Obsah (6)

§ 458§ 127§ 119§ 113§ 427§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-15-1

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasi väljavõtetest nähtuvalt kokku lepitud, et kindlustusandja ei väljasta ilma eelneva taotluseta poliisi enne eelmise poliisi kehtivusaja lõppu. Lepingu sõlmimise ja liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 19 lg 32 kohaselt muutub leping poliisi kehtimise lõppemisel maksevabaks, kui pooled ei ole kokku leppinud, et enne eelneva poliisi kehtivuse lõppemist väljastab kindlustusandja järgneva poliisi. Nimetatud regulatsioon on erinormiks

§ 458suhtes.

Selle tulemusel, kui pooled ei ole lepingus teisiti kokku leppinud, ei ole kindlustusvõtjal kohustust kindlustusmakset maksta ja kindlustusandjal ei ole kohustust teavitada kindlustusvõtjat makse tasumise kohustusest. Poliisi kehtimise lõppemise tagajärjeks on lepingu muutumine maksevabaks. Selliselt on praeguse asja asjaolud erinevad Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-51-06 tehtud otsuse aluseks olevatest asjaoludest. Viidatud asjas olid pooled kokku leppinud, et kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale uue poliisi ilma eelneva sellekohase taotluse esitamiseta. Praeguses asjas tuvastatud asjaoludel oli liikluskindlustuse leping muutunud maksevabaks. Selle tagajärjel ei olnud LKindlS § 19 lg 7 kohaselt õigust sõidukiga liikluses osaleda. Seega on hagejal õigus esitada kostja vastu LKindlS § 19 lg 9 ja § 48 lg 2 p 6 alusel tagasinõue. Kuivõrd hagejal ei olnud kohustust kostjat kindlustusmakse tasumata jätmisest teavitada, siis ei saa see asjaolu olla aluseks tagasinõude vähendamiseks muudel kolmanda isiku viidatud alustel. Arvestades LKindlS § 34 lg-s 2 ja §-s 37 ning

§ 127

lg-tes 1 ja 5 sätestatut, saab hageja nõuda kostjalt Peugeot õnnetuse eelse ja järgse väärtuse vahet. Kohtu hinnangul on kõige usaldusväärsemaks tõendiks Peugeot õnnetuse eelse väärtuse kohta sõiduki maksumuse hinnang. Tegemist on spetsiaalselt sõiduki väärtuse määramiseks koostatud aktiga, mille eeldatavasti on koostanud asjatundja. Asjaolu, et auto24.ee müügikuulutuses on küsitud väiksemat hinda, ei muuda seda järeldust, kuivõrd müügikuulutuses toodud auto oli aasta vanem ja selle läbisõit oli üle 48 000 km, samas kui Peugeot’l oli see ca 17 000 km, st müüdava auto väärtus oli objektiivsetel põhjustel madalam. Seega luges kohus Peugeot väärtuseks enne õnnetuse toimumist 6550 eurot. Hageja on nõude esitamisel lähtunud väärtusest 6500 eurot, millest ka kohus lähtub. Õnnetusejärgse väärtuse kohta esitatud tõenditest luges kohus sama tõendi samadel põhjustel usaldusväärseimaks. Hageja on lähtunud jääkväärtusest 3000 eurot ka kannatanule hüvitise maksmisel. Kohus ei nõustunud kolmanda isiku väitega, et hageja on võtnud omaks õnnetusejärgse väärtuse 3550 eurot. Hagis on küll hageja selle sõiduki jääkväärtuseks märkinud, kuid samas on sulgudes toodud, et tegemist on õnnetuse eelse 3 väärtuse ja jääkväärtuse vahega. Seega ei ole tegemist asjaolu selgesõnalise omaksvõtuga. Järelikult on hagejal õigus nõuda kostjalt väärtuste vahet 3500 eurot, millele lisandub pukseerimiskulu 25,57 eurot, kokku 3525,57 eurot. Kahjukäsitluskulu nõude jättis kohus rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud kulu suurust. Hageja viivisenõue ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 144 ja § 154 lg 1 järgi aegunud. Hea usu põhimõttest ei saa iseenesest tuleneda mingit aegumistähtajast lühemat tähtaega nõude esitamiseks. Kostja ei ole välja toonud, et hageja oleks varasemalt väljendanud viivisenõudest loobumist või et hageja käitumine oli muul moel vastuoluline. Seadusjärgne viivis põhinõudelt 3525,57 eurot ajavahemiku 04.06.2015–13.04.2018 eest on 861,83 eurot. Vaheotsuse vaidlustamisel tekkinud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 171 lg 1 ja § 149 lg 11 alusel kolmanda isiku kanda. Ülejäänud menetluskulud jagas kohus TsMS § 163 lg 1 järgi poolte vahel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o 63% kostja ja 37% hageja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. K. Lehtoja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2018 otsuse tühistamist osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja jäeti menetluskulud osaliselt kolmanda isiku ja kostja kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole hageja hagi alusena tuginenud asjaolule, et tegemist oli liikluskindlustuse lepinguga, mis oli muutunud maksevabaks, ning seega ei saa kohus seda lahendi tegemisel aluseks võtta. Hageja ei ole esitanud nõuet LKindlS § 19 lg 32 ja lg 9 alusel. Hageja on tuginenud sellele, et kostjal oli hageja juures sõlmitud sõiduki kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel kohustus tasuda kindlustusmakse ning kuna kindlustusjuhtumi toimumise hetkel oli kindlustusmakse tasumata, siis on hageja kostja vastu esitanud tagasinõude. Maksevaba lepingu puhul kindlustusmakse tasumise kohustust ei ole; 2) ei ole hageja kostjat ega kolmandat isikut teavitanud, et kindlustusmakse on tasumata, rikkudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata Riigikohtu seisukohad lahendis nr 3-2-1-51-
3. Riigikohtu lahendi puhul tuli kindlustusmakse tasuda vähemalt 10 päeva enne kehtiva poliisi lõppemist, samuti nagu praegusel juhul (liikluskindlustuse lepingu p 2.2). Liikluskindlustuse lepingus (p 2.2) oli märge: „Soovib arvet/meeldetuletust posti teel“. Riigikohus on rõhutanud, et kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus. Kuna hageja rikkus oma kohustust ja sellest sõltus kostja kindlustusmakse tasumise kohustuse täitmine (

