4-10-1574/4

Väärteoasi nr 4-10-1574 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.oktoober 2010.a, Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1574 Kohtunik Maimu Laumets Väärteoasi M.J kaebus kohtuvälise menetleja 27.04.2010.a otsusele väärteoasjas 2490,10,000801 Menetlusalune isik M.J (isikukood xxx; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxn ) Kohtuväline menetleja Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva politseijaoskond Menetlusaluse pooled RESOLUTSIOON Jätta M.J kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtule Tartu Maakohtu kaudu. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse maakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav, so alates 21.10.20109.a. Kaebuse asjaolud ja menetluse käik 18.05.2010.a esitas menetlusalune isik kohtule kaebuse kohtuvälise menetleja 27.04.2010.a otsusele väärteoasjas 2490,10,000801, milles palus otsuse tühistamist karistuse osas. Eelnimetatud väärteoasjas on Lõuna PP Jõgeva politseiosakonna liikluspolitseinik Hanno Riisk koostanud 02.04.2010.a väärteoprotokolli, mille kohaselt M.J juhtis 02.04.2010.a kell 13.55 Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Tallinn-Tartu mnt 127 kilomeetril sõidukit Renaut Laguna, reg nr 628BCH, seisundis, kus ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,20mg/l. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus M.J sellega Liiklusseaduse § 20 lg 4 nõudeid. Väärtegu on kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 74 19 lg 1 järgi. Kaevatava otsusega (t lk 3) on M.J karistatud väärteo eest rahatrahviga 65 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 3900 krooni ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Otsuse kohaselt ei tuvastanud kohtuväline menetleja karistust raskendavad asjaolusid, kergendavaks asjaoluks on märgitud juhtunu kahetsemine. Kaebuse põhjenduste kohaselt tunnistas menetlusalune isik rikkumist- ta arvas pärast pidutsemist, et on kaine, kuid kahjuks see nii ei olnud. Kaebuse esitaja leidis, et määratud karistus on liiga range. Kaebuse esitaja on üliõpilane ja teenib endale ülalpidamisraha materjalide tarnimisega ehitusobjektidele. Määratud trahvi maksmise käiks üle jõu, eriti kui ta kaotaks oma ainukese sissetulekuallika, sest toimetulek on niigi raske. Kohtuvälise menetleja esindaja teatas kirjalikus arvamuses, et ei nõustu kaebusega. Teole on antud õige kvalifikatsioon, järgitud on menetlusõigust ja määratud karistus vastab teo raskusastmele. Kohtuväline esindaja selgitas täiendavalt, et indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti menetlusalusel isikul alkoholisisalduseks väljahingatavas õhus 0,25mg/l kohta, kuid võttes arvesse laiendmääratlust 0,05, tuleb lõplikuks tulemiks lugeda alkoholisisaldus 0,20mg/l väljahingatavas õhus. Kohtuväline menetleja kordas väärteootsuses karistuse määramisel esitatud põhjendusi ning märkis lisaks, et menetlusalune isik on pannud samalaadse rikkumise toime 14.06.2009.a ning teo eest määratud karistus on kehtiv. Karistuse määramisel arvestati menetlusaluse isiku kahetsust, seda, et eelmine karistus ei ole suutnud teda mõjutada. Rahalise karistuse suuruse määramisel lähtuti KarS § 60 lg

1. Pärast karistuse määramist on menetlusalune isik pannud toime veel uue liiklusalase väärteo- LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritud teo 18.05.2010.a. Kohtuväline menetleja esitas ka ülevaate menetlusaluse isiku pool toime pandud väärtegudest. Kohtuotsuse põhjendused Tulenevalt VtMS § 132 p 1 tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Menetlusaluse isiku tegu on väärteoprotokollis kvalifitseeritud Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 19 20 lg 4 ja Liikluseeskirja (edaspidi LE) § 76 p 3 ning LS § 74 lg 1 järgi. Väärteoprotokollis on menetlusaluse isiku tegu kirjeldatud järgmiselt: juhtis mootorsõidukit seisundis, kus ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,20mg/l. LS § 20 lg 4 sätestab, et juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem. LE § 76 p 3 sätestab, et juht ei tohi olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Asjas ei ole vaidlust teo toime panemise aja ja koha osas: väärteoprotokolli, indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tunnistaja Agu Viitkini ütluste kohaselt leidis sündmus aset 02.04.2010.a kell 13.55 Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Tallinn-Tartu mnt
2. Menetlusalune isik rikkumise aega ja kohta ei vaidlusta. Samuti ei esita menetlusalune isik sisulisi vastuväiteid sellele, et tal mõõdeti väljahingatavas õhus alkoholisisaldus määras, mille puhul sõidukit juhtida ei tohi. Kaebuses märkis menetlusalune isik vaid, et arvas ise, et on kaine. Siiski mõõdeti menetlusalusel isikul väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,25 mg/l, mis on fikseeritud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis. Kuna laiendmääratlus antud juhul on 0,05 mg/l, tuleb lõplikuks mõõtmistulemuseks lugeda 0,20 mg/l. Seega on tõendatud, et menetlusalune isik rikkus LS § 20 lg 4 ja samuti LE § 76 p 6 sätestatud keeldu. Menetlusaluse isiku süü rikkumiste toimepanemises on tõendatud väärteoprotokolliga, tunnistaja ütlustega ning indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Kohus asub seisukohale, et menetlusalune isik on süüdi väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemises ja teda tuleb karistada. Väärteo toime panemise ajal kehtinud LS § 7419 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20– 0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10– 0,24 milligrammi, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Menetlusalune isik on palunud karistust muuta, sest see on liiga raske. Karistuse määramisel peab juhinduma KarS § 56, mille lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku käitumises KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud karistust kergendava asjaoluga, milleks on kahetsus (KarS § 57 lg 1 p 3). Kohus ei tuvastanud teisi KarS § 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on trahvi tasumine majanduslikult raske või et tema staatuseks on üliõpilane, ei ole seaduse järgi karistuse kergendamise aluseks. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärkiga. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega, millega arvestab ka kohus. Menetlusalust isikut on sarnase teo eest karistatud vähem kui aasta enne uue rikkumise toime panemist: 14.06.2009 toime pandud õigusrikkumise eest määrati menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahvi 6000 krooni ja lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus kaheks kuuks. Nimetatud rahatrahv oli kohtuvälise menetleja vastuse koostamise ajaks 27.05.2010.a tasumata. Pärast nimetatud rikkumist on menetlusalust isikut karistatud kahel korral väiksemate rikkumiste eest ja pärast käesolevas asjas arutusel oleva teo toime panemist veel 18.05.
3. kiiruse ületamise eest LS § 7422 lg 2 järgi (lubatust 21-40 km/h kiiremini sõitmine). Eeltoodust nähtub, et menetlusalune isik ei ole vaatamata karistustele suutnud oma käitumist kohandada selliseks, et ei satuks seadusega vastuollu. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätestatule on karistuse üheks eesmärgiks ka vajadus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seda ei ole varasemad karistused M.J puhul suutnud. Kuna muud karistuse vähendamist võimaldavad asjaolud puuduvad, ei ole kaebuses esitatud taotlust võimalik rahuldada. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on õigesti kaalunud menetlusaluse isiku süüd, käitumist ja ka KarS § 60 lg 2 piiranguid kergendatud karistuse määramisel ning ka mõistetud lisakaristus on põhjendatud. Maimu Laumets Kohtunik