lg 1 sõnastusest (kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas …) tuleneb otseselt kohtu kohustus arvestada karistusest tingimisi vabastamise vaagimisel süüdlase isikut. Silmas tuleb pidada, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-14-02; 3-1-1-40-04). Kui karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest, siis süüdlase karistusest tingimisi vabastamise korral peab kohus põhistama KarS § 74 lg-s 1 sätestatud aluste olemasolu. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas ei ole selliseid teo toimepanemise erandlikke tehiolusid ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid erisusi tuvastatud ning neile ei viidata ka apellatsioonides. Tuleb öelda sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. U.P puhul on maakohus veenvalt põhjendanud, miks ta ei sobi kriminaalhooldusele. Kohtukolleegium nõustub kohtu põhistustega ega pea nende kordamist vajalikuks. Üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab aga kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st,
kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et U.P puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. U.P on varem neljal korral kohtu poolt karistatud, valdavalt varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Tema suhtes on varem kohaldatud ka karistusest tingimisi vabastamist, kuid kriminaalhoolduse meetmed ei ole talle positiivset mõju avaldanud. Seega ei saa U.P puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt 3 elada. Kohtukolleegium on seisukohal, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes. Mis puutub kaitsja poolt märgitusse selle kohta, et U.P puhul tulnuks karistust kergendavana arvestada tema poolt süü tunnistamist, siis kohtukolleegium osundab,
lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Maakohus põhjendas, miks ei saa U.P puhul tema sõnaliselt väljendatud kahetsust kergendava asjaoluna arvesse võtta. Apellatsioonides esitatu maakohtu seisukohta ei kummuta. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt ei ole aga U.P süü ülestunnistamisele ilmunud ega kaasa aidanud ka süüteo avastamisele. Muuhulgas rõhutatakse apellatsioonides veel asjaolu, et süüdistataval on kohustus hoolitseda oma vanaisa eest. Kohtukolleegium osundab, et see asjaolu ei ole U.P süü suurust vähendav ega kuidagi tõlgendatav kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes. Järjepidevalt uusi kuritegusid toime pannes pidi U.P arvestama, et tema käitumise ja tegude tagajärjel jääb vanaisa hoolitsuseta, kuid kohustus vanavanema ees ei mõjustanud teda kuritegelikust elustiilist loobuma. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, U.P ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, U.P-le oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonides mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada. Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56 sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada U.P ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Malle Preimer Meelika Aava 4 Ivi Kesküla 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.