§ 119

lg 1), siis ei vastuta ei kostja ega kolmas isik

§ 119

lg 2 järgi kohustuse rikkumise eest; 3) ei ole kohus põhjendanud, miks tuleb kõige usaldusväärsemaks tõendiks Peugeot õnnetuse eelse väärtuse kohta lugeda sõiduki maksumuse hinnang, samuti ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et hinnangu koostanud isik omaks pädevust hinnangu andmiseks. Peugeot õnnetuse eelset väärtust tõendab kõige usaldusväärsemalt väljavõte Auto24-st sarnase sõiduki müügihinna kohta (ilma käibemaksuta 5166 eurot). Hageja on rõhutanud, et see väljavõte oli aluseks Peugeot õnnetuse eelse väärtuse väljaselgitamisel ja sellele on tuginenud ka hinnangu koostanud isik. Portaalis Auto 24 kajastuvad müügipakkumiste hinnad, tegelik müügihind kujuneb üldteadaolevalt reeglina algsest pakkumisest madalamaks. Kuna hageja on hagis märkinud Peugeot õnnetuse järgseks väärtuseks 3550 eurot, siis TsMS § 5 lg-t 1 arvestades tuleb see summa lugeda sõiduki liiklusõnnetuse järgseks väärtuseks; 4 4) on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja esitas viivisenõude alles 13.04.2018 (s.o ligi 6 aastat peale liiklusõnnetuse toimumist) ega ole kostjat varem teavitanud viivise nõudmise kavatsusest; 5) tuleks menetluskulud jätta tervikuna TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

