KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2010.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2016 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meel

§ 25lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.

veebruari 2010.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav T.T Prokurör Peeter Pool T.T, ik XXX, elukoht: XXX X-XX, XXXXX, XXXXXXX, EV kodanik, keskharidus, emakeel vene keel, ametlik töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral, väärtegude eest 3-l korral, kahtlustatavana kinni peetud 15.02.2010.a, tõkend - vahistamine kohaldatud 17.02.2010.a vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

1. veebruari 2010.a otsus T.T süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
2. aprillil 2010.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
3. Harju Maakohtu
4. veebruari 2010.a otsusega lühimenetluses tunnistati T.T süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja karistati 3 kuulise vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, seega kandmisele kuulub karistus 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust 05.02.2008.a Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (1 aasta ja 9 kuud) ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 11 kuud vangistust. Kars § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja alguseks loeti 15.02.2010.a. Tõkendiks valiti vahistamine ja T.T võeti vahi alla kohtusaalis. KrMS § 179 ja § 180 alusel mõisteti T.T-lt välja riigi tuludesse sundraha 3262.50 krooni ja kaitsjatasu 1500 krooni. 2.T.T tunnistati KarS §

§ 25

lg 2 järgi süüdi selles, et tema varem varguse toime pannud isikuna ning olles aasta jooksul toime pannud vähemalt kaks vargust, uuesti 15.02.2010.a. kella 13.25 paiku Tallinnas, Rocca al Mare kaubanduskeskuse kaupluses №valux aadressil Paldiski mnt 102, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist kauplusele kuuluvad 4 Barbie nukku, üldsummas 1796 krooni, peites need 2 kaupa 2 erinevasse kilekotti, möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad

1. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav maakohtu otsuse osaliselt, s.o talle mõistetud karistuse osas. Apellatsiooni motiivide kohaselt on ta rase ja tahab lapse sünnitada vabaduses olles. Palub jätta mõistetud karistusest reaalsele ärakandmisele vangistuse 2 kuud, eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ja ärakandmata karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata.
2. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid selle rahuldamist, paludes mõistetud karistust kergendada. Süüdistatava kaitsja möönab, et apellatsiooni rahuldamise võimalused on seadusest tulenevalt piiratud, kuid inimõiguste seisukohalt oleks apellatsioon võimalik rahuldada. Prokurör taotles kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. T.T on varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral, teda on juba 05.02.2010.a karistatud tingimusliku karistusega, määratud katseaega on pikendatud kontrollnõuete rikkumise tõttu, kuid vaatamata sellele pani T.T toime uue kuriteo katseajal. T.T on oma käitumisega näidanud, et ta ei sobi kriminaalhooldusele ja maakohus on õigesti leidnud, et T.T-le tuleb mõista karistuseks reaalne vangistus. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
3. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on T.T-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist ning karistust raskendavate asjaolude puudumist, samuti lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et T.T on varem kriminaalkorras karistatud 3-l korral, ta ei tööta ja varasemad trahvid on tasumata, mistõttu pole teda otstarbekas karistada rahalise karistusega. Põhjendatult on maakohus leidnud, et T.T on oma käitumisega näidanud, et kriminaalhooldusele ta ei sobi. Kohtukolleegium sellega nõustub. Olles 05.02.2008.a karistatud tingimusliku karistusega, rikkus ta katseajal korduvalt kontrollnõudeid, millega seoses pikendati katseaega kaks korda. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et vaatamata eeltoodule pani T.T kõne all oleva kuriteo toime katseajal, olles ise mitu kuud rase, mis ei mõjutanud aga teda uue kuriteo toimepanemisest loobuma. Maakohus on kaalunud ka T.T-le mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuid samas tulnud põhjendatult järeldusele, et mõistetud vangistust ei ole võimalik, arvestades T.T raseduse ja võimalike terviseprobleemidega, üldkasuliku tööga asendada. Kohtukolleegiumi arvates uue kuriteo toimepanemine T.T poolt olukorras, kus ta ootab last, tõendab, et varem kohaldatud tähtajalise vangistuse tingimusliku kohaldamata jätmisega pole suudetud mõjutada süüdistatavat käituma vabaduses õiguskuulekalt ega tagatud õiguskorra kaitset. Seega oleks põhjendamatu loota, et süüdistatava puhul teistkordne KarS §-de 73 ja 74 sätete kohaldamine garanteeriks KarS § 56 lg-s 1 sätestatud eesmärgi - võimaluse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid – saavutamise. Vangistusseaduse § 54 sätestab eritingimused naiskinnipeetavale ja selle sätte kohaselt sisustatakse rasedate naiste jaoks vanglas eraldi ruumid ja korraldatakse laste eest hoolitsemine. Emal ja kuni kolmeaastasel (kaasa arvatud) lapsel võimaldatakse ema taotlusel ja eestkosteasutuse nõusolekul elada koos ning vanglateenistus tagab emale sideme säilimise üle kolme aasta vanuse lapsega, kui see ei häiri lapse normaalset kasvatamist ega avalda talle kahjulikku mõju. Vangistuses karistuse ärakandmise järel võib T.T viia ellu kõik oma kavatsused ja soovid juba sündinud lapse üleskasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Lisaks eelnevale tuleb rõhutada, et karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, st kellest võib arvata, et ta rohkem kuritegusid toime ei pane. Sellise usalduse tekkimisest T.T puhul aga rääkida ei saa, kuivõrd tema suhtes juba varasemalt kohaldatud karistusõiguslikud meetmed ei ole sundinud teda kuritegude toimepanemisest loobuma. Seetõttu on apelleeritud kohtuotsuses märgitud põhjendatult, et mõistetav isiku vabadust piirav karistus kuulub reaalselt ärakandmisele.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
5. veebruari 2010.a otsus T.T suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Malle Preimer