiduvööndis ja arvas, et märkas jalgratturit alla 10 meetri kauguselt, kes sõitis tema sõiduvööndis ning ei jõudnud pidurdada. Süüdistatav väitis, et tema nägemistingimusi häiris tolm maanteel, mis oli tekkinud u. 2-3 minutit varem vastusõitnud sõidukist. Ringkonnakohas leiab, et süüdistatava kaitseversioon väidetavast teel olnud häirivast tolmust, ei saa õigustada tema poolt eiratud valesid juhtimisvõtteid kiiruse ja tema juhitava kaubiku teelpaiknemise valikul. Samas on ka süüdistatava ütlused vastusõitnud autost olnud ajaliselt vastuolulised, sest maakohtus ta väitis, et „mingi auto tuli enne kurvi vastu ja korraga nägi ta jalgratturit. Samas lükkavad süüdistatava taolise kaitseversiooni ümber tunnistajate ja kannatanu ütlused, sest nad pole kinnitanud kokkupõrke ajal teise sõiduki liikumist avariipaigas. Käesolevas asjas omab tõendite hindamisel olulist tähtsust asjaolu, et süüdistatav asus kohe pärast liiklusõnnetuse toimumist, selle olustikku muutma, et minimaliseerida asjaolud, mis võimaldaksid tuvastada tema süülist käitumist liiklusõnnetuse põhjustamisel vastassuunavööndis. Taoline tegevus ei ole aga kuidagi hinnatav seaduskuuleka juhi tegevusena Liikluseeskirjade ja eetiliselt käituva sõidukijuhi mõttes. Selles osas on süüdistatav kriminaalmenetluses andnud kaubiku asukoha muutmisega pärast liiklusõnnetust ka erineva sisuga muutlikke ütlusi, milliseid maakohus on juba sisukohaselt käsitlenud. Ringkonnakohus ei pea veenvaks ka süüdistatava kaitseversioonina esitatud ütlusi, mille kohaselt ta pidi kaubiku teisaldama, kuna vajadus oli teha maantee läbitavaks teistele sõidukitele. Oluline on siinkohal asjaolu, et süüdistatav mitte ainult ei teisaldanud sõidukit (nagu ta ise väidab), vaid sõites sellega kannatanu juhitud jalgrattale (tunnistaja J.P. ütlused), muutes kokkupõrke tegelikku asukohta ja asjaolusid (sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelid tl 89). Märkimisväärne on ka asjaolu, et kruusakattega hõreda liiklustihedusega Tänassilma - Kiuma teelõigul puudus eluline vajadus ainult ühe suuremahulise (kaubik) liiklusõnnetuses osalenud sõiduki olemasolul sõidutee sedavõrd operatiivseks vabastamiseks (mõned minutid) nagu seda tegi süüdistatav. Tiit Lõhmus Mati Kartau 9 Aarne Sarjas