1. Aktsiaselts SEB Liising kinnitab, et peab kolmanda isiku kaebust õigeks ja palub lugeda kolmanda isiku seisukohad kostja seisukohtadeks.
2. AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) oli hageja põhiväide, et liiklusõnnetuse toimumise ajal osales sõiduk liikluses ilma kehtiva liikluskindlustuse poliisita ja sõlmitud liikluskindlustuse näol oli tegemist automaatselt mittepikeneva lepinguga; 2) leidis kohus õigesti, et tegemist oli maksevaba lepinguga. Automaatselt pikeneva lepingu („Jah” lepingu) korral saadab kindlustusandja enne eelmise kindlustusperioodi lõppu kindlustusvõtjale teabe poliisi lõppemise kohta ja arve. Poliis tuleb kindlustusvõtjale väljastada enne uue perioodi algust, olenemata kindlustusmakse tasumisest. Automaatselt mittepikeneva lepingu („Ei” lepingu) korral ei ole kindlustusandjal kohustust kindlustusvõtjat lõppevast poliisist teavitada ega uue arve saatmise kohustust. Kindlustusvõtja peab arve saamiseks ise pöörduma kindlustusandja poole ning kindlustusandja väljastab poliisi üksnes siis, kui on laekunud kindlustusmakse; 3) ei ole hageja rikkunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid. Hagejal ei olnud seadusest tulenevat kohustust arve ja poliisi saatmiseks. Küll aga oli kostjal kohustus näidata üles tavapärast hoolsust ning täita seadusest tulenev teavitamiskohustus ja poliisi ümbervormistamise kohustus ning kolmandal isikul kohustus mitte kasutada liikluskindlustuseta sõidukit. Liikluskindlustuse lepingu oli sõlminud Siiri Vahkal. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduki omanikuks kostja. Kuna kostja ei olnud täitnud LKindlS § 23 lg-s 5 sätestatud teavitamiskohustust, vastutab ta ka sellest tulenevate tagajärgede eest; 4) on hageja Peugeot väärtuse määramisega seotud asjaolusid selgitanud 16.04.2018 menetlusdokumendi p-des 19–
3. Muu hulgas on hageja kooskõlastanud Peugeot liiklusõnnetuse eelse maksumuse kostjaga; 5) ei ole viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohtu seisukohtade järgi ei saa aegumise piires esitatud viivisenõude puhul vähemalt üldjuhul rääkida hea usu põhimõtte rikkumise tõttu nõude esitamise lubamatusest ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb

§ 113

järgi eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist; 6) on kohus teinud menetluskulude osas õige lahendi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse kolmas isik, kes vaidlustas maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. 5
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2018 otsuse resolutsioon muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi täielikult rahuldamata jätmiseks.
4. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kostja vastu tagasinõude LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja lg 3 alusel ning tugines seejuures nimetatud sättes märgitud esimesele alternatiivile, s.o õigusele esitada tagasinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks oli kindlustusmakse tasumata perioodi eest, millal toimus liiklusõnnetus. Hageja ei tuginenud oma nõudes LKindlS § 48 lg 2 p-s 6 märgitud teisele alternatiivile (s.o tagasinõude esitamise õigus LKindlS § 19 lg 9 alusel). Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus nõustunud hagejaga, et liikluskindlustuse lepingu kohaselt leppisid pooled kokku, et kindlustusandja ei väljasta ilma eelneva sellekohase taotluseta poliisi enne eelmise poliisi kehtivusaja lõppu. Nimetatud järelduse tegemisel on maakohus tuginenud Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasi väljavõttetele (I kd, tl 13-15; 179-180). Samas ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, kuidas maakohus nimetatud väljavõtete alusel sellisele järeldusele jõudis. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et liikluskindlustuse lepingu p-s 2.2 (I kd, tl 14) on selgelt fikseeritud, et kindlustusvõtja soovib arvet/meeldetuletust posti teel.

§ 458

lg 1 sätestab, et kui kindlustusvõtja ei tasu teist või järgnevat kindlustusmakset tähtaegselt, võib kindlustusandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis määrata kindlustusvõtjale maksmiseks vähemalt kahenädalase tähtaja, ehitise kindlustamise korral vähemalt ühekuulise tähtaja. Teates tuleb märkida tähtaja möödumise õiguslikud tagajärjed. Riigikohus on 16.05.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-06 asunud seisukohale, et

§ 458

on imperatiivne norm, millest kõrvalekaldumine poolte kokkuleppega on

§ 427

lg-st 1 tulenevalt keelatud.

§-s 458 ettenähtud regulatsioon on kehtestatud kindlustusvõtja kaitse huvides ning järgnevate kindlustusmaksete tasumata jätmisel peab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks andma teisele poolele tasumiseks täiendava tähtaja. Ühtlasi juhtis Riigikohus tähelepanu, et kindlustussuhtes on mõistlik (

§ 7

) eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus. Eelmärgitud Riigikohtu seisukoht on sätestatud vaidlusaluse liikluskindlustuse lepingu p-s 2.2. Puudub vaidlus, et hageja

§ 458

lg-s 1 sätestatud kohustust ei täitnud (ei teavitanud esialgset kindlustusvõtjat). Kuna hageja ei teavitanud kindlustusvõtjat kehtiva poliisi lõppemisest, samuti ei esitanud kindlustusvõtjale lepingu p-s 2 kokkulepitud arvet ega hoiatust, siis on ebaõige maakohtu seisukoht, et pooltevahelise kokkuleppe kohaselt ei pidanud kindlustusandja ilma kindlustusvõtja eelneva taotluseta uut poliisi väljastama ning makse tasumise kohustusest teavitama. Seetõttu ei muutunud ka kindlustusleping maksevabaks, nagu maakohtu otsuse põhjendustest järeldub. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Samas ei too kohtuotsuse põhjenduste muutmine kaasa maakohtu otsuse tühistamist ja hagi täielikku rahuldamata jätmist. 11. Riigikohus on 16.05.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-06 muuhulgas märkinud, et hinnata tuleb ka seda, kas kindlustusandja kohustuse rikkumisest võis sõltuda kindlustusvõtja tasumise kohustuse täitmine (

§ 119

lg 1).

§ 119

lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. 6 Asja materjalidest nähtuvalt oli liikluskindlustuse lepingu (I kd, tl 13-14) kohaselt kindlustusvõtjaks S. Vahkal ja kindlustuskaitse kehtis kuni 30.01.2012. Ülevõtmisevastuvõtmise aktist (I kd tl 50) ja liisingulepingust nr L11107732 (I kd, tl 31-39) nähtub, et S. Vahkal võõrandas sõiduki AS-le SEB Liising, viimane sõlmis 02.12.2011 liisingulepingu K. Lehtojaga (kolmas isik) ning 02.12.2011 andis S. Vahkal sõiduki valduse üle K. Lehtojale. LKindlS § 23 lg 5 kohaselt sõiduki omandi mis tahes alusel üleminekust teavitatakse kindlustusandjat vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kusjuures eeldatakse, et teavitamiskohustus lasub sõiduki omandajal. Omandaja vabaneb teavitamiskohustusest üksnes juhul, kui kohustuse on täitnud võõrandaja. Teavitamiskohustus tuleb täita hiljemalt viie päeva jooksul sõiduki omandi üleminekust arvates. Kostja jättis eelmärgitud seadusest tuleneva teavitamiskohustuse täitmata ning kuna ta tegutses sõidukit omandades ja liisingulepingut sõlmides majandus- ja kutsetegevus raames, siis oli ta teavitamiskohustust täitmata jättes raskelt hooletu. Seetõttu ei teadnud hageja sõiduki võõrandamisest ja selle uuest omanikust ega saanud ka kindlustusandjana

§ 458lg-s 1 sätestatud kohustust täita.

Eelnevast tulenevalt on ekslik apellandi seisukoht, et hageja kohustuse täitmisest sõltus kindlustusmakse tasumise kohustuse täitmine ning seetõttu tuleb hageja nõue jätta tervikuna rahuldamata. Kuigi kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, on ekslik tema poolt maakohtu menetluses esitatud väide, mille kohaselt ta vabaneb vastutusest liisingulepingu p-de 27.1.1, 27.1.4 ja 27.1.5 alusel. Nimetatud lepingu punktid ei reguleeri kindlustusandja teavitamist sõiduki omandi üleminekust.

1. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et sõiduki Peugeot õnnetus eelne väärtus oli 6550 eurot ja õnnetuse järgne väärtus 3000 eurot. Maakohus on seejuures hinnanud erinevaid tõendeid ning põhjendanud, miks auto24.ee müügikuulutus ei ole usaldusväärne (müügikuulutuses märgitud sõiduk oli aasta vanem ning läbisõit ca kolm korda suurem). Samuti on maakohus õigesti leidnud, et hagiavalduses ei ole hageja sõiduki õnnetuse eelset väärtust 3550 eurot omaks võtnud.
2. Maakohus on õigesti ja kooskõlas kohtupraktikaga lahendanud hageja viivisenõude ning apellandi vastupidine seisukoht on ekslik.
3. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kolmanda isiku) kanda. Hagejal ja kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad ning seetõttu ